Poliitikakujundamises mingis konkreetses ühiskonnas mängib olulist rolli antud sootsiumis eliidi tekke ja uuenemise traditsioon.
Vaimne eliit (kirjanikud, kunstnikud, teadlased, vaimulikud, näitejad jt) kujuneb paratamatult pikaajalise selektsiooni teel. Seetõttu on see ka kõige selgem ja stabiilsem eliidi rühm.
Erinevalt parlamendiliikmetest ei vahetu akadeemikud iga nelja aasta möödudes. Iduettevõtluses võib märkimisväärse eduloo saavutada ülikiirelt, mistahes kunstitegevuses nõuab tunnustuse pälvimine pikaajalisemat pühendumist. Aga need, kes kord on oma leiutiste või loominguga on läbi löönud, jäävad üldjuhul vaimsele Olümposele oma elupäevade lõpuni või kauemakski.
Eestis oli kolm kümnendit tagasi võimalik poliitilisse eliiti – parlamenti, valitsusse või kohalikku volikokku – jõuda suhteliselt kiirelt. Näiteks 1992. aastal õnnestus ühiskonna toonaseid ootusi hästi tajunud Isamaal endalegi ootamatult tõusta võimuliidu juhtivaks erakonnaks. Tänaseks on meie erakonnamaastik juba välja kujunenud ning uued parteid pääsevad parlamenti suhteliselt napilt (2007 rohelised, 2014 Vabaerakond ja EKRE) ning ei pruugi pärast esimest 4-aastast tsüklit sinna püsima jääda. Samuti on nüüdseks kurvikamateks muutunud erakonnasisesed hierarhiad ning neiski läheb karjäärihimulistel noortel tippu ronimiseks aastaid.
Poliitiline eliit on olemuslikult õhem ja muutlikum kui vaimne eliit. Poliitika kulutab ja kurnab inimesi kiirelt. Seetõttu paljud silmapaistvat poliitilist karjääri teinud suunduvad poliitikast kas ettevõtlusse, haridusse või teadusse. Kuna meie poliitiline kultuur on avatud ja soosiv uutele tulijatele, satub kiire rotatsiooni tulemusel poliitilisele püünele ka täiesti juhuslikke inimesi.
Kuidas sisulist poliitilist eliiti populistidest ringist eristada? Üheks oluliseks kriteeriumiks on poliitiku võime ohverdada isiklikud lühiajalised huvid oma erakonna, maailmavaate või kogu ühiskonna edenemise nimel.
Vana-Rooma aristokraatia idee kohaselt pidid valitsema parimad, demokraatia idee on aga formaalselt kõigi võim.
Põhiseaduse esimese paragrahviga on Eesti riigikorraldusse sisse kodeeritud, et kõrgeima võimu esindajaks saaks teiste hulgas ka mõni laiemale avalikkusele tundmatu tööline või kaunitar.
Riigikogu koosseis kujuneb meie erakondade siseringides järjestatud valimisnimekirjade alusel, mis vähem või rohkem formaalselt kinnitatakse ka mõnes partei esinduskogus. Paljudele kandideerijatele tuli 1990ndatel ikka ja jälle üllatusena, et olulisem kui koht üleriigilises nimekirjas võib see hoopiski olla mingi valimisringkonna nimekirjas. Kompensatsioonimandaatide matemaatikas lähevad esmalt jagamisele hääled ringkondades ning kui neist peaks tekkima nö jääk, jaotatakse see kindla valemi järgi üleriigilise nimekirja tipus olijate vahel. Nõnda juhtubki, et kui mõni ülipopulaarne kandidaat kogub oma ringkonnas mitme mandaadi jagu hääli, lennutab ta niiviisi poliitikasse suhteliselt tundmatuid isikuid. Järgnevalt meenutan lühidalt erinevatelt valimistelt pärinevaid markantsemaid juhtumeid, kus häältemagnetite kaasavaraga ja kompensatsioonimandaatide õnnistusel on parlamenti sattunud ootamatuid persoone.
1992. aastal pääses tänu Jüri Toompuu kogutud 16 904 häälele „Eesti Kodaniku“ nimekirjas 51 hääle ja ringkonnamandaadiga Riigikokku tööline Toivo Uustalo.
1995. aasta parlamendivalimised võitis ülekaalukalt Koonderakonna ja Maarahva Ühendus (KMÜ). Ühtlasi sai KMÜ nimekirjas asendusliikmena Riigikokku ajaloolane Kadri Ottis 26 häälega.
Pärast 1999. aastal valimisedu sai Keskerakonna ridadest 2001. aastal asendusliikmena parlamenti 86 häält kogunud Evelyn Sepp.
Hiljem on kompensatsioonimandaatide jaotamise korda muudetud ja enam pole võimalik Riigikokku pääseda vähem kui kümnendiku ringkonnakvoodist ehk minimaalselt umbes 300 häält kogunutel.
Kui mõni tipp-poliitik kogub oma ringkonnas kahe kuni nelja ringkonnamandaadi jagu hääli, pääsevad tema tuules parlamenti ka samas ringkonnas kandideerinud vähemtuntud tegelased.
Kahel korral, 1995. ja 2003. aastal, on valimistel kõige rohkem hääli kogunud Edgar Savisaar, saades vastavalt 13 699 ja 12 960 häält. Parlamendivalimiste senine rekord kuulub Andrus Ansipile 22 540 häälega (2007). Talle järgneb Arnold Rüütel 17 189 häälega (1999). Kolmanda tulemuse on 16 904 häälega saanud Jüri Toomepuu (1992).
Häältemagnetid tõusevad reeglina populistliku kampaania tulemusel ning nende edulood kallutavad ka järgnevaid poliitilisi protsesse populistlikumaks.
Häältemagnetite võimsad toetusnumbrid on võrsunud peamiselt poliitikute isiklikust karismast, mida on toetanud osav müüdiloome või õnnestunud PR-trikid. 1992. aastal mõjutas võrokesi väliseestlase Jüri Toomepuu poolt hääletama paljuski isiklik karisma ning ilmselt ka nostalgilise laulu „Maikuu, suur toomepuu, uhke ja õisi täis“ oskuslik kampaanias kasutamine. Arnold Rüütli omaaegset fenomeni selgitati sageli tema hoolitsetud soengu ja soliidsusse looritatud flegmaatilise hoiakuga. Edgar Savisaare müüdis oli mitmeid muulaste rahvustunnete ja õigeusklike veendumustega seotud aspekte. Tallinnas kindlustas ta oma võimuletuleku provokatiivse K-kohukese kampaaniaga (1995). Ning Andrus Ansipi tehnokraatlik hoiak ja tuimuseni ulatuv järjekindlus imponeeris paljudele töörügamise usku eestimaalastele.
Kirss tordil on Indrek Tarandi poolt 2009. aasta eurovalimistel 102 512 hääle kogumine. Kuulsast perekonnast pärit endisel tippametnikul ja telesaatejuhil piisas üksnes loosungist „Vali inimene, mitte parteEI!“.
Tunnuspilt: kollaaž Eesti poliitika häältemagnetitest.
Järgmine osa Ivo Rulli e-raamatust „Populismi võidukäik“ ilmub laupäeval 24. septembril.
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: