INGER UDEKÜLL: jõuluaegsed mõtisklused Viimsist

Jõulude aeg viib mind alati mõtiskluste juurde. Ma ei teagi, kas see tuleb sellest, et jõulud mõjuvadki nii härdalt, või sellest, et olen juba aastaid tagasi otsustanud, et jõuluhullusega ma kaasa ei lähe.

Jõuluhulluse all pean silmas seda, kui detsembris joostakse jalad rakku mööda poode ja jahitakse meeleheitlikult asju. Olen tänaseks piisava elukogemusega, et mõista: asjad mind õnnelikuks ei tee. Võib-olla on „õnn“ isegi liiga klišeelik sõna ja paremini sobib „rahulolu“.  Küll aga pakub seda aeg – aeg, mida saab kasutada mõtisklemiseks või, nagu Fred Jüssi on öelnud, molutamiseks ja oma kallitega koos olemiseks.

Viimsi, täpsemini Haabneeme, on olnud minu kodu rohkem kui viisteist aastat. Siin on olemas võimalused ja mugavused, mida ei leia isegi paljudest Eesti linnadest.

Olen tänulik, et minu kodu on Viimsi. See on ühtaegu looduslähedane ja samal ajal ka linlik koht, kus on olemas kõik mugavused, et end hästi tunda ja oma elu nii seada, et jääks aega mõtisklemiseks ja molutamiseks.

Muidugi võiks loetleda ridade viisi, mis võiks Viimsis olla teistmoodi. Aga vähemalt nüüd, jõulude ajal, tasub keskenduda sellele, mis on hästi, ja praktiseerida tänulikkust. Olen alati olnud seda meelt, et kui miski on pahasti, tuleb seda muuta, vingumine ei vii kuhugi.

Olen teadlikult valinud, et kasutan detsembris aega mõtisklemiseks ja molutamiseks. Minu jaoks erineb mõtisklemine mõtlemisest selle poolest, et mõtiskleda saab nii, et lased mõtetel vabalt uitada ja vaatad, kuhu need välja jõuavad. Mõtlemine seevastu on pigem nagu ülesande lahendamine, mille käigus tuleb pingsalt keskenduda ja aju peab kõvasti tööd tegema.

Jõulutunne on midagi sellist, mis tekib paljude väikeste detailide kokkulangemisel ja ausalt öeldes ei õnnestugi see igal aastal.

Olen olnud lapsest peale jõulude fänn ja mäletan seda päris õiget jõulutunnet, mida täiskasvanuna on väga raske uuesti kogeda. Jõulutunne on midagi sellist, mis tekib paljude väikeste detailide kokkulangemisel ja ausalt öeldes ei õnnestugi see igal aastal.

Sel aastal on jõulumõtisklused mind viinud aruteludeni, miks mulle meeldib Viimsis elada. Mis on see, mis tekitab just siin kodutunde. Olen elanud erinevates linnades ja ka välismaal, aga kodutunnet pole mujal tekkinud. Usun, et kodutunne on natuke nagu jõulutunne – see tekib väikeste detailide kokkulangemisel ja vahel ei teki üldse.

Aeg-ajalt teeme perega Tammede pargis või Põhjakonna trepi ümbruses välitrenni ja armastame jalutada Karulaugu terviserajal. Ühel sellisel jalutuskäigul arutasimegi, mis on need detailid, mis igaühele meist just Viimsis on südamelähedane.

Minu jaoks on vältimatult oluline kodukoha praktiline pool: siin on kõik käe-jala juures. Välismaalastele selgitades kõlab kõik kuidagi utoopiliselt, kui ütlen, et saan oma kodust lühikese jalutuskäiguga nii randa kui ka suusarajale. Või on võimalik võtta lumelaud või mäesuusad selga ja jalutada suusamäele. Lisaks on siin ka kõik muud võimalused hobidega tegelemiseks.  Valikuid on palju: ratsutamisest vehklemiseni, nii et enamik viimsilasi leiab endale midagi sobivat. Ja kõik see on kodust kiviviske kaugusel.

Kui selline kirjeldus tundub juba natuke uskumatu, saab sellele lisada veel ühe kihi.
Suusamäe ja suusaraja asemel on võimalik valida maailmaklassi tasemel kontsert või etendus uues kontserdimajas. Ka spaasse ja kinno jõuab sama kiiresti. Selline ongi meie Viimsi.

Sel aastal on pühad eriti pikad. Et võtta pühadest maksimum, nii endale kui perele, on mõnus soovitus, mida kavatsen ka ise jälgida,  palju liikuda ja minna raamatukokku, et võtta sealt korralik virn raamatuid nii pere väiksematele kui ka endale ning molutada lugedes. Sellest võidavad nii keha kui vaim.

Minu jaoks on oluline, et mulle olulised tegevused oleksid kodu lähedal ja saaksin võimalikult palju liikuda jalgsi. Teiste jaoks võib olla määrav hoopis vaikne, roheline ja maalähedane tunne — ja ka see on Viimsis olemas. Viimsis on kõigile midagi, nii et igaühel on võimalik leida oma kodutunne ja rahulolu.

Minu selleaastane kingisoov on lihtne, aga vahel näib uskumatu. Ma soovin, et me ei keskenduks vastandumisele ja teistes vigade otsimisele, vaid austaks erinevaid valikuid ning otsiks rohkem rahulolu ja tänulikkust enda seest.

Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.

Viimsi Uudised