ANDRES JAANUS: üldplaneeringu piirkondlikud arutelud – milleks?

Kelvingi, Leppneeme ja Tammneeme külasid seovad meri ja loodetavasti juba lähitulevikus ka sadamad.

Just nende külade elanikud ja teised huvilised olid kutsutud ühele vallavalitsuse algatusel korraldatud üheksast arutelust, mis peaksid tutvustama aprillis vastu võetud ja avalikule väljapanekule suunatud üldplaneeringu põhimõtteid, keskendudes konkreetsele piirkonnale. Kohe alguses anti teada, et need kohtumised pole mõeldud mingite otsuste langetamiseks ega planeeringulahenduste muutmiseks kaardil või seletuskirjas, vaid pigem selgitamiseks ja vastastikuseks info jagamiseks. Lisati, et kohtumistest ei jää ka mingit jälge protokolli näol.

Kohaletulnuid oli 20–25, neist umbes pooled pidasid kolmetunnise koosviibimise ka vapralt algusest lõpuni vastu. Paraku kiskus asi kiiva juba algusest ja kordus sarnaste arutelude varasemast tuttav muster. Ikka satub osaliste hulka häälekaid kodanikke, kes on juba varem korduvalt vallavalitsuse ametnikke oma isiklike soovidega masseerinud, ent pole meelepärase tulemuseni jõudnud. Nii võivad kõik kohalolijad saada küll üsna põhjaliku ülevaate mõne maaomaniku probleemidest, aga aeg kulub ja üldisemat huvi pakkuva arutelu jaoks kipub seda lõpuks nappima.

Teistsugust suhtumist esindavad pikema aja jooksul enda lähiümbrusega sulandunud aktiivsemad külaelanikud, kes pigem eelistavad alalhoidlikkust ja võimalikult vähest sekkumist „ülalt“. Näitena saab siin tuua supelrannad, mille ära määramine üldplaneeringuga tagavat, et piltlikult öeldes ei peaks iga vaia maasse löömiseks taotlema riigi keskkonnaametilt ehituskeeluvööndi vähendamise luba. Olles alles hiljuti osalenud ka ühe ranna-ala detailplaneeringu arutelul, sain kinnitust, et kohalikud pigem ei soovi selliste alade eksponeerimist, mis võib ligi tõmmata soovimatuid külalisi kaugemalt. Täiesti õigustatult nähakse tekkivaid probleeme kitsaste külatänavate umbe parkimisega, prahi mahajätmise ja kaasneva lärmakusega üldiselt rahulikes mereäärsetes asumites.

Igasugust tulede ja vilede lisamist taristu väljaarendamise sildi all enamasti ei oodata, vaid soovitakse hoida kodulähedane keskkond võimalikult looduslikuna. Loodan, et planeeringu koostajad ja hiljem selle elluviijad vallavalitsusest sellega ka arvestavad ega püüa kõike elanike „heaolu“ ja „turvalisuse“ suurendamise põhjendusel ümber korraldada.

Naabruskonna teemad kütavad kirgi

Mida lähemal koduuksele, seda kirglikum suhtumine. Nii kerkis arutelul korduvalt üles üks menetletav detailplaneering, mis taaskord haukab tüki metsast. Protsessi päriselt tagasi pöörata pole võimalik, aga kõrva taha jäi üks ettepanek seoses puhveraladega. Kui kehtivas planeeringus pidid puhveralad leevendama inimtegevuse mõju looduskeskkonnale, siis uues üldplaneeringus on need alad mõeldud pigem eraldama potentsiaalseid tööstus- ja tootmisalasid elamutest.

Kõlas täiesti põhjendatud etteheiteid, et vallaametnikud pole suutnud kaitsta kohalike elanike huve ning on teinud suuri järeleandmisi arendajatele ning ehitustihedus on Viimsis juba ammu ületanud mõistliku piiri. Tehti ettepanek, et puhveralad tuleks luua ka juba väljakujunenud elurajoonide ja uusarenduste vahele. Mõistan ettepaneku tegijat täielikult, sest vanemad olijad peavad taluma nende naabruskonda iga uue eluaseme rajamisega kaasnevat ehitusaegset tolmu ja müra ning raskete veoste all lagunevad kitsad külatänavad. Mida selle eest vastu saadakse? Enamasti vaid ajas süvenevaid probleeme.

Kõlas täiesti põhjendatud etteheiteid, et vallaametnikud pole suutnud kaitsta kohalike elanike huve ning on teinud suuri järeleandmisi arendajatele ning ehitustihedus on Viimsis juba ammu ületanud mõistliku piiri.

Kui tulevikus moodustatavate elamukruntide jaoks on igas külas määratud optimaalne ja minimaalne suurus, mis erinevad üksteisest 50% (nt. 2250 ja 1500 m²), siis on võimalik minnagi seda teed, et krundi suurus võiks jääda pigem sinna miinimumi kanti, aga vahele jääksid vabalt läbitavad koridorid. Praegu on valdavaks pikad suletud frondid piki külateid, kust mere äärde või metsa ei saa põigata loom ega inimene.

Menetletavas üldplaneeringus on küll seatud eesmärgiks, et edaspidi elamualasid rohevõrgustiku arvelt ei laiendata, ent olen avastanud, et erandite tegemine ehk igati taunitav maaomanike ebavõrdne kohtlemine on ka uude planeeringusse juba sisse kirjutada jõutud. Näiteid saan praegu tuua Lubja ja Randvere külast, aga neid on tõenäoliselt rohkem. Soovitan planeeringu materjalidega põhjalikult tutvuda, sest muudatusi pole esmapilgul kerge tuvastada. Seda enam, et endiselt ei näidata kaardirakenduses katastriüksuste piire.

Aruteludega on tänaseks jõutud enam-vähem poole peale. Plaanisin osaleda neist veel paaril, kus piirkonnaga on mingi side, ent esmakogemuse järel loobun. Vallavalitsuse esindajad kirjutavad enda arvele järjekordsed kaasamispunktid, kuid tegelikkuses kujuneb selline kokkusaamine kergesti mõne pretensioonika ja vaid isiklikku huvi silmas pidava persooni poolt sooja õhu väljalaskmise kohaks.

Andres Jaanus on Viimsi vallavolikogu keskkonna- ja planeerimiskomisjoni liige (Kogukondade Viimsi), Tammneeme küla elanik.

Tunnusfoto: Tammneeme sadama ehitustööd on jõudnud akvatooriumi süvendamiseni (autori foto).

Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.

Viimsi Uudised