Viimsi Uudised jätkab tänavusuvist igalaupäevast sarja, milles avaldame valitud osi uuriva ajakirjaniku Toomas Kümmeli raamatust „VEB-fond. Kadunud raha“.
Katkendid on valitud põhimõttel, et neil oleks seos ka tänases Viimsi avalikus elus tegutsejatega.
Katkendid peatükist „RIIKLIK VEB-FOND“.
Eesti Panga nõukogu otsustas 17. novembril 1992 toimunud istungil kehtestada alates 18.11.1992 kolmele pangale – Tartu Kommertspangale, Põhja-Eesti Aktsiapangale (PEAP) ja Balti Ühispangale (UBB) makseraskuste tõttu moratooriumi.
/—/
Samal päeval andis moratooriumi kehtestamise kohta pressikonverentsi Eesti Panga president Siim Kallas. Ta rõhutas, et moratoorium ei ole pankrot, vaid katse taastada panga normaalne töö ning sedagi, et Eesti pangandus oli sügavas kriisis. Siim Kallas ei jätnud ütlemata, et kolmest nimetatud pangast olid PEAP-i ja UBB raskused seotud nende Moskvas külmutatud kontodega. „Nii Eesti Pank kui Vabariigi Valitsus on jätkuvalt nõudnud seda raha tagasi ja ei lõpeta nõudmist ka tulevikus. Selle raha kättesaamiseks on aga praegu vaid üks võimalus – Venemaale sõda kuulutada. Kui Venemaalt ei saa raha tagasi Jaapan, Rootsi ja teised maad, ei saa ka Eesti,“ ütles Siim Kallas. (BNS, 18.11.1992)
/—/
Siim Kallas leidis, et ettevõtted, mis oma valuutat PEAP-is ja UBB-s hoiustasid, olid selles ise süüdi: „Eesti on asunud turumajandusse ning iga firma peab ise omale usaldusväärse panga valima. Õigel firmal pole palju raha arvel, sest raha ringleb. Paljudel firmadel on ka mitu arvet.“ Siit võib edasi arutada, et PEAP, mis oli välja kasvanud Eesti Panga ühest osakonnast ja kuulus 100% Eesti Pangale, oli siis samuti ebausaldusväärne, kuhu ettevõtjad oma rumalusest raha hoiustasid. Ja PEAP oli nagu ka UBB samuti süüdi selles, et valisid oma partneriks VEB-i näol ebausaldusväärse panga.
/—/
1992. aasta detsembri alguseks hakkasid Siim Kallase esialgsed seisukohad muutuma. 2. detsembril 1992 vastu võetud Eesti Panga nõukogu otsuses oli jõutud selleni, et käsitleda PEAP ja UBB likviidsuse ja maksujõulisuse probleeme ühisel alusel. (EP dok nr 16)
/—/
VEB-i otsus Eesti pankade korrespondentkontodele laekuv raha külmutada tähendas seda, et VEB lasi UBB ja PEAP-i hoiustel VEB-is pärast külmutamist edasi kasvada, kuid ei lubanud seda raha vabalt kasutada, v.a väheste eranditega. Näiteks kui UBB või PEAP-i kliendile kanti VEB-i UBB või PEAP-i korrespondentkontole miljon dollarit, siis oli kliendil õigus nõuda UBB-lt või PEAP-ilt selle raha väljamaksmist, kuid kumbki pank ei saanud väljamakse tegemiseks VEB-i korrespondentkontodel paiknenud raha kasutada. See tähendab, et VEB külmutas küll UBB ja PEAP-i raha, kuid ei külmutanud ega saanudki külmutada hoiustajate õigust nõuda PEAP-ilt või UBB-lt VEB-i laekunud raha väljamaksmist. (Riigikontrolli aruanne, 2014, lk 19–20)
/—/
Edasi uuris Riigikontrolli 2014. aasta VEB-fondi audit põhjalikult, mida PEAP ja UBB pärast oma VEB-i korrespondentkontodel valuutavahendite kasutamise blokeerimist e külmutamist ette võtsid ja kuidas nad lahendasid selle olukorra oma hoiustajate jaoks. Ette rutates võib ära öelda, et nad ei võtnud mitte midagi ette!
/—/
Eesti Panga nõukogu 18.12.1992 otsuses nr 2 oli viimases 7. punktiks antud Siim Kallasele veel üks korraldus: „Eesti Panga presidendil esitada materjalid UBB ja PEAP-i nende ametiisikute kohta, kelle tegevuse tulemusena oluliselt kahjustati panga kreeditoride varalisi huve, Eesti Vabariigi Prokuratuurile süüdlaste vastutusele võtmiseks.“
Kas Siim Kallas esitas prokuratuurile mingeid materjale ja kui esitas, siis mida otsustas prokuratuur? Seda, mida mul ei õnnestunud 2004. aastal raamatut „Isamaa rüüstajad“ kirjutades välja uurida, suutis üheksa aastat hiljem Riigikogu VEB-fondi uurimiskomisjon. Komisjoni esimees Rainer Vakra saatis 2013. aasta märtsis prokuratuuri järelepärimise selgitamaks, kas prokuratuur oli saanud kuriteoteate ning alustanud kriminaalmenetlust.
Prokuratuurist saadud vastuses 10.04.2013 teatas tollane riigi peaprokurör Norman Aas: „…ei leitud dokumente selle kohta, kas vastavalt Eesti Panga nõukogu 18. detsembri 1992 otsuse nr 2 punktile 7 esitati prokuratuurile kõnealused materjalid või mitte.“
/—/
Siinkohal võtan julguse ja väidan, et 99,9% tõenäosusega Siim Kallas prokuratuurile kuriteoteadet ega asjasse puutuvaid materjale ei esitanud. Oleks seda tehtud, oleks sellest ikka mingisugunegi teade avalikkuseni jõudnud. See võis olla omamoodi murdepunkt kogu VEB-fondi loos.
/—/
VEB-fondi skeem ei olnud ainukene lahendus panganduskriisile. Moratooriumi kehtestamisest kuni Riigikogu otsuseni VEB-fondi moodustamise kohta (20.01.1993) toimus kolm Eesti Panga nõukogu koosolekut, kus võimalikke lahendusi arutati.
/—/
Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) eksperdid esitasid Eesti Pangale kolme maksejõuetuks muutunud panga saneerimise plaani. IMF-i eksperdid seadsid põhieesmärgiks maksesüsteemi kaitsmise, kriisi ohjeldamise, usalduse taastamise Eesti rahasüsteemi vastu nii kodu- kui ka välismaal ning riigivõimule kriisi kompetentse lahendamise võimaluse pakkumise. (Riigikontroll, lisa 35)
/—/
Eesti Päevalehe ajakirjanik Kärt Anvelt tegi 2013. aasta alguses pika intervjuu Siim Kallasega, mis oli paljuski pühendatud just sel ajal uuesti aktualiseerunud VEB-fondi teemale. Korra viis Siim Kallas ise jutu ka sellele IMF-i poolt välja pakutud lahendusvariandile: „On olnud küsimus, et miks me ei võnud arvesse IMF-i ettepanekut, aga mina ei mäleta, et see oleks üldse õigel ajal laekunud. Me tegime otsuse väga kiirelt – 1992. aasta lõpus – 1993. aasta alguses (EPL, 01.02.2013 http://epl.delfi.ee/news/eesti/siim-kallas-ma-pole-midagi-valetanud-kuid-pole-uhtegi-kohta-kus-saaksin-end-kaitsta?id=65612672 )
Siim Kallasel on mäluga pidevalt olnud probleeme VEB-fondiga seotud sündmuste mäletamisel. Ei, pigem mitte sellega, et ta mitte midagi ei mäleta, nagu ajakirjanduses talle õelalt mitmeid kordi ette heideti. Siim Kallase probleem on väga valikuline mälu. Kord ta mäletab, kord ei mäleta sama asja kohta mitte midagi. Kord mäletab ta mõnda episoodi üht- või teistmoodi, teises kohas jälle risti vastupidiselt eelnevale.
/—/
Vaatame nüüd punktide kaupa, kuidas Eesti Pank nägi ette pankade päästeoperatsiooni realiseerumist, mis tänaseks on kõigile tuntud koondnimetusena VEB-fond.
/—/
Päästeoperatsioon nägi ette järgmised käigud, mis ka realiseerusid.
- UBB-l oli VEB-is külmutatud väidetavalt 413 miljonit ja PEAP-il 477,5 miljonit krooni. Kuna UBB-l ja PEAP-il olid VEB-i korrespondentkontodel eri valuutad, tehti bilansilised arvutused ringi kroonides teatud päeva kursiga. Need kaks VEB-is külmutatud summat kokku 890,5 miljonit krooni koondati erilisse nõuete fondi – VEB-fondi. Fond emiteeris 890,5 miljoni krooni nõuete ulatuses sertifikaate. VEB-fondi peamise ülesandena nähti ette riiklikud läbirääkimised Venemaalt külmutatud raha kättesaamiseks.
- Järgmisena said UBB 413 miljoni ja PEAP 477,5 krooni eest VEB-fondi sertifikaate.
- Seejärel pidid UBB ja PEAP bilansist välja arvama kõigi nende hoiustajate raha, mida pangad hoidsid VEB-is külmutatud korrespondentkontodel. Hoiustajate nõuded koondati ilma neilt mingit nõusolekut küsimata VEB-fondi. Pärast seda jäi UBB-le 132 miljoni ja PEAP-ile 225,5 miljoni krooni väärtuses nõudeid VEB-i vastu alles. Need nõuded väljendasid seda raha, mida pangad olid pärast VEB-i korrespondentkontodel olnud valuutade külmutamist omavahenditest välja maksnud oma nendele klientidele, kelle raha hoidsid pangad VEB-i korrespondentkontodel. Viimasena toodud asjaolu sõnastas Eesti Pank suhteliselt raskesti mõistetavalt: „Järgmisena kompenseerivad nimetatud pangad saadud VEB-sertifikaatidega neile klientidele raha, kes arveldasid läbi Moskva VEB-i ja kelle arved vastukülmutati pärast UBB ja PEAP-i arvete külmutamist Moskvas.“ Loomulikult ei arveldanud nende kahe panga kliendid iseseisvalt mitte kuidagi VEB-i kaudu, pangad arveldasid nende klientide rahaga VEB-i kaudu, millest kliendid ei pruukinud üldse mitte midagi teada.
- UBB ja PEAP-i bilansist välja tõstetud nõuded VEB-i vastu summas 533 miljonit krooni koondati VEB-fondi ilma nende hoiustajate nõusolekut küsimata.
- Esialgse kava kohaselt pidid UBB ja PEAP ühinema uueks riiklikuks Põhja-Eesti Pangaks (PEP), kuid viimasel minutil pärast panga bilansi puhastamist nõuetest VEB-i vastu, ostis Vabariigi Valitsus UBB tervikvarana ära. UBB varad ja kohustused liideti seejärel uue riikliku pangaga PEP. Pärast seda jäi uuele PEP-ile alles nõudeid VEB-i vastu 357,5 miljoni krooni väärtuses.
- Eesti Pank andis uude loodavasse panka PEP 100 miljonit krooni sularaha ja sai vastu 100 miljoni krooni väärtuses VEB-fondi sertifikaate ehk nõudeõiguse VEB-i vastu 100 miljoni krooni ulatuses. Pärast seda jäi VEB-i vastu nõudeid nn VEB-fondi sertifikaate PEP-il 257,5 miljoni ja Eesti Pangal 100 miljoni krooni väärtuses. UBB ja PEAP-i bilansist VEB-fondi välja tõstetud hoiustajatele jäi nõudeid 533 miljoni krooni väärtuses.
- Seejärel ostis Vabariigi Valitsus Eesti Pangalt 3 miljoni krooni eest PEAP-i aktsiad ja UBB-lt 10 miljoni krooni eest aktsiad, tasudes vastavas väärtuses VEB-fondi sertifikaatidega.
- Vabariigi Valitsus emiteeris 300 miljoni krooni väärtuses riiklikke võlakirju. Nende eest ostis ta PEP-ilt 257 miljoni krooni väärtuses nõudeid VEB-i vastu. 43 miljoni krooni väärtuses riiklikke võlakirju paigutas aga PEP-i aktsiakapitaliks.
Päästeoperatsiooni lõpus jäi PEP-ile 300 miljoni krooni väärtuses riiklikke võlakirju ja 100 miljonit krooni sularaha. Vabariigi Valitsusele jäi 244 miljoni ja Eesti Pangale 103 miljoni krooni väärtuses VEB-fondi sertifikaate. UBB endistele omanikele jäi 10 miljoni krooni väärtuses VEB-fondi sertifikaate. PEAP-i ja UBB hoiustajatele, kelle nõuded tõsteti nende pankade bilansist välja VEB-fondi, jäi 533 miljoni krooni väärtuses fondi sertifikaate.
/—/
Selle kava üks põhilisi autoreid oli Eesti Panga presidendi nõunik Urmas Kaju, suureks kurvastuseks tänaseks meie seast juba lahkunud. Esimesed pikemad vestlused ja kirjavahetus Urmas Kajuga toimusid mul raamatu „Isamaa rüüstajad“ jaoks materjalide kogumise ja kirjutamise ajal aastatel 2003–2004. Ta ei avanenud kohe, ilmselt usalduse võitmiseks kulus peaaegu pool aastat. Pärast seda olid vestlused juba väga viljakad. Tema vastused minu küsimustele olid ausad ja otsekohesed, kuid sageli ka küllaltki sarkastilised. Minu suureks üllatuseks ei olnud tal mitmetest asjadest ja detailidest VEB-fondi loo juures aimugi. Aga peab arvestama seda, et pärast VEB-fondi skeemi koostamist teda hiljem enam eriti asjadesse ei pühendatud. Veidi puutus ta asjaga kokku veel siis, kui VEB-fondi eesotsas oli Enn Teimann, aga üldsegi mitte, kui fondi hakkas juhatama Vladimir Mihailov.
/—/
Juba eespool viidatud Kärt Anvelti intervjuus Siim Kallasega oli ka selline küsimus: „Aga selle VEB-fondi skeemi mõtles siis lõpuks ikka välja Urmas Kaju või te koos?“
Siim Kallas: „Kahekesi mõtlesime selle asja välja. Hindan Kaju loomingulisust väga kõrgelt. Mäletan, et algul oli see minu idee. Kaju ütles, et see ei kõlba kusagile ning joonistas ise asja paberile. See puudutab VEB-fondi loomist, mille suhtes ma olin väga aktiivselt osaline. Ja seda ma ju ei eitagi. Veelkord – oli väga tähtis, et me selle pangakriisi lahendasime. See tekitas ka siis vaidlusi, aga Riigikogu ja valitsus otsustasid nii. (EPL, 01.02.2013)
Urmas Kaju (2003–2004): „Usun, et kõige paremini informeeritud mees nendes asjades oli kindlasti Vahur Kraft, kes keskpanga tippjuhina kamandas kohalikku pangandust, tegeles pangainspektsiooniga (Pilvia Nirgi) ja Eesti Panga rahaturu osakonna kamandamisega. Talle allus ka raamatupidamine keskpangas endas, mistõttu oli ta kindlasti kõige enam infot omanud isik. Siim Kallas kui „Suur Pealik“ kuulas loomulikult, mida asetäitjad talle rääkisid, ja langetas otsuseid selle põhjal. Nõunik teadis ainult niipalju, kui talle peeti vajalikuks rääkida, ja neid asju, mille lahendamiseks teda kaasati. VEB-i lugu kuulsin mäletatavasti alles siis, kui pauk käinud ja rahad kinni ja ülemused kaamete-virilate nägudega tulid head nõu küsima. Ka siis ei räägitud mulle ilmselt kõike. Kui see jama algas, siis nad käisid arvatavasti kusagil vaikselt kitsas ringis (Siim Kallas – Vahur Kraft – Enn Teimann) koos äraseletatud nägudega ja vähemalt mulle midagi ei rääkinud. Juhatuses, mille formaalne liige ka mina olin, seda asja üldse ei puudutatud!
/—/
Urmas Kaju (2003–2004): „VEB-fondi asutamine Riigikogu otsusega oli küüniliselt ebaseaduslik samm, sest toona ei olnud lihtsalt raha. Vähemalt minu silmis oli see mõeldud ajutise hädalahendusena, kuniks tulekahju kustutatud. Idee oli mingisuguste valitsuse võlakirjadega vmt abil eksproproeerimisest (sundvõõrandamisest – T.K.) tekkinud võla tagastamine ajatada jõukohasemale perioodile.
Pankade klientide seaduslike rahaliste nõuete „koondamine“ kõigest Riigikogu otsusega ja mitte seadusega mingisse riiklikku fondi oli ebaseaduslik, kuna sellega vabastati pangad (sisulise PEAP = keskpank ja UBB) alusetult tsiviilõiguslikust vastutusest nende kätte oma raha usaldanud (hoiustanud) kreeditoride ees ja seaduslikust võlgniku kohustusest võlausaldajate kohustis täita, st võlg tagastada. Võlasuhe on kahepoolne lepinguline eraõiguslik kohustis, millesse kolmas osapool (antud juhul riik) sekkuda ei või.“
Arutelu avalöök Riigikogu saalis näitas kohe, kelle käes on kogu selles temaatikas jäme ots, kes tegelikult kogu asja juhib ja suunab. Kui Riigikogu aseesimees oli palunud kõnepulti ettekandeks rahandusminister Madis Üürikese, teatas ta: „Kuna seda küsimust on arutatud nii valitsuses kui ka Eesti Panga juhatuses ja seda tööd on väga palju tehtud Eesti Pangas, siis ma palun kaasettekandjat Siim Kallast ettekandjaks.“ Eesti Pank oli lükanud oma probleemid väga osavalt valitsuse ja Riigikogu vastutuseks.
Siim Kallas andis lühikese ülevaate sellest, et külmutati Eesti pankade hoiused Moskvas endise Nõukogude Liidu VEB-is ning kahel pangal oli seal külmunud 890 miljonit Eesti krooni. „Nüüd on küsimus selles, et need kaks panka, kes on selle ohvriks langenud, külmutasid aprillikuus nende klientide arved, kelle rahad olid teistpidi tulnud Moskvasse. Sellega külmutasid nad kinni 533 miljonit krooni. Et sellest olukorrast välja tulla, on meil tarvis leida mingisugune lahendus. Väga lihtne oleks, kui Eesti Vabariigis oleks see 890 miljonit krooni, siis me lihtsalt võiksime selle asja välja osta ettevõtete ja pankade käest ja majandus läheks edasi. Sellist raha meil ei ole ja seetõttu on pakutud välja terve lahenduskäik, mille esimene osa on külmutatud Vnešekonompanga (VEB) arvete koondamine ühtekokku nn VEB-i fondi. Selle kohta käib see esimene otsus,“ rääkis Siim Kallas.
Siinkohal stopp, siit algas teadlik tegelike asjaolude varjamine ja vassimine.
Siim Kallas mainis oma ettekandes ühe korra VEB-fondi (täpsemalt küll VEB-i fondi) kogu plaani esimeste sammude seas, kui sellesse fondi koondati päästeskeemi alguses paberil kõik VEB-is külmutatud nõuded. Mitte sõnagagi ei maininud ta siis ega ka järgnevatel aruteludel seda, et PEAP-i ja UBB osa klientide nõuded tõstetakse uue moodustatava panga bilansist välja VEB-fondi, mis sisuliselt ei hakka vastutama mitte millegi eest. Pankade endi nõuded VEB-i vastu aga kompenseeritakse reaalse rahalise katte ja võlakirjadega. Aga see oligi kogu skeemi peamine trikk.
Nagu me juba teada saime, ei võtnud PEAP ja UBB altes oma korrespondentkontode külmutamisest VEB-is 31.12.1991 kuni neile kehtestatud moratooriumini 18.11.1992 mitte midagi ette ega vastukülmutanud oma klientide arveid. Seega mitte mingisugust klientide arvete vastukülmutamist nende poolt aprillis ei toimunud.
Siim Kallase väitel vastukülmutasid nad niimoodi 533 miljonit krooni oma klientide arveid. See on samuti paremal juhul häma. Vaatame, kuidas jagunes nende kahe panga VEB-is külmutatud 890,5 miljonit krooni kaheks: 533 miljoniks krooniks klientide rahaks ja 357 miljoniks krooniks nn pankade omavahenditeks külmutatud kontodel. Kuidas sai tekkida VEB-is külmutatud kontodel pankade omavahendid nii suures summas? Pankade klientide vahendid ongi ju samas pankade vahendid, mida pank võib omal äranägemisel paigutada. 357 miljonit krooni oli raha, mille need kaks panka maksid 1992. aasta jooksul välja oma klientidele, kelle vahendid laekusid või hoidis pank ise VEB-i külmutatud kontodel. Pank pidi neile klientidele maksekorralduste täitmiseks otsima võimalusi muudest vahenditest ehk teiste klientide raha arvelt. Et asi oleks veelgi selgem, võis kuni moratooriumi lõpetamiseni jagada PEAP-i ja UBB klientide hoiused kolme suurde gruppi:
1) kliendid, kelle hoiused ei olnud valuutas, mille tõttu nendel kahel pangal ei olnud vaja hoida nende raha (rublad) teiste pankade korrespondentkontodel. Ka ei saanud nendele klientidele neisse kahte panka tehtud maksekorraldused liikuda üle VEB-i korrespondentkontode;
2) kliendid, kelle valuutahoiuseid hoidsid need kaks panka VEB-i korrespondentkontodel või tehti neile maksekorraldusi nende kahe panga arvele üle VEB-i korrespondentkontode. Samas maksis pank neile 1992. aasta jooksul oma muudest vahenditest kinni nende PEAP-i ja UBB kaudu tehtud maksekorraldusi;
3) kliendid, kelle valuutahoiuseid hoidsid need kaks panka VEB-i korrespondentkontodel või tehti neile maksekorraldusi nende kahe panga arvele üle VEB-i korrespondentkontode. PEAP ja UBB ei maksnud neile välja vahendeid nende summade ulatuses, mis neil pankadel endil jäid VEB-is külmutatuks.
Juba sellisesse liigitusse on sisse kirjutatud võrdse kohtlemise printsiibi jäme rikkumine. Kuid veelgi enam, PEAP ja UBB said ise valida, missugustele klientidele nad maksid oma teistest vahenditest välja raha, mis tegelikult neil pankadel oli külmutatud VEB-i korrespondentkontodel. See on asja juures üks olulisemaid momente, mis siiani suurema tähelepanuta jäänud. Ehk teisiti öeldes said PEAP ja UBB ise otsustada, missuguste klientide valuutahoiustelt maksekorraldusi täita ja missuguste mitte, sest klientidel ei olnud eriti suuri võimalusi seda kontrollida. Nende kahe panga otsustest sõltus tihti ei rohkem ega vähem kui nende klientidest ettevõtete ellujäämine või võimalused investeerimiseks.
Seega, summa 533 miljonit krooni kujunes kolmanda grupi klientide hoiustest ja 357 miljonit krooni teise grupi klientidele väljamakstud summadest.
/—/
Muidugi oli õige seisukoht IMF-il poolel, mis seal üldse rääkida. Hoopis teine asi, kas Siim Kallas ise ka seda tegelikult uskus, kuid võltsoptimismi oli vaja VEB-fondi skeemi läbiminekuks Riigikogus. Ja muidugi IMF-i kavale vastandumiseks.
VEB-fondi plaani järgi katsid 357 miljoni krooni suuruse augu valitsus võlakirjadega ja Eesti Pank 100 miljoni krooni likviidse rahaga.
Otsuse “Vabariigi Valitsuse tähtajaliste võlakohustuste väljalaskmine” poolt oli 62 saadikut, 1 erapooletu ja vastu ei olnud keegi. Esimene võit oli Siim Kallasel taskus.
Järgmisel päeval, 20. jaanuaril 1993 algas Riigikogu istung kohe arutelu jätkamisega. (http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/199301201400#PKP-1900000265 ) Arutelu jäi veelgi lühemaks kui eelmisel päeval, praktiliselt olematuks. Algus oli eriti vähetõotav.
Esimees: „Tehti ettepanek jätkata veel tänasel istungil. Kas peale katkestamist härra rahandusminister soovib teha ettekande? Härra Üürike, kas soovite teha veel ettekande selle päevakorrapunkti kohta? Ei soovi. Kas panga president soovib teha ettekande? Ei soovi. Kas Heiki Kranich ka ei soovi? Ei soovi. Avan läbirääkimised. Kolleegid, kas on kõnepidajaid, sõnasoovijaid? On, Liina Tõnisson.“
Kogu Riigikogu peale leidus üksainus inimene, kes ei häbenenud öelda tõde. Seda tõde, mida sisemas teadsid kõik või vähemalt enamik Riigikogu saadikutest.
Liina Tõnisson: „Täna arutluse all olev teema on selles mõttes harukordne, et ma usun, et siin saalis on vähem kui 10 inimest, kes seda teemat valdavad, ja mina nende hulka ei kuulu. Esmakordselt Eesti riigi ajaloos annab valitsus välja obligatsioonid-sertifikaadid, mis kindlasti hakkavad mõjutama meie majandust. Kuna me seda valdkonda ei tunne, siis puudub meil võimalus otsustada, kas see mõjub majandusele positiivselt või negatiivselt, kas see kiirendab raharinglust, suurendab või pidurdab inflatsiooni. Pankadega on ju olukord tõepoolest keeruline, keegi meist ei välista seda. Kuna enamus meist ei valda seda teemat, siis teen ma Keskfraktsiooni nimel ettepaneku, et me peataksime selle lugemise ja korraldaksime niinimetatud ärakuulamise, mis on enamuses maailma parlamentides kõige tavalisem nähtus. Ühe laua taha koguneksid nii Eesti Panga kui ka valitsuse esindajad ning rahvasaadikud ja me saaksime suu puhtaks rääkida ning jõuaksime üksteisemõistmiseni. Need üks või kaks küsimust, mida me saalis ettekandjatele esitada saame, ei tee meile probleemi selgeks.“
Midagi mõistlikumat sellisel hetkel antud olukorras oleks olnud raske öelda. Kujutan ette, et mõnelgi asjasse pühendatul jättis süda sel hetkel vähemalt ühe löögi vahele. Kuid Liina Tõnissoni ettepanekut arutelu katkestada ei toetatud. Edasi järgneski veel vaid kiire lõppmäng. Komisjonile ei olnud otsuse projekti kohta laekunud mitte ühtegi parandusettepanekut. Riigikogu esimees pani otsuse eelnõu lõpphääletusele. Poolt oli 65, erapooletuks jäi 11 saadikut, vastu ei olnud keegi.
/—/
Siim Kallase hilisemad hinnangud VEB-fondi skeemile on nagu tema puhul ikka täiesti vastukäivad, oleneb peamiselt olukorrast, kus see on öeldud. Veel 2000. aastate alguses ei olnud ta selle üle väga uhke: „Noh, ehk tegime ka mõne vea. Võibolla VEB-fondi asi läks natukene viltu. See on juriidiliselt nii komplitseeritud lahendus, et tekitab siiani erinevaid tõlgendusi ja probleeme – järelikult pole laitmatu. Selle asemel oleks ju võinud võtta mõne räigelt lihtsa lahenduse, näiteks oleksime võinud lasta ka UBB ja PEAP-i pankrotti.“ (Ester Šank. Peategelane. Siim Kallase rollid. – Lejula, 2001, lk 156) VEB-fondi lahendus ja rahareformi ajal kogutud sularaha rublade üleandmine valitsusele olid Siim Kallase arvates ainukesed kaks asja, milles Eesti Pank võis eksida, niikaua kui tema seal oli.
Tänane Siim Kallas on hoopis enesekindlam, ta ei tunnista enam VEB-fondi lahenduses mitte mingeid möödalaskmisi. 2013. aasta sügisel Riigikogu VEB-fondi uurimiskomisjonis ütlusi andmas käinud Siim Kallas esitas komisjonile kirjaliku avalduse, mis siiski oli mõeldud pigem ajakirjandusele. Oma avalduses kirjutas Siim Kallas: „Selleks, et luua poliitiline alus sertifikaadiomanikele raha välja maksmiseks, on vaja kahtluse alla panna 1993. aasta pangakriisi lahendused. See on ohtlik tee. Ma arvan, et me võime selle kriisi lahendamise üle uhked olla.“ (Postimees, 08.11.2013 http://arvamus.postimees.ee/2590672/kallas-kutsub-lopetama-valesuudistuste-keerist-vebi-umber)
Missugusele järeldusele jõudis Riigikontrolli 2014. aasta VEB-fondi audit?
- „Määramine, milliste hoiustajate raha jäi VEB-i kinni ja milliste klientide raha jäi puutumata, olnuks vastuolus panganduse üldpõhimõtete ja korrespondentpanganduse olemusega, aga just sellise jaotuse tegemist UBB ja PEAP-i klientide hulgas Riigikogu otsus eeldas. UBB ja PEAP-i hoiustajate sidumine VEB Pangas paikneva korrespondentkontoga oli alusetu.
- Eesti Pank pidi teadma, et valmistab ette Riigikogu otsuse, mille täitmine on vastuolus hea pangandustavaga. Põhjus, miks Riigikogu otsus sellises sõnastuses välja töötati ja vastu võeti, oli selles, et kui VEB-is külmunud raha poleks seotud konkreetsete klientidega, oleks kõiki UBB ja PEAP-i kliente tulnud kohelda võrdselt.
- UBB ja PEAP-i hoiustajate võrdne kohtlemine oleks tähendanud, et riigi otsus oleks pidanud puudutama kõiki hoiustajaid proportsionaalselt. Kui riik otsustab anda pankade jaluleaitamiseks likviidsusabi, siis oleks pidanud seda tegema kogu külmutatud summa või mõne muu summa ulatuses, mis võimaldanuks UBB-l ja PEAP-il kõikide oma seniste klientide nõudmisi rahuldades pangandustegevust jätkata. Kuna riik otsustas vabastada pangad teatud osas hoiustajate nõuetest, siis oleks tulnud tõsta VEB-fondi proportsionaalses osas kõikide hoiustajate nõudeid. Riigikontroll analüüsis pankade bilansiandmeid ja leidis, et PEAP-ist tõsteti VEB-fondi u 58% hoiustajate nõudeist ning UBB-st u 59% hoiustajate nõudeid. Teiste sõnadega, need hoiustajad, kelle nõudeid VEB-fondi ei tõstetud, said hiljem pärast pankadele kehtestatud moratooriumi lõpetamist oma raha vabalt kasutada.“ (Riigikontrolli aruanne, 2014, lk 33–34)
/—/
Järgmine peatükk valitud katkenditega Toomas Kümmeli raamatust „VEB-fond. Kadunud raha“ ilmub laupäeval 23. juulil.
Tunnusfoto: kuvatõmmis 18.11.1992 Eesti Päevalehe esilehekülje uudisest.
Loe samal teemal:
„Toomas Kümmel „VEB-fond. Kadunud raha“, valitud osad I“
Viimsi Uudised
Jaga: