Viimsi metsade ilme ja tuleviku määrab suuresti Eesti keskmisega võrreldes peegelpildis olev kaitsealuste ja majandatavate alade osakaal.
Kui Eestis tervikuna moodustavad erineva kaitserežiimiga kaetud metsad kogupindalast umbes veerandi, siis Viimsi poolsaare riigimetsas kehtib sama näitaja looduskaitseliste piiranguteta majandusmetsade kohta.
Poolsaare viljakatel metsamuldadel troonib kuusk – peapuuliigina esineb seda 43%-l kogupindalast ning teades, et vanade metsade osakaal Viimsis on tublisti üle poole, esineb vanu kuusikuid kõigist puistutest kõige sagedamini. Metsas tunneb vana kuuse ära ka võra järgi. Kui täies kasvujõus kuusk on enam-vähem koonusja kujuga, siis vananedes, täiskõrguse saavutanuna hakkab puu ladvaosa tüve suhtes laienema. Vanaks ehk raieküpseks saab kuuske metsaseaduse järgi sõltuvalt kasvukohast pidada alates 60 kuni 120 eluaastani. Viimsis pole peale raievanuse allapoole toomist aastal 2017 suuremaid raieid tehtud, seega on raiutavad kuusikud olnud reeglina vähemalt 70 aastased.
Paraku on kuusk selline puuliik, mille parim enne möödub suhteliselt kiiresti. Mida vanema kuusiku kallale minna, seda enam tuleb ette kahjustatud puid. Vanu kuuski vaevab peamiselt juurepessust, aga ka näiteks noorena läbi elatud põdrakahjustustest tingitud mädanik. Sellised puud võivad sageli murduda otse jalalt, nagu juuresoleval pildil näha.
Nõrgestatud puud on heaks sihtmärgiks ka üraskitele. Üraskirüüstet ei pruugi pealiskaudsel vaatlusel märgatagi, ent kui mõni eakam kuusk vastu suve äkitselt pruunika kuue saab, on tõenäoline, et just selle kallal on need putukad aasta-paar varem usinalt tööd teinud.
Vanad kuusikud ei kannata hästi ka naabruses tehtud raieid. Nõnda avanevates tuulekoridorides on pindmise juurestikuga puid väiksemalgi tormil kerge kukutada. Tihti avaneb selline pilt ka äsjarajatud teede-trasside või lagedaks raiutud elamukruntide ümbruses. Risti-rästi langenud tüvede vahel ei taha liikuda loom, ammugi inimene. Liikuda aga soovitakse ja tänavune kevad näitas, et Viimsi metsade puhkeotstarbeline ja virgestav roll on kasvuteel.
Võite aimata, kuhu kogu eelnev jutt tüürib, kuid vanade kuusikute iga hinna eest säilitamine ei anna pikemas perspektiivis head tulemust ei majanduslikust ega esteetilisest küljest. Kuna Viimsis on looduskaitseliste piirangutega metsades vähendatud ka kuuse lageraielangi suurust kahele hektarile, siis isegi tänasest intensiivsema majandamise korral ei muutu vanade metsade osakaal lähiaastatel oluliselt väiksemaks. „Uut“ vana metsa tuleb lihtsalt järjest peale.
Lisaks on RMK arvanud 3% metsapindalast omal algatusel majandustegevusest välja, peamiselt külaasustuse vahetus naabruses. Nende hulka kuulub ka tunnusfotol olev 140 aastane kuusik, mis on kasvanud ümbritseva puistu turbega, kuid jõudnud sellegipoolest oma elukaare lõpule. Ka siis, kui need kuused kord langevad, pole see veel metsa lõpp. Elame just sellisel laiuskraadil, kus omapäi jäetud maastikud lähevad ajapikku „metsa“.
Metsade arengule on mõõdukas inimtegevus siiski aastasadu kaasa aidanud ja tänu sellele saame täna nautida meile harjumuspärast metsamaastikku koos kõigi hüvedega. Õppinud ja aastakümnete kogemusega metsamehi pole vaja hurjutada. Laskem neil Viimsiski majandada viisil, et oleks tagatud metsade uuenemine ja mitmekülgne kasutus ka tulevikus.
Tunnusfoto: Tammneeme küla tagune 140 aastane kuusik.
Andres Jaanus on bioloog.
Viimsi Uudised
Jaga: