Jaanipäeva paiku pakuvad maanteeservadel ja tühermaadel silmailu sihvakad kollaste õite taimed.
Kaugelt kaunis vaadata, aga tegemist on hariliku tõlkja ehk rahvakeeli rakvere raipega, mis Vene vägede abil Krimmi sõja ajal ka Eestisse jõudis.
Rakvere raibe on üks silmatorkavamaid näiteid nendest invasiivsetest liikidest, kes esimeste hulgas uusi kasvukohti hõlvavad. Kõige lihtsam on juured sügavale ajada värskes mullas, kus konkurentide seemnetestki puudus pole, aga maksvusele pääsevad kiiremad ja võimsamad nagu elus ikka. Nii leiabki vasthaljastatud aladelt peale eelmainitu hulgi ohakaid, takjaid, pujusid, maltsalisi ja hobuoblikaid. Mõne aastaga võib neist järjepidevalt niites või välja kaevates ka lahti saada, aga nendesamade niidutöödega levitatakse ühtlasi seemneid üha uutele aladele. Kannatavad eelkõige kodumaised tagasihoidlikumad liigid, kelle elurikkust vähemalt sõnades hoida püütakse.
Kõik algab mullast. Tänapäeval on võimsa tehnika abil muutunud suurte koguste pinnase teisaldamine käkiteoks ning intensiivse ehitustegevuse käigus kuupmeetrite ega transportimisel kogunevate tonnkilomeetrite üle täpset arvestust pidama ei vaevuta. Nii satubki looduslik kohaomane mullakiht koos kõige muuga ühte hunnikusse ja veetakse teab kuhu. Lihtsam näib olevat tuua asenduseks töödeldud, pealtnäha ilusat musta mulda, päritolu pole enam tähtis.
Valla kodulehelgi reklaamiti kevadel tasuta jagatavat kompostmulda, millele ka kvaliteeditunnistus välja kirjutatud. Tähelepanelik lugeja märkas aga kindlasti, et pakutav pärines Tallinna kalmistutelt ja võis sisaldada nii klaasi- kui plastikutükke. Endale aiamaale sellist lisanditega mulda ei sooviks, aga uutele elamukruntidele veetakse haljastusmulda kümnete tonnide kaupa. Krundi ostjale antakse üle juba tärganud muruga enamasti sile plats maja ümber.
Uue mulla levinud allikaks on ka reoveesete.
Sellist päritolu muld on küll keemilise ja termilise töötlemisega ohutumaks muudetud, aga rammu toiteainete näol jääb sinna omajagu. See on soodus just kiirekasvulistele ja suurema nõudlusega taimeliikidele, mis enamiku teisi sõna otseses mõttes ära lämmatavad. Peale uute elamukruntide näeme kõige rohkem „uushaljastust“ just teede ääres ja pinnase korrastamisel pärast kommunikatsioonide rajamist. Rohi tärkab seal kiiresti, aga vajab seetõttu ka sagedasemat kärpimist. Teepeenrad ja kraavid on aga need kohad, kuhu niide enamasti maha jääb ja lagunedes lisaväetiseks muutub. Hea kui see jääbki koha peale, aga paraku jõuab suur sa sellest rammust lõpuks ikkagi veekogudesse ja paneb sealgi taimestiku ebasoovitavalt vohama.
Mõni aasta tagasi kraavitati mu kodu lähedal uut sidekaablit. Kui järg jõudis haljastustöödeni, palusin meestel pinnas ära siluda ja jätta nii öelda loomulikule uuenemisele, sest loodus ju tühja kohta ei salli. Kahjuks ei saanud nad sellist nõu kuulda võtta, sest muidu poleks tööd vastu võetud. Aga ka võõrmulla ajutise laoplatsina kasutatud heinamaaservas vohavad nüüd kõik eelnimetatud taimeliigid, mis varasema õhukese ja toiteainevaesema mulla peal oleksid kidunud või otsad andnud.
Eriti kontrastne ja võõrastav on selliseid prahipaikadele ja jäätmaadele omaseid liike näha endisele metsamaale rajatud kergliiklusteede ääres. Tundub, et selline haljastamisbuum on just viimase aastakümne või paari nähtus. Kui selle taga on tõesti mingid normatiivid, mis reeglina teevad kõik tööd ka mahukamaks ja kallimaks, siis oleks aeg hakata suhtuma looduse ümberkorraldamisse mõistlikumalt ja jätta nii mõnigi ebavajalik liigutus tegemata. Loodusliku mitmekesisusega võitlemise asemel saaksime seda hoopis hoida.
Andres Jaanus on Viimsi vallavolikogu keskkonna- ja heakorrakomisjoni liige (Kogukondade Viimsi).
Tunnusfoto: Uute elamukruntide haljastusprojekti juurde kuulub sageli ka mulla väljavahetamine.
Viimsi Uudised
Jaga: