INGER UDEKÜLL: eestikeelne õpe ei tohi jääda ainult õpetaja õlgadele, 1.osa

Käesoleval nädala avaldame Viimsi vallavolikogu ning haridus- ja noortekomisjoni liikme Inger Udekülli (Kogukondade Viimsi) 3-osalise artiklite sarja muu emakeelega lastele eesti keele õpetamisest.

Haridusteemadel võiks kirjutada lõputult, sest väljakutseid jagub. Nagu meil oleks juba niigi vähe muresid, on ka Viimsisse lisandumas teemasid, mis meid varem nii tugevalt ei puudutanud. Siit ja sealt kostab läbi, et koolid otsivad toimivaid lahendusi, kuidas muu kodukeelega lapsi edukalt eestikeelsesse õppesse lõimida. Me ei räägi ainult vene keelest, sest meie koolidesse on jõudnud ka teiste emakeeltega lapsi. Tõsi on aga see, et täna tuleb kõige enam tegeleda just vene kodukeelega lastega.

Olen ka ise saanud omal nahal tunda, mida tähendab keelekümblus. Olen pärit Ida-Virumaalt, kus veetsin ka suure osa oma lapsepõlvest. Kuna mind ümbritsev keeleruum oli tol ajal venekeelne, ei jäänud mul sõprussuhete loomiseks muud üle kui õppida vene keel vajalikul tasemel selgeks. Lapsena käib see mängu käigus kiiresti ja suurema vaevata. Nii oligi mul vene keel juba enne kooli suhtlustasemel suus.

Minu isiklik kogemus on näidanud, kui kiiresti ja loomulikult on võimalik keel selgeks saada, kui selle kasutamiseks on motivatsioon. Samas mõistan, et ideaalmaailmas oleks pidanud lõimumine toimuma hoopis vastassuunas. Venekeelsed lapsed oleksid pidanud õppima minult eesti keelt, kuid enamikul puudus selleks vajadus ja seetõttu ka tahe.

Muu emakeelega noortele on eesti keele õppimine ja õpetamine pingutus

Ka täna ei tohi me unustada, et me ei ela ideaalmaailmas. Päris nii lihtne see ei ole, et muu kodukeelega lapsed hakkavad koolis eesti keeles õppima ja ongi mured lahendatud. Eestikeelsele õppele üleminekust on kogunenud juba arvestatav kogemustepagas ning esile on tulnud konkreetsed probleemid, millest teised koolid saavad õppida.

Et mõista, millised on eestikeelsele õppele ülemineku tegelikud väljakutsed, rääkisin Tallinna Mahtra Põhikooli loodusõpetuse õpetaja ja LAK-õppe eestvedaja Merili Vipperiga, kelle igapäevatööks on erineva keeleoskusega õpilaste õpetamine. Tema kogemus kinnitab, et ülemineku õnnestumiseks ei piisa üksnes õpetaja pühendumusest, vaja on läbimõeldud tugisüsteemi:

„Eestikeelsele õppele üleminek ei ole lihtsalt õppekeele vahetamine. Õpetaja peab iga päev mõtlema, kuidas jõuda õpilasteni, kes ei mõista veel piisavalt eesti keelt ja kellel puudub ka tahe õppida eesti keeles, aga samal ajal tuleb omandada ka ainealased teadmised. See nõuab väga teadlikku õpetamist, palju ettevalmistust ja pidevat kohanemist.”

Täna peitub valutum üleminek suuresti ennetuses.

Need piirkonnad, kus varem pole lõimimise teemaga nii teravalt kokku puututud, võiksid õppida just neilt, kes on selle teekonna ise läbi teinud. Me ei pea kõiki vigu omal nahal kogema, et neist õppida.

Aga mida me oleme õppinud ja mida saame täna teha, et eestikeelsele õppele üleminek Viimsis oleks valutum ning edukam?

Kui lähtume teiste koolide kogemustest, on siin mitmeid kohti, kus saame õpetajaid ja lapsi aidata. Eesmärk peaks olema vältida olukorda, kus iga õpetaja pusib omaette katse-eksituse meetodil. Ehk oleks abi sellest, kui lahendusi otsitaks koolide üleselt, jagataks toimivaid praktikaid ning loodaks õpetajatele ühtne tugisüsteem.

Täna peitub valutum üleminek suuresti ennetuses. Kui suudame ennetada probleeme, millega teised koolid on juba kokku puutunud, oleme astunud suure sammu õiges suunas.

Inger Udekülli artiklite sarja 2. osa, milles ta toob välja konkreetsed võimalused keeleõppes tänase olukorra paremaks muutmiseks,  saab lugeda 22. oktoobril.

Tunnuspilt: Inger Udeküll (foto: Anno Proosvelt)

Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.

Viimsi Uudised