Veel 1990ndate alguses peatasid Viimsi Farmeri lehmad karjamaale või tagasi lauta liikudes liikluse Randvere teel, praegu aga on siinkandis tõenäosem juhuslik kohtumine mõne metselaja kui pudulojusega.
Viimsi, kuid ka Eesti mõne teise piirkonna maastikupilt ja elulaad on viimase paari-kolmekümne aasta jooksul muutnud kiiremini kui eelneval paaril-kolmel aastasajal. Maakohale tüüpiliselt kuulus siinmailgi majapidamiste juurde üks või kaks lehma, asisematel ka hobune. Nüüd tekitab linlikus miljöös tiheda liiklusega tänavalt kellegi koduhoovis elusa suksu nägemine suurt elevust, nagu kirjutas äsja Tartu Postimees.
Päris loomavabaks ei saa Viimsit siiski veel pidada. PRIA registri järgi on Viimsi vallas koduloomadega seotud tegevuskohti lausa 40 ringis, millest ligi pool seotud küll mesindusega. Kanapidajaid on registreeritud kaheksa, lambaid on registris seitsmes asukohas, neist omakorda viis Viimsi saartel, kuhu nad väga hästi juba ajaloolises vaates on sobinud. Kanadega tegelemine sai hoogu just koroonapiirangute ajal, kui huvi suleliste vastu kasvas nii suureks, et traditsioonilistel müügiringidel jäid end lõpupoolsetes külades-alevikes elavasse järjekorda sättinud korduvalt pika ninaga.
Vähemalt kanapidajate arv on Viimsis kindlasti suurem kui ametlik register seda näitab. Üle Eesti koduloomade sööta tarniva ettevõtte esindaja sõnul asendab kaht loobujat siiani kolm uut alustajat. Nii ei maksa imestada või pahandada kui mõni naabri juurest äkki kaagutamist või koguni kuke kiremist kostma hakkab. Ikkagi maakoht või mille pärast siis õieti Viimsisse kolida soovitakse?
Hobuste ja veistega on lood keerulisemad ning tulevik tumedam. Mandril võib neid veel näha ainult paaris kohas, aga omanike jaks kipub tasapisi raugema. Viimsi häda on ka söödavarumiseks ja karjatamiseks sobilike maade nappus, seda nii maaomandi killustatuse kui kinnisvaraarenduse jätkuva pealetungi tõttu. Samas rannaniitude lagedana ja madalmurusena hoidjatena on lihaveised kõige tõhusamad. Heaks eeskujuks on olnud siin üks Viimsi ettevõtja, kes Aksi saarel neid sarvilisi juba pikemat aega toimetada lasknud. Päris viimast seisu ei tea, sest vahepeal sundis just poollooduslike koosluste säilimise eest seisma pidav Keskkonnaamet likvideerima saarel kõik ebaseaduslikud ehitised, millest osa olid püstitatud ka veistele ning lammastele ulualuseks ja sööda hoidmiseks.
Rannaniitude teema aga jääb jätkuvalt aktuaalseks. Loomulikult on tore käia Viimsi Vabaõhumuuseumis lähedalt kaemas, kuidas lambad rohtu nosivad, aga üldist maastikupilti see ei mõjuta. Teisalt on viimase suve kurb kogemus näidanud, et Viimsis pole väiksemad koduloomad ka kiskjate eest kaitstud. Küla servas asuval rannaniidul rapitud lambad on tõsiasi ning süüdlastena jäävad kahtluse alla nii hulkuvad penid, ennast idakaldal mitmel korral näidanud ilves või siis uustulnukas šaakal. Et sellised juhtumid ei korduks, aitaks kindlasti kaasa ka vohava pilliroo tõrjumine, et võimalik ohuallikas end keset tiheasustatud küla sobiva hetke ootuses varjata ei saaks.
Ülevaate lõpetuseks lisan, et Viimsis on koduloomadena registreeritud ka kitsed, küülikud, pardid ja vutid, samuti asub poolsaarel vesiviljelusega tegelev ettevõte. Kõik see rikastab meie elukeskkonda ja loomapidamist tuleks igati soosida, et vähemalt püüda murda kuvandit Viimsist kui vääramatult linnastuvast piirkonnast.
Andres Jaanus on Viimsi volikogu keskkonna- ja heakorrakomisjoni liige (Kogukondade Viimsi).
Tunnusfoto: Kihnu maalambad pügamas Tammneeme ranna-ala.
Samal teemal:
„Andres Jaanus: Viimsi põllumaid hoitakse võsastumast“
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: