Viimsilastes elav arutelu uksekella sprintijatest

Viimsilaste Facebooki grupis tõstatas kasutaja Margus 8. juuli õhtul teema nö uksekella sprintijatest.

Toome järgnevalt äta tema postitus ening sellele järgnenenud kommentaariumist iseloomulikumad kommentaarid.

Kasutaja Margus: Head Viimsi lapsevanemad, kelle „armsad mürakarud” hilisõhtuti mööda elamurajoone ringi liiguvad, inimeste uksekelli vajutavad ja siis kangelaslikult põõsasse põgenevad.

Palju õnne – kasvatustöö on kandnud vilja. Kui lapse suurim saavutus on pimedas võõraste inimeste ukse taga tittedemänge mängida, siis pole probleem ainult noortes, vaid üsna selgelt ka koduses kvaliteedikontrollis.

Väike vihje: kui teie laps on õhtul „niisama sõpradega väljas”, siis ta ei pruugi arutada seal kvantfüüsikat ega ühiskonna paremaks muutmist. Väga võimalik, et ta käib hoopis teiste inimeste kodurahu häirimas ja arvab, et see on tohutult naljakas.

Elanike kodud ei ole teie laste kasvatuskatsete mänguväljak. Uksekell ei ole mänguasi. Hilisõhtune kodurahu ei ole vabatahtlik teenus, mida teie pubekas võib oma igavuse raviks katkestada.

Palun tehke kodus see ebamugav, aga vajalik töö ära: küsige, kus teie lapsed õhtuti on, kellega nad liiguvad ja millega nad tegelevad. Kui selgub, et nad on osa nendest uksekella-sprintijatest, siis oleks nüüd sobiv hetk vanemaks hakata, mitte hiljem üllatunult Facebookis küsida, „kust selline käitumine küll tuli”.

Lapsed teevad lollusi — arusaadav. Aga kui lollused korduvad ja vanematel pole aimugi, siis see pole enam laste „väike nali”, vaid koduse kasvatuse avalik audit.

Kasutaja Inga: Tegelikult ei ole emmed oma ninnunännunnunude kasvatamisel mitte midagi valesti teinud, sest tegelikult on kõik teised süüdi ja pahad. Eriti süüdi on need majaomanikud, miks nad siis panevad oma majade külge uksekelli ja istutavad sinna ette põõsaid, kuhu varjuda.

Ärge siin tulge lapsi ega nende vanemaid süüdistama, eksju, kui ise süüdi olete. (lugeda huumoriga)

Kasutaja Katrin: Seda on tehtud aastakümneid ja tehakse ka edaspidi. Mina laps olin ,siis sai ka ,,nalja,, tehtud. Küll muidugi päeval  Õnneks ei olnud siis fb-d olemas  Ja kui uksekella polnud ,siis tuli koputada. Vanasti oli lapsepõlv veidi teise tähendusega.

Kasutaja Maris: Mäletan, et meie sidusime nööri kahe sissepoole avaneva vastastikku asuva ukse vahele ja andsime siis uksekella. Väga populaarne oli ka nõela ja niidiga väike vemp: panime nõela klaasi ja aknaraami vahele, vedasime niidi põõsasse ning hõõrusime seda märja lapiga. Uhhh… lapsed on ikka lapsed.

Kasutaja Margus kasutajale Maris: Jah, lapsed on lapsed — selles polegi vaidlust. Eks paljud on lapsepõlves mingeid lollusi teinud ja hiljem mõelnud, et appi, mis asi see küll oli

Aga vahe on selles, kas täiskasvanuna meenutame seda kui “jah, rumal lapsepõlve vemp” või hakkame selle põhjal tänapäeval kodurahu häirimist õigustama.

Lapsed teevad lollusi. Täiskasvanute roll võiks olla öelda, et nalja võib teha nii, et võõraste inimeste rahu, vara ja kodutunne ei saa pihta.

Ehk jah — lapsed on lapsed. Aga kodu on kodu, mitte kohaliku vemblakooli katsepolügoon.

Kasutaja Erkko: Tegelikult ütlesite ise välja millega noored õhtul tegelevad “uksekella sprintija” eks noored teevad enne magamaminekut veel mõned kiiremad sprindid, et tuleks parem uni.

Teile soovitan peeglisse vaadata ja mõelda miks just teie uksekell heliseb. (Vanasti helises see uksekell kes oli midagi sellist noortele teinud mis siis neile ei meeldinud )

Kui välja ei mõtle siis soovitus, uksekella saab välja ka lülitada. Edu!

Kasutaja Rahusoovija:  Kui vanasti tehti, siis võeti poisid kinni ja anti kitli peale , siis anti poisid politseile üle, vanemad pidid neile politseisse järgi minema ja vanemate töökohta teatati ka, kus vanemad pidid aru andma ning nad jäid preemiast ilma. Nii oli. Vanasti.

Kasutaja Ave: Nõukaajal oli juhtum, kus naabripoisid helistasid suvalistele telefoni numbritele. Kord sattusin naabri juurde ja just telefonimäng käis. Paluti mul midagi telefoni öelda. Ma vist lihtsalt itsitasin ega öelnud midagi. Olin 12. UPS…aga selle numbri omanik oli mingi suur/vägev sõjaveteran ja tõmbas meid liistule. Olime lausa AK uudistes kuidas noored mõnitavad vanu inimesi. Väga piinlik oli! Just see,et tegelikult oli inimene väga vana ja haige, kes vajas rahu. Seetõttu enda juhtumi tõttu ei aksepteeri ühtegi vabandust, et kõik teevad, et nad ju noored. Mulle tuli tookord ikka päris korralik karistus (vist oli 2 nädalat õue keeldu). Ütlen ausalt, see karistus kui kõik teised õues mängis ja vaatasin aknast pealt mõjus hästi. Lihtsalt tänapäeva noored emad/isad ma ei saa aru kas nad ei suuda või ei soovi tagajärgedega tegeleda ja loodavad ime peale. Imesi juhtub siiski harva!

Kasutaja Marika: Meie majja tuli elama üks pere kellel oli juhtunud õnnetus majaga. Oli ka väike poiss. Mul helises tihti uksekell ja kui vaatama läksin oli tühi koridor. Lõpuks nägin kes kella andis. Aga asi oli natuke naljakas. Mina esimesel ja see pere kolmandal. Laps mõtles et annab kella emale! See on kui oled oma majas elanud! Nii naljakas oli.

Tunnuspilt: tehisintellekti genereeritud visuaal (ChatGTP)

Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.

Viimsi Uudised