INGER UDEKÜLL: kas Viimsis on ruumi uuele haridusviisile?

Praegu on käimas aktiivsed arutelud Eesti haridussüsteemi olukorrast ja tulevikust. Kõiki puudutavad teemad on maailma kiire muutumine, õpetajate puudus ja läbipõlemine, TI- hüppe mõju ning laste vaimne tervis.

Küsimusi on palju, aga vastuseid vähe. Tundub, et olukorda ei tajuta piisavalt tõsiselt ja tihti ei küsita õigeid küsimusi. Tõesti, haridussüsteemi muutmine on aeglane ja valulik protsess. Aga et midagi hakkaks ka sisuliselt muutuma, tuleb tänasele olukorrale väga ausalt otsa vaadata.

Uuringuid on tehtud – tulemused näivad pealtnäha keskpärased, kuid süvenedes leiab põhjuseid muretsemiseks küll ja küll.

Mõned näited uuringutest:

Ma ei soovi kritiseerida haridussüsteemi, vaid tõdeda, et muutused on vajalikud. Õhus on veel küsimus, et kas tänased uuendused viivad meid õiges suunas. Ometi on muutused juba toimumas, ja meie, ka Viimsis, peame nendega kaasas käima.

Olen seotud Montessori pedagoogikaga, mistõttu tõstatan küsimuse just antud pedagoogilise lähenemise vaatenurgast. Mõistagi teisi suundi, aga Montessori põhimõtetel on oma tarkus ja kogemus ning see võib pakkuda lahendusi paljudele küsimustele.

Montessori põhimõtted pakuvad lahendusi

Meil aastakümneid hästi töötanud ühetaoline haridussüsteem vajab värskendust. Valikuline protsess on juba alanud: erakoolid, erinevate pedagoogiliste lähenemistega koolid ja eliitkoolid. Valiku aluseks pole alati mitte niivõrd vanemate finantsiline võimekus kui teadlikkus. Teadlikkus laste arengust. Mina olen üks paljude lapsevanemate hulgast, kes unistab ja tegutseb selle nimel, et tavapärasele haridussüsteemile tekiks pädevaid alternatiive.

Üha ilmsemaks saab, et industriaalajastust pärit haridussüsteem, kus õpetaja jagab ühepoolselt teadmisi erineva tausta ja võimekusega lastele, on oma aja mingis mõttes ära elanud. Tänapäeval vajame rohkem proaktiivset ja lapsest lähtuvad õpet. Meile on kriitiliselt oluline, et lapsed kasvaksid ennast juhtivateks, kiiresti kohanevateks ja analüüsivateks ning sotsiaalselt küpseteks täiskasvanuteks. Tänapäeva info ülekülluses on need hädavajalikud oskused. Ka pähe tuupimine on mõnikord vajalik, aga sellest enam on tehisaru ja nuti ajastul vaja arutlevat ja kriitilist mõtlemisoskust. On peaaegu kummaline, et tänapäeval, kui lapsed on pidevalt ekraanide kaudu suhtluses, jäävad nad päris elus sageli sotsiaalsete oskustega hätta.

Ka Viimsis peaks olema alternatiive

Seisan Montessori hariduse leviku eest, et vanematel oleks võimalik valida lapsele sobiv pedagoogiline lähenemine. Tänavu sügisel avati mitu uut Montessori munitsipaalklassi (Mahtra põhikoolis ja Keila koolis), lisaks juba olemasolevale kahele klassile Tallinnas (Haaberstis ning Kadriorus) ja Tartus. Lähiajal lisandub neid üle Eesti kindlasti veel. Kahjuks hetke seisuga mitte ühtegi Viimsis.

Miks ei võiks Viimsi olla üks edumeelsemaid piirkondi, mis toob siia uudsed lähenemised?

Olgu öeldud, et Montessori pedagoogikas pole tegelikult midagi uut. Selline pedagoogiline lähenemine on end tõestanud juba rohkem kui 100 aasta jooksul üle maailma.

Viimsis täidetud kõik eeldused Montessori munitsipaalklassi loomiseks. On hästi juhitud ja edumeelsed koolid, aktiivne ning toetav MTÜ (Edendades Montessori Haridust), kes on valmis reaalselt panustama klassi avamisse nii nõu kui jõuga. Siin on juba ka end tõestanud Väike Päike Montessori lasteaiarühm. Kõige tähtsam – lisaks mainitule on siin lapsevanemad, kes soovivad oma lapsed sellisesse klassi panna.

Maailmas on arvukalt suurepäraseid näiteid, kus klassikaline koolisüsteem tegutseb külg külje kõrval koos teiste pedagoogiliste suundadega. Nii saab igaüks valida omale sobiva ja on seeläbi ka õnnelikum ja rahulolevam kogukonna liige.

Taustaks – mis on Montessori pedagoogika

Montessori on meetod, mis keskendub lapse iseseisvusele, loomulikule õppimissoovile ja loovusele. Selle asemel, et õpetaja ühepoolselt teadmisi jagab, loob Montessori keskkond lapsele vaba valikuvõimaluse õppida omas tempos ja omal moel.

Olulised põhimõtted:

Iseseisvus ja vastutus: lapsed õpivad ise lahendusi leidma ja oma tegevust juhtima.
Praktiline õppimine: kasutatakse käelisi tegevusi, spetsiaalseid õppevahendeid ja päriselu olukordi, mitte ainult raamatute tarkust.
Vanuseline segaklass: nooremad ja vanemad lapsed õpivad koos, soodustades õpetamist, koostööd ja sotsiaalseid oskusi.
Õpetaja roll: juhendaja ja toetaja, mitte autoriteet, kes lihtsalt teadmisi jagab.

Montessori klassis jälgitakse riikliku õppekava nagu igas teises klassis, kuid kõik nõutud teemad läbitakse loomulikul ja praktilisel viisil.

Need kes pole Montessori pedagoogika põhimõtetesse süvenenud, kipuvad sageli arvama, et ah see on see, kus lastel pole mingeid reegleid ja nad teevad mis tahavad. See väide on tõest sama kaugel kui päike talvisest Eestist. Montessori klassis on hästi paika pandud piirid ja reeglid, mille sees lastel on vabadus otsustada ning tegutseda. Siin on oluline vahe, sest ainult piiridega vabaduse toel õpivad lapsed end ise juhtima ning vastutust võtma.

Loe lisaks:

MTÜ Edendades Montessori Haridust https://www.montessoriharidus.ee/

Eesti Montessori Ühing https://www.montessorieesti.ee/

Inger Udeküll on Viimsi vallavolikogu noorsoo- ja hariduskomisjoni liige

Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.

Viimsi Uudised