Laiemale valijaskonnale loob ühe või teise erakonna kuvandi peamiselt selle liider – tema karisma, tegevus ja personaalne taust.
Üks ja sama sotsioloogide poolt küsitlevate rühm võib samaaegselt anda oma toetuse kohta mõnele erakonnale suhteliselt erinevaid hinnanguid. Sõltuvalt sellest, kas küsimustikus on toodud üksnes erakondade nimed või on parteide nimede järel sulgudes kirja panduda ka erakondade juhtide nimed. Poliitiliste liidrite roll on eriti oluline just valimiskampaania ajal, mil eeskätt neil tuleb välja mängida partei põhisõnumid ning esineda mõjusalt kõige olulisemates debattides.
Erinevates ühiskondades on ajaloolis-kultuuriliselt kujunenud ootused liidri suhtes erinevad ning ajas muutuvad. Näiteks taasiseseisvumise algusaastail võis meie poliitikas hästi silmapaistvaid naisi lugeda ühe käe sõrmedel – Marju Lauristin, Liina Tõnisson, Siiri Oviir, Lagle Parek ja Liia Hänni. Täna nähakse meil naispeaministrit või naispresidenti (kes ise pidas küll sellist määtlust seksistlikuks) täiesti võrdväärsete, sageli kompromisside sõlmimisel meespoliitikutest märkimisväärselt võimekamate tegijatena. Rääkimata tugevate naispoliitikute rohkusest.
Muutumas on ka macholiku erakonnaesimehe kuvand. Kui 1990ndatel oli kõvasid kõmistajaid (näiteks Ülo Nugis ja Edgar Savisaar), siis täna võib väga edukalt erakondad juhtida tasase jutuga Helir-Valdor Seeder, kes isegi ministriks ei soovi saada. Mõistagi ei too selline halli kardinali tüüpi liider erakonnale mitte niivõrd hääli valimistel kui toetajate annetusi ning ehk ka partei sisemiste protsesside tasakaalu. Pärast Mart Helme taandumist ning Martin Helme tõusu EKRE esimeheks on märkimisväärselt taskaalukamaks muutunud EKRE põhisõnumite vormistus. Seevastu Eesti 200-s Kristina Kallase vahetus Lauri Hussari vastu on jällegi suurendanud populistliku sõnavahu osakaalu selle niigi ebamäärse programmiga partei agendas.
Tugevaid parteiliidreid, kes oma kuvandiga selgelt koduerakonnale nägu ja mainet loovad, on Eestis hetkel kaks – Kaja Kallas ja Jüri Ratas. Kolmandana saab siia tinglikult juurde lisada liidrite perekonna, kelleks on teadagi Helmed. Jätan pereasjad siinkohal käsitlemata ning kommenteerin lühidalt Kaja Kallase ning Jüri Ratase kuvandiloomet käimasolevate valimiste kontekstis.
Kaja Kallas peaministrina teadis sõja puhkemisest Ukrainas loomulikult mõnda aega varem kui 24. veebruaril 2022. Muuhulgas oli ta selleks päevaks jõudnud ette valmistada ka rangelõikelise ning militaarsugemetega kleidi, millega käis sõja esimestel päevadel andmas intervjuusid erinevates telestuudiotest. Kaja Kallase kui nn sõjaprintsessi kuvandiloome käivitus koheselt ja täie hooga. Nii kodumaises kui rahvusvahelises meedias tõstis Kallas kibile vajaduse suuremateks kaitseinvesteeringuteks ning Venemaa suhtes jõulisemateks sanktsioonideks. Ta käis koos NATO ja teiste EL liidritega kohtumas sõjaväeosades ning esines erinevatel EL foorumitel tugevate Venemaa tegevust kritseerivate avaldustega. Tulemus on olnud täpselt mõõdetav. Jaanuaris 2022 oli Reformierakonna toetus Norstati ja Ühiskonnauuringute Instituudi iganädalaste avaliku arvamuse küsitlustes langenud 22-le protsendile. Veebruaris 2022 pöördus see tugevale tõusule, olles mai lõpuks jõudnud juba peaaegu 35-le protsendile. Kaja Kallase sõjaprintsessi kuvandis oli antud tõusus kahtlema ülioluline roll. Küsimus on nüüd vaid selles, kas praeguses majanduskriisis veab Reformierakond julgeolekuteemadega välja võiduka lõpuni või söövad nende toetuse tipu ära üha karmimaks muutuvad majandusmured.
Jüri Ratas oli Keskerakonna iseenda valitsuses väljamängimise peamine arhitekt 2022. aasta kevadsuvel. Valitsuserakonnana stabiilselt üle 20-protsendilist toetust omanud Keskerakonna reiting kukkuks koalitsioonist väljajäämise ajal 16 – 17 protsendi piirimaile ning on pärast vahepealseid kergeid tõuse ja langusi jäänud tänaseks pidama enam-vähem sinnasamasse suurusjärku. Ratas suutis siiski hakkama saada erakonnasisese kriitikaga ning sügisel 2022 jäeti ta parteikongressil ikka veel vedurit juhtima. Tema kuvandiloojad nägid seejärel võimalust kõnetada tantsusaates osalemisega laiu rahvamasse ning tõsta Keskerakond tagasi põhikonkurentsi Reformierakonnaga. Tõepoolest, Ratas suutis näidata möödunud aasta lõpus oma personaalset võimekust nii tantsupõrandal kui seltskonnameedias esindes. Ent Keskerakonna reitingus liidri totaalne muutumine pintsakusse mitte eriti hästi ära mahtunud europoliitikust seksapiilseks ladinaameerikalikuks tantsulõviks oodatud reitingu tõusu pole toonud.
Lisaks Ratase enda kaalukaotusele on langendud ka Keskerakonna reiting, mis viimase küsitluse kohaselt oli juba 15,5%.
Ilmselgelt vajab Keskerakond valimispäevani jäänud nappide kuude jooksul oma liidri kuvandisse tantsusaate kajastustest sugenenud pisut liiderlike elementide asemel hoopis tõsisemate teemade sissepõimimist. Kas ja kuidas see neil õnnestub, näeme peagi.
Kokkuvõttes aga paneb iga valimiskampaania kõikide erakondade liidrid tohtu stressikoorma alla. Üheaegselt tuleb neil pidevalt kustutada erakonnasiseseid draamapuhanguid, pahatihti manageerida konkurentide ja meedia poolt tekitatud skandaale, suhelda 24/7 tuhandete võhivõõrastega vaid väga omakasupüüdlikul häälte hankimise eesmärgil, hoida naeratust foto- ja telekaamerate ees ning rääkida valimisdebattides kindlameelselt asjadest, millest nad sageli suurt midagi ei jaga. No ei ole kadestamisväärt töö.
Tunnusfoto: pexels.com
Järgmine osa Ivo Rulli e-raamatust „Populismi võidukäik“ ilmub laupäeval 14. jaanuaril.
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: