Kes oleks veel paar aastat tagasi osanud ette näha, et Viimsis maid ja metsi kokku krabanud kinnisvaraärimehed on koos põlisviimsilastega valmis moodustama ühisrinnet vallavalitsuse vastu.
Tagasiside Viimsi valla koostatava üldplaneeringu (ÜP) eskiisi avalikustamisele oli laialdane. Üheks enam korduvaks teemaks kujunes vallavalitsuse kavandatav mitme uue maastikukaitseala moodustamine, mis hõlmaksid valdavalt erakinnistuid nii tiheasustusega külaservades kui lagedamatel aladel poolsaare lõunaosas, metsast rääkimata. Koos juba moodustatud kaitsealade laiendustega (Mäealuse, Leppneeme-Tammneeme ja Rohuneeme) on uutest suurema ulatusega Metsakasti-Äigrumäe, Randvere ja Muuga maastikukaitsealad (MKA).
Esimene kaitseala (Mäealuse) loodi juba 2005. aastal, kolm aastat hiljem lisandus Lubja klindiastangu MKA. Koos „Miljööväärtuslike alade ja rohevõrgustiku“ teemaplaneeringu kehtestamisega aastal 2009 moodustati Rohuneeme, Leppneeme-Tammneeme, Krillimäe ja Haabneeme klindiastangu MKAd. Lubja ja Haabneeme klindiastangu MKAd on pindalalt väikesed (vastavalt 13,3 ja 16,1 ha), ülejäänute piiresse jääb peamiselt riigimets. Mäealuse MKAsse kuuluvad ka mõned erametsakinnistud, samuti eravalduses endised põllumaad.
Kaitsealade laiendamise tuhin jätkus 2023. aastal kui volikogu otsustega moodustati Viimsi keskosa ja Kelvingi MKAd. Seekordki puudutas kaitsekorra sisseseadmine riigimetsi ning suurimaks saavutuseks pidas vallavalitsus uuendus- ehk lageraiete keelamist. Seda vaatamata varasemale kokkuleppele RMK ja vallavalitsuse vahel, et uutel kaitsealadel uuendusraie lausalist keelustamist ei tule ning kogu raiete kavandamine lahendatakse koostöös, võttes aluseks koostatavad metsamajandamise kavad. Sisuliselt tähendas selline otsus, et riigimetsa pikemaajalise vaatega majandamine Viimsi valla territooriumil lakkas. Viimati oli RMK teinud Viimsi poolsaarel suuremaid raietöid aastal 2017.
Vananev mets
Riigimets moodustab terve Eesti lõikes umbes poole kogu metsamaast (ehk veidi üle miljoni hektari) ja Viimsi osa sellest on õigupoolest tühine (<3000 ha, millest üle poole Naissaarel). Nii polegi imestada, et RMK huvi Viimsi metsade käekäigu vastu on raugemas ja tervikpilt hägustumas. RMK on taandatud metsaomanikust ja heaperemehelikust majandajast metsa sanitariks, kes peab ka üksikute puude raiesooviga pöörduma kaitseala „valitseja“ ehk Viimsi vallavalitsuse poole ja saama lisaks kooskõlastuse riigi keskkonnaametilt. Vananev mets ise aga langeb järjest enam üraskirüüste ja tormide küüsi, olles juba praeguseks muutunud paljudes kohtades, eriti kuusikutes liikujatele suisa ohtlikuks. Ametnikud seevastu saavad muudkui „menetleda“, sest uute kaitsealade loomisega laieneksid samad piirangud suure tõenäosusega ka eramaadele.
19. detsembril 2024 kuulutas vallavalitsus välja hinnapäringu uute MKAde loomise põhjendatuse ja otstarbekuse, samuti kavandatavate piirangute otstarbekuse väljaselgitamiseks. Ehkki kogu protsess kipub uue ÜP menetluse tempost maha jääma, on siht siiski selge. Vallavalitsus on kaitsealade laiendamise plaane haudunud juba pikemat aega, eramaid hõlmavate MKAde ettepanekuga tuldi avalikkuse ette aga 2023. aasta sügisel, kui koguti ettepanekuid Tammelaane planeeringuala tuleviku jaoks.
Nüüd kavatseb vallavalitsus panna samasugusele kaalukausile maaomaniku, kes soovib vaid oma metsast talvekütet teha ja Märt Vooglaiu lootuses, et ehk loobub viimane siis ometi plaanist ehitada metsa terve elamurajoon.
Mäletatavasti pooldas suurem osa kohalikust kogukonnast ala säilitamist rohealana kooskõlas kehtiva üldplaneeringu ja selle teemaplaneeringutega („Miljööväärtuslikud alad ja rohevõrgustik“, “Viimsi valla üldiste ehitustingimuste määramine. Elamuehituse põhimõtted”).
Tookord otsustas vallavalitsus 210 Viimsi elaniku kirjalikku pöördumist mitte arvestada ning lisas ettepanekutele omalt poolt kohaliku kaitseala moodustamise (nimetusega Randvere MKA), mis ulatuks läbi riigimetsa Randvere teeni ning haaraks endasse ka hulga erametsakinnistuid kuni Tammneeme küla keskosani. (Liba)küsitluse tulemusena antigi enim hääli kaitseala moodustamise kasuks ning „liimile“ läks tõenäoliselt ka osa nendest maaomanikest, keda ennast see nüüd otseselt puudutama hakkaks. Nüüd kavatseb vallavalitsus panna samasugusele kaalukausile maaomaniku, kes soovib vaid oma metsast talvekütet teha ja Märt Vooglaiu lootuses, et ehk loobub viimane siis ometi plaanist ehitada metsa terve elamurajoon.
Tulekul kohtuvaidlused
Kaitsealade moodustamise ettepanekuid ongi ÜP eskiisi avalikustamise järel vaidlustanud nii ilmse kinnisvaraarenduse sooviga ettevõtjad kui traditsioonilist elulaadi jätkata soovivad põliselanikud. Esimesed neist kasutavad ÜP koostamisega tekkinud ajaakent, et aastakümneid tagasi omandatud maatükkide juht- ja sihtotstarvet muudetaks (maatulundusmaast elamumaaks), vältimaks hiljem vajadust palju käänulisemale teele asuda ehk detailplaneeringutega üldplaneeringut muutma hakata. Ka teised võivad näha võimalust enda päranduseks saadud maatükile lähemas või kaugemas tulevikus laste või lastelaste jaoks kasvõi ühe eluaseme ehitamiseks. Kaitse alla võtmine teeks selliste plaanide realiseerimise tunduvalt keerulisemaks kui mitte võimatuks. Võimalust detailplaneeringu algatamise taotlusi esitada ei saa aga kelleltki võtta, olgu siis tegu kaitsealaga või lihtsalt metsa- ja põllumaaga. Vald tõenäoliselt arvestab sellega, et esimesel juhul tuleb neid soove tunduvalt harvem. Ja ega siis ametnike „menetlustööd“ saa ka päriselt ära võtta.
Vallavalitsuse liikme suust olen kuulnud ka sellist küünilist suhtumist, et tullakse küll lagedale vaga sooviga, mõeldes järeltulevatele põlvedele, aga lõpuks müüakse maatükk ikkagi maha. Täielikult välistada ei saa ühtegi stsenaariumit, aga kui keegi on võtnud esiisade pärandit kui rikastumise vahendit, siis tõenäoliselt on sellised maatükid juba ammu kinnisvarahaide saagiks langenud. Ega muidu figureeriks näiteks Äigrumäe külas või Viimsi alevikus kunagiste põllu- ja heinamaade omanike hulgas peamiselt arendusambitsioonidega ettevõtted, mitte põlisviimsilaste järeltulijad.
ÜP avalikul arutelul küsisin, miks üldse peaks kaitsealade moodustamise peale mõtlema, kui need hõlmaksid alasid, mis on niigi looduslikud ja kus kehtiv maakasutuse juhtotstarve mingit arendustegevust ei võimaldakski. Vallavalitsuse keskkonnaosakonna juhataja Taavi Rebane oli kaitseala teemasse nii sisse elanud, et pakkus välja tulevikustsenaariumi, kus volikogu otsusega võidakse mõne kaitseala eksistents ka lõpetada. Küsimuse tuum oli aga selles, et kaitsealade moodustamise vaevalisest protsessist oleks targem üldse loobuda. Vastuseis ei piirdu vaid selle avaliku koosolekuga, vaid võib vinduda aastaid, kui oma õiguste kaitseks hakatakse kohtusse pöörduma. Vähemalt üks advokaat oli juba avalikule arutelulegi kupatatud.
Veel tõi Taavi Rebane näiteks, et Mäealuse MKAle pole midagi ehitatud. Vastab tõele, kuid 20 aastat tagasi oli olukord hoopis teine. Eesti oli sisenenud kinnisvarabuumi ning iga vähegi toimekam ärimees või ka maaomanik arvas eneses leiduvat arendajapotentsiaali. Vaadates, mis Viimsis vahepeal on toimunud, pakun, et kaitsealale jäävates kunagistes talusüdametes praegugi nagu vanajumala selja taga elades on sealsed asukad rahunenud. Kinnisvarafirmade survele järele andes leiaksime end aga teistpidi olukorras, kus peaaegu kogu rohevõrgustik on surutud riigimetsa piiridesse. Siis ei räägiks me enam rohekoridoride kaudu teiste piirkondadega ühendatud poolsaarest, vaid muust maailmast isoleeritud saarelisest looduskeskkonnast.
Vaatamata kõigele pole mõistlik nii radikaalset ja paljusid maaomanikke puudutavat sammu kui kõikjale kaitsealade loomine astuda. Veel alles olevad Viimsi metsa- ja põllumaad on üle elanud mitu riigikorda ja reformi ning pole enamasti sel määral kahjustunud, et sealne elustik erinevalt uusarenduste alla jäämisest pöördumatult hävineks. Oma esiisade maal toimetavad viimsilased ei vaja igal sammul järelevalvet ning soovivad teha otsuseid oma parema äranägemise järgi. Ka seejuures eksides, aga igast eksimusest on võimalus õppust võtta. Teame ju hästi, kuidas valla maal ja ühtlasi Mäealuse MKAl asuv Linnakumetsa kinnistu kõigest paari aastaga discgolfi harrastades korralikult ära trööbati ja kus isegi tegevuse kohesel lõpetamisel võtaks alustaimestiku taastumine aega aastakümneid.
Ehk saab siis ära siluda ka valla peaarhitekti Endrik Männi bravuurika väljaütlemise, et kompromissi tuleb otsida, aga selleni ei pea jõudma. Omavalitsusel on küll planeerimismonopol, aga vald ei tohiks muutuda organiks, kes protseduurireegleid järgides seisukohad ära kuulab, aga jätab need juba eos kuulda võtmata.
Andres Jaanus on endine vallavolikogu keskkonna- ja heakorrakomisjoni liige (Kogukondade Viimsi).
Loe samal teemal:
„ANDRES JAANUS: uus üldplaneering polariseerib Viimsit, 2. osa – maakasutus“
„Andres Jaanus: kus on kaitse piirid?“
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: