ANDRES JAANUS: raiuda või mitte – arvamusi sama palju kui inimesi

Mäealuse maastikukaitseala (MKA) kaitse alla võtmisest on möödas 20 aastat. MKA moodustati Viimsi poolsaare selleks ajaks veel säilinud rohumaa, väärtuslike soo- ja metsakoosluste ning klindiastangu kaitseks.

Mets moodustab Mäealuse MKAst pindalaliselt 86%, sellest omakorda 83% kuulub riigile (RMK). Kui veel 20–30 aastat tagasi oli ala kasutuskoormus madal, siis viimastel kümnenditel on seoses asustustiheduse suurenemisega kasvanud ka Viimsi metsade rekreatiivne roll. Mäealuse MKAle jäävad metsad pole enam vaid üksikute marjuliste, vaid igapäevaselt oma jalutusringe või tervisesporti tegevate lähipiirkonna elanike sihtkohaks.

Mäealuse MKA pole loodud reservaadiks, kus inimtegevus peaks täielikult lakkama. Rohumaade lagedana hoidmine ilma inimese sekkumiseta poleks mõeldavgi. Ka metsi on sealkandis majandatud vähemalt paarsada aastat ning sellele on kaasa aidatud nii kuivendussüsteemide kui kvartalisihtide rajamisega juba enam kui sajand tagasi. Ilma selleta puuduks suurele osale metsamassiivist tänapäeval mugav ligipääs ning saaksime tõepoolest rääkida suhteliselt ürgse ilmega puutumatust alast.

Ka pärast kaitseala loomist kehtib seal piiranguvööndile iseloomulik kaitsekord, mis tähendab, et põhimõtteliselt on tegemist majandatavate metsadega. Tõsi küll, lage- ehk uuendusraieid on lubatud teha vaid kitsa langina kuni 2 ha suurusel alal ning peamiselt sürja- ja laanemetsades. Esimesed on levinud peamiselt kõrgematel pinnavormidel, kus kasvavad nii okas- kui lehtmetsad. Laanemetsades domineerivad kuusikud, mille kogupindala on Mäealuse MKAl pisut üle poole kogu metsamaast. Järelikult on ala olnud just kuusele sobiv ja seda tõendab erinevas vanuses kuuse enamusega puistute esinemine. Eriti suur on kuusikute osakaal kaitseala lõunaosas, mis piirneb idast Randvere külaga.

Milles on kuusikute „häda“?

Kuusikute „häda“ on selles, et alates teatud vanusest, mis sõltub ka kasvukohatüübist ja boniteediklassist, muutub mets vastuvõtlikuks erinevatele häiringutele. Olgu selleks siis üraskirüüste, juurepess või pinnapealsest juurestikust tingitud tormihellus. Kes metsas liiguvad, on kindlasti märganud kuivanud kuuskede ja tormimurru hulga suurenemist, eriti viimasel 5–10 aastal. Mäealuse MKAle jäävad ka suure külastuskoormusega RMK õpperada ning terviserada. Kuna RMKl hetkel puudub Viimsi metsade majandamise kava (või on esitatud kavad kohalike kogukondade poolt vaidlustatud), siis polnud ka Mäealuse MKAl juba ligi 10 aastat ühtegi suuremat raietööd tehtud. Kuni 2024. aasta sügiseni, mil hakkasid järjest sagedamini laekuma teated teedele ja radadele langenud puudest. Et üksikute puude kõrvaldamisest ei pruukinud ohutuse tagamiseks enam piisata, otsustati pärast vallavalitsuse keskkonnaosakonna ja kohalike kogukondade esindajatega kohtumist suuremamahuliste raietöödega uuesti alustada. Selle aasta veebruaris võetigi raietöö ette kunagise Tädu kuuse ja terviseraja vahelisel alal 116 aasta vanuses kuusikus, mida läbib ühtlasi loodusõpperada.

Metsa majandamise eeskirja järgi võib kuuske raiuda 60–90 aasta vanuselt. Viimsi kuusikute eluiga on kohati jõudnud juba 150 aasta piirile ja üle sellegi ehk sisuliselt eluea lõpule. Seega ei saa enam rääkida ka puhkemetsades rakendatavatest paindlikest võtetest, kus raieid võiks 20–30 aastat optimaalsest edasi nihutada. Osa 120 aasta vanuseid kuuse enamusega eraldisi piirneb otseselt Randvere küla asustusalaga, kus on ka tihedaim kohalike poolt kasutatav metsaradade võrgustik. Teiste hulgas käivad seal sageli Randvere kooli haridusliku erivajadusega õpilased, kellele looduses viibimine on positiivse või lausa teraapilise mõjuga. Paraku on teateid ka juhtumitest, kus kuivanud või mädanikuga puud on langenud metsas viibijate silme all ja halvimast on päästnud vaid õnnelik juhus.

Ohutus on ka metsas oluline

Ohutus on peamiseks märksõnaks saanud ka Randvere kogukonna metsa teemadel aktiivsemate eestkõnelejate suus. Ent valdav seisukoht raiete osas paistab olevat pigem kaldu sinnapoole, et parem ei teeks midagi ja laseks metsal omasoodu toimetada. Sest mets ju ei vaja inimese sekkumist ja ka tormimurru asemele kasvab uus. Jah, meie laiuskraadil see enamasti nii ajapikku toimub, aga nagu ka eespool viitasin, on just Viimsi metsade puhkemajanduslik osatähtsus viimastel aastakümnetel kordades kasvanud.

Metsade majandamise intensiivsus pole Viimsis võrreldes muu Eestiga juba aastakümneid olnud märkimisväärne ning vanade metsade osakaal koos neile omaste elupaikade ja liigirikkusega on siin suur. RMK kui riigimetsa haldaja on sellega igati arvestanud ja praeguse pigem ettevaatliku ja kõiki huvigruppe piisavalt ära kuulava lähenemisega pole ka karta, et vanad metsad koos kõigi oma hüvedega kaduma hakkaksid.

Miks peaks just nüüd inimtegevus metsas lakkama?

Ajalugu ei alanud sellega, kui aktiivsemad kohalikud, kelle tutvust ja sidet kodulähedase metsaga võib mõõta paari aastakümnega, need väärtused enda jaoks avastasid. Pigem on kõik eeldused Viimsi metsades liikumise ja seal viibimise nautimiseks loodud mitme varasema inimpõlve jooksul. Miks peaks just nüüd inimtegevus metsas lakkama? Sageli on otsused või nende tegemisest hoidumine rajatud hetkeemotsioonile koos soovimatusega näha kaugemat perspektiivi.

Vähetähtis pole ka metsade esteetiline väärtus. Alateadlikult või mitte, aga enamus meist seostab „ideaalset“ metsa pigem valgusküllase männiku kui tormimurrust räsitud läbimatu kuusikuga. Niivõrd tiheda asustusega paigas nagu Viimsi ei saa seda ignoreerida ja ehkki mullegi bioloogina ei meeldiks parkmetsa laadne koduümbrus, vajab mets pidevat hoolt, et seal oleks nauditav käia ka tulevastel põlvedel.

Tunnustan Randvere kogukonda, kes metsateemat oluliseks peab. Kaasamine on vajalik, aga see ei peaks tähendama lõputuid vaidlusi ja juba tehtud otsustes kahtlema hakkamist või nende viimasel hetkel ümberpööramist. Ka valla keskkonnaosakond, keda olen nende mõnede metsi puudutavate seisukohtade tõttu pidanud paduroheliseks, on hakanud nägema suuremat pilti ja pigem aduma mõõduka majandamise möödapääsmatust.

Metsade majandamise ajaaken on kitsas

Teiselt poolt on ajaaken reaalseteks tegevusteks metsas väga piiratud, nagu nägime ka möödunud talvel. Kuna kaitse-eeskiri lubab puidu kokku- ja väljavedu vaid külmunud pinnasega, siis igal talvel ei saagi töid ette võtta. Üksikuid puid võib muidugi langetada ka suuremat tehnikat metsa viimata, aga palju on neid, kes oleksid valmis seda tegema ja kes peale professionaalsete raietööliste vajalikke oskusi ennast ohtu seadmata valdaksid? Lisaks väljavedu, mida aastakümneid tagasi võidi mõnel pool veel tõesti teha hobustega ja palkhaaval. Enamikule on lihtsam ja aega säästvam koorem halupuid õuele tellida kui ise metsas mütata. Ja kui suur üldse on kohapealne vajadus kasvõi küttepuude järele?

Loo puänt on aga selles, et administratiivselt kuulub terve Mäealuse maastikukaitseala Lubja küla piiridesse. Kas Randvere rahvas on küsinud, mida nemad arvavad?