Olen Randvere Hariduse Sihtasutuse nõukogu esimehena suhelnud nii Viimsi vallavalitsuse kui Maksu- ja Tolliametiga teemal, kas vald saaks võimaldada Randvere kooli töötajatele tasuta või soodushinnaga kooli ujula kasutamist.
Umbes aasta tagasi jõudsid vallavalitsuse ametnikud seisukohale, et Viimsi õpetajatele koolide ujulates tasuta ujumine oleks erisoodustus ning valla eelarvesse ei ole erisoodustuse maksude jaoks raha ette nähtud. Sellega seoses loobuti õpetajatele tasuta ujumise võimaldamisest valla poolt. Möödunud sügisest tänaseni on sihtasutus ostnud Randvere kooli õpetajatele pileteid, et nad ikka saaksid end kooli basseinis vormis hoida.
Kuna olen üle 20 aasta töötanud juristina maksuvaldkonnas, nägin asja sisusse süüvides, et antud juhul ei saa tõlgenda õpetajatele tasuta ujumise võimaldamist erisoodustusena.
Mida tähendab erisoodustus?
Erisoodustuse mõiste alla käib igasugune tööandja poolt töötajale pakutav soodustus või hüve. Seda maksustatakse tulu- ja sotsiaalmaksuga sarnaselt töötajale makstava palgaga. Erisoodustuse mõiste on loodud selleks, et tööandjad ei saaks väikest palka makstes ja rohkelt soodustusi andes tööjõumakse vältida.
Erisoodustus on ka sellised juhtumid, kui tööandjale ei kaasne kulu mingi hüve või soodustuse andmisega, aga samas töötaja säästab võrreldes sellega, kui ta sama teenuse oleks mõne teenusepakkuja juurest tasu eest ostnud. Näiteks kui koolihoones on ujula ja sama kooli õpetaja saab sinna tasuta ujuma minna, siis ujula omanikule ei kaasne sellest otsest kulu, aga õpetaja on piletilt säästnud 7 eurot.
Tööandja peab sellelt 7 eurolt maksma tulu- ja sotsiaalmaksu sarnaselt sellele, kui ta oleks töötajale rahas maksnud 7 eurot rohkem palka.
Miks Randvere koolis pakutav ujumisvõimalus pole erisoodustus?
Siin on tegelikult võti selles, kes on maksuõiguse vaates tööandja ja milline asutus seda hüve annab. Viimsi koolide hoonete omanik on otseselt või kaudselt Viimsi vallavalitsus. Koolide juures asuvate sporditaristute hinnad kehtestab vallavalitsus ja tulu laekub vallavalitsusele, mitte koolidele. Koolidel puudub hinna üle igasugune otsustusõigus – nemad saavad vaid spordiklubidega üürilepinguid sõlmida ja tänavalt tulnud külastajatele pileteid müüa. See erisoodustuse teema on Viimsis tegelikult laiem kui ainult Randvere kooli ujula küsimus – see puudutab kõigi koolide sporditaristuid.
Seega kool on tööandja, kes ei saa otsustada, kes Viimsi vallavalitsusele kuuluvat ujulat tasuta kasutavad. Järelikult maksuõiguse mõttes ei ole tegemist erisoodustusega. Sellisele seisukohale jõudis ka Maksu- ja Tolliamet.
Maksuõigusele keskenduva analüüsi käigus jõudsime koos maksuametiga samale järeldusele, et vallavalitsus ei ole õpetaja tööandja. Samuti oli oluline, kuhu laekub ujulate tulu ja kes hindade üle otsustab. Neid asju koos vaadates ei ole tegemist erisoodustusega.
Ühel õpetajate palgakorralduse konverentsil tehti ettekanne, milles püüti põhjendada, et tööõiguse vaates peaks vallavalitsust pidama õpetajate tööandjaks. Selle ettekandja põhiargument näis olevat, et kool pole juriidiline isik.
Mina ei nõustu tema tõlgendusega ka tööõiguse vaates. Paraku on Viimsi vallavalitsuse ametnikud seda konverentsiettekannet kuulnud ja võtnud antud tõlgendust lõpliku tõena.
Juristina meenutaksin ametnikele, et erinevates õigusharudes võib lähenemine erineda. Kuid erinevatest vaadetest hoolimata tuleb Viimsi vallavalitusel siiski lähtuda riigi maksuameti selgitustest ning nõuetest.
Kokkuvõttes loodan, et õige pea saavad Randvere kooli õpetajad taas kooli ujulasse tasuta ujuma.
Kristo Madrus on Randvere Hariduse Sihtasutuse nõukogu esimees
Tunnuspilt: freepik.com
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: