HELEN AAREMÄE-SAAR: jõuluaeg Viimsis – turvalisus, vastutus ja meie laste tulevik

Jõuluperiood on aeg, mil on hea hetkeks peatuda ja vaadata enda ümber. Viimsis elades on põhjust olla tänulik, sest tegemist on turvalise, rohelise ja elukeskkonnana väga hea kohaga.

See ei ole iseenesestmõistetav. Turvalisus ja hea elukeskkond tekivad kogukonnast, hoolimisest ja vastutusest, mida me üksteise ja eriti oma laste suhtes kanname.

Samas ei saa ma nüüd aastalõpul mööda vaadata ühest teemast, mis on tänavu väga tugevalt meediapilti jäänud ja mis mind isiklikult muretsema paneb – noorte ja alaealiste käitumisest. Need ei ole enam üksikud „rumalad tembud“, vaid lood, mis on ausalt öeldes südantmurdevad ja kohati hirmutavad.

Hiljuti jäi silma riigi peaprokuröri kommentaar, mis võttis hetkeolukorra Eestis väga täpselt kokku: Eesti suurim väljakutse ei ole mitte karistamine, vaid ennetus. Kui prokuratuur sekkub, on midagi juba juhtunud. Kahju on tehtud, keegi on haiget saanud või hullemgi. Tegelik mõju tekib aga palju varem – kodus, koolis ja kogu vaimse tervise süsteemis tervikuna. See mõte jäi mind painama, sest vastutus ei ole ainult riigil tagajärgedega tegelemisel, vaid ühiskonnaliikmetena on meil kõigil oma roll kanda.

Me ei tea kunagi päriselt, mis toimub kellegi teise kodus. Me ei tea, kuidas noori kasvatatakse ega milliste pingete, hirmude või vaimsete probleemidega pered elavad. Ometi loeme järjest rohkem uudiseid, mis viitavad sellele, et midagi on noorte maailmas nihkes. Hiljuti avaldati uudis, kuidas Peetris viskavad noored torusiilipomme (sh ka mujal piirkondades), räägitakse noortekampade liikumisest ja agressiivsest käitumisest. Samal ajal näitavad uuringud, et Eesti koolilapsed puuduvad koolist kiusamise, nutisõltuvuse ja ärevuse tõttu. Ilmselgelt mõistame kõik, et need ei ole probleemid, mis tekivad tühjalt kohalt
(https://www.err.ee/1609868838/eesti-koolilapsed-puuduvad-kiusamise-nutisoltuvuse-ja-arevuse-tottu).

Lapse kasvatamine on täiskohaga töö

Lapse kasvatamine on minu arvates üks keerulisemaid ja vastutusrikkamaid „töid“, mida inimene üldse teha saab. See on täiskohaga töö, mis nõuab vaimset küpsust, enesedistsipliini ja teadlikkust. Paraku näen üha rohkem, kuidas tänapäeval antakse laps üsna noorelt ja kergekäeliselt nutimaailma kätte – ekraanid, arvutimängud, sotsiaalmeedia. Mobiiltelefon ostetakse juba esimesse klassi minevale lapsele, sageli heade kavatsustega. Aga ma küsin endalt üha sagedamini: kas me mõtleme päriselt läbi, mida see lapse ajule ja arengule tähendab?

Just siin jõuan digimaailma ja nutiseadmete rollini. Kui laps kasvab keskkonnas, kus ta on tunnistajaks näiteks perevägivallale, koolikiusamisele või üldisele agressiivsusele, siis ei eksisteeri ekraanimaailm sellest eraldi. Arvutimängud, sotsiaalmeedia ja pidev visuaalne stimulatsioon võivad hakata vägivalda normaliseerima ja tuimestama – eriti juhul, kui lapsel puudub täiskasvanu tugi ja selgitav raamistik. Seda näeme ka rasketes juhtumites, kus probleemid olid koolile ja kogukonnale ammu teada, kuid sekkumine jäi hiljaks, nagu näiteks Raasiku valla traagilises loos
(vaata lähemalt: https://www.opleht.ee/2025/11/raske-kuriteo-sooritanud-noorte-probleemid-on-koolile-ja-kogukonnale-enamasti-ammu-teada/).

Nii on Eesti neuroteadlane Jaan Aru tabavalt öelnud lause, mis on minu jaoks väga kõnekas: nutitelefon lapse käes on nagu mootorsaag. See ei tähenda, et tehnoloogia oleks halb, vaid et tegemist on võimsa tööriistaga, mis valel ajal ja valel viisil kasutades võib teha rohkem kahju kui kasu. Lapse arenev aju on eriti vastuvõtlik kiirele dopamiinile, tugevatele emotsioonidele ja äärmustele  ning just seda nutikeskkond sageli pakub.

Seetõttu on väga julgustav näha, et mitmed riigid on hakanud sellele probleemile süsteemselt otsa vaatama. Taani on koolides nutitelefonid keelanud, sama teed on läinud Holland ja Austraalia. Minu tunnetus ütleb, et see on vaid aja küsimus, millal sarnased otsused jõuavad ka teistesse Euroopa riikidesse, sest tegemist ei ole enam väärtusküsimuse, vaid laste vaimse tervise ja turvalisusega.

Kas igavust tuleb iga hinnaga vältida?

Läksin esimesse klassi 1996. aastal, aga oma esimese mobiiltelefoni sain alles põhikooli lõpuklassides. See ei tähendanud, et mul oleks igav olnud või midagi puudu jäänud – vastupidi. Oli aega igavleda, nokitseda, katsetada ja ise lahendusi leida. Täna tundub, et igavus on muutunud millekski, mida peab iga hinna eest vältima, kuigi just igavus on lapse jaoks sageli loovuse ja õppimise alguspunkt.

Lapsel on vaja õppida ka igavusega toime tulema, midagi oma kätega looma ja katsetama – isegi siis, kui see alguses ei paku kohest rahuldust.

Soovitan igal lapsevanemal vaadata näiteks Tark Vanem lehte ja end digimaailma teemadel teadlikumaks teha:
https://tarkvanem.ee/digimaailm/3-6-a-laps/. Ikka selleks, et teha teadlikumaid valikuid.

Miks sellest kõigest just jõuluajal kirjutan? Sest kardan, et me kaotame ühiskonnas midagi väga olulist – laste loomuliku uudishimu, loovuse ja sisemise motivatsiooni õppida. Nagu Jaan Aru on selgitanud, annab nutiseade ajule kiire dopamiinilaksu, mille kõrval tunduvad klaveriharjutamine, meisterdamine või mudellennuki ehitamine lihtsalt „igavad“. Aga just need ja paljud teised tegevused õpetavad keskendumist, püsivust ja enesega hakkamasaamist.

Tehnoloogia peab toetama meie arengut, mitte asendama päriselu. Lapsel on vaja õppida ka igavusega toime tulema, midagi oma kätega looma ja katsetama – isegi siis, kui see alguses ei paku kohest rahuldust. Veel parem, kui seda kõike saaks laps rahulikus keskkonnas nautida koos enda vanemaga.

Seepärast kutsun sel jõuluhooajal ka teisi mõtlema lihtsatele asjadele. Viimsis on nii palju võimalusi lastega koos aega veeta – Randvere kooli ujula on suurepärane ja taskukohane koht perega ujumiseks. Kodus võib võtta ette suure 1000-tükilise pusle ja seda mitme õhtu jooksul koos laduda. Või minna lihtsalt õue – jalutama, rattaga sõitma, rulluisutama, Tammede parki avastama või uisutama. Jah, tänavu saame neid tegevusi nautida isegi detsembris.

Need ei ole suured ega revolutsioonilised lahendused. Aga minu jaoks algab just siit ennetus, et Eestis ei korduks rohkem Raasiku-suguseid traagilisi juhtumeid. Turvaline Viimsi ja turvaline Eesti ei sünni ainult seadustest ega karistustest, vaid sellest, kuidas me täna oma laste kõrval päriselt kohal oleme. Turvaline ühiskond ei ole kellegi teise ülesanne – selle eest vastutus algab meist endist.

Ilusat jõuluaega kõigile!

Helen Aaremäe-Saar on Viimsis elav ema ning aktiivne kogukonnaliige

Tunnuspilt: fotod erakogust.

Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.

Viimsi Uudised