Viimsi volikogu liige Ants Erm kommenteerib Viikjärve ümber toimuvat vallavalitsuse jõupoliitikat.
Oli kunagi üks talu Püünsis mere ääres. Selle talu maadel on ka Viimsi ainuke järv – Viikjärv. Ümber järve laiusid Järve talu metsad ja karjamaad, mis jäid puutumata isegi okupatsiooniaegsest suvilabuumist. Omanikele tagastati maa vaid osaliselt, sest VVV-l oli “avalik” huvi ehitada metsa (~3,5 ha) härrasrahvale eramuid ja ridamaju ning nende võsukestele koolimaja. Väikese “parandusega” ühel esitatud avaldusel see ka õnnestus. Järvesilm siiski jäi…omanike valdusse.
Mõned aastad tagasi tekkis VVV-l järjekordne “avalik” huvi – juhtida enamik Püünsi nüüdseks juba tiheasustatud küla sadeveest Viikjärve. Ehk otsesõnu, muuta Viimsi ainuke järv sadevete puhastiks. Idee missugune – kõik kokkuuhutud sodi juhitakse erajärvekesse, kust siis puhas vesi edasi ametliku ja kontrollitava suubla kaudu merre jookseb. Kõik tundus sujuvat, aga…need tüütud vallakodanikud, maa- ja järveomanikud, ei olnud selle plaaniga nõus (miks ma küll ei imesta?).
Ei sellega, et sadeveed Viikjärve juhitakse. Ega ka sellega, et maa, mis omal ajal alles jäeti, ja mida peale tagastamist on valla rajatistega (pumpla, vee- ja reoveetrass, tee, kraav mis järveäärset soostab – kokku 1603 m2) veelgi koormatud, nüüd sadeveetrassiga ka tükeldatakse!
Et kodanikud julgesid vastu vaielda, see oli VVV jaoks ennekuulmatu. Nii leiti kaardijupike, millele oli keset karjamaad veetud jooneke. Ning nimetati see ajalooliseks sadeveesüsteemiks, millest tulenevat “taluvuskohustus”…ja tants hakkas otsast peale. Pole selgust, kas see joon kraavigi tähistab. Maa-ameti kaardiportaalis ei ole valdaval osal kaartidest nii eelnevast kui järgnevast perioodist selle koha peal mingit kraavi tähistatud.
Kui on kaks seisukohta ja kokkuleppele ei jõuta, otsustab kohus. Aga VVV-l ei ole kombeks kellegil teisel otsutada lasta. VVV ei aktsepteeri, et keegi talle vastu vaidleb. Vormistati ehitusluba ja teatati, et tuleme Teie maa peale kaevama niikuinii, olete nõus või mitte. PARTEIKOMITEEL ON ALATI ÕIGUS ja kodanik pidagu lõuad, meenub nõukaaeg.
PARTEIKOMITEEL ON ALATI ÕIGUS ja kodanik pidagu lõuad, meenub nõukaaeg.
Mida teha? Aed ette, sest omanik, keda tean nagu Viikjärvegi aastakümneid, ise kohapeal võidelda ei saa. Ta on operatsioonijärgselt veel vähemalt kuuks ajaks ratastooli aheldatud. Mõeldud tehtud, võrkaed üles ja silt “VVV-le keelatud” külge. Me ei teinud aeda isegi mitte piiri peale, vaid viis meetrit eemale, et naabrimees autoga normaalselt väravast välja saaks.
Eelmisel nädalal saabus aga VVV-lt järjekordne ähvarduskiri. Et kui esmaspäeva hommikuks aeda lammutatud pole, siis tuleme ja lammutame ise! “Tule taevas appi” mõtlesin – no ei nad tule kui aed ees. Aga tulid! Ja lammutasid! Kinnitust leidis tuntud tõsiasi, et aed ja lukk on loomavari.
Ei jäänud siis vallakodanikul üle muud kui politsei kohale kutsuda. Nüüd on olukord, tegijad ja käsuandjad fikseeritud. Ehitus- ja kommunaalosakonna vanemspetsialist Siim Reinla tuli kohale sissetungi õigustama. Nagu selgus, sai käsuahel siiski alguse ehitus- ja kommunaalosakonna juhatajast Alar Mikust. Või ehk veelgi kõrgemalt? Politsei soovitas kohtusse kaevata. Narr küll koduvalla ja tema ametnike suhtes väärteomenetlus algatada. Aga mis teha, sissemurdmisega ei saa samuti leppida!
Tegelikult on Viikjärve maaomanik püüdnud oma murega jõuda nii eelmise kui peatselt lahkuva vallavanema jutule, aga selline ärakuulamine ei ole VVV tava. Kõik pöördumised on põrgatatud abivallavanemale Margus Kruusmägile, Alar Mikule ja Siim Reinlale. Ehk just nendele, kes probleemi on loonud ja kordavad vaid mantrat, et VV-l on õigus tulla ja kaevata eramaal. Ning et muudmoodi vesi merre ei jõua, kui läbi järve. Jõuab küll, sealsamaski on peale Viikjärvest tuleva K -1.12 veel kaks suublat: Rohuneeme tee alt toimiv K-1.13 ja planeeritav K-1.14. Võib-olla on veidi rohkem kaevata vaja, aga on’s see probleem VVV-le.
Viimsi Uudised
Jaga: