Kuna seekordsetel valimistel on lubatud välireklaam kuni valimispäevani, siis pole paljud erakonnad veel jõudnud suuremate keskuste tänavaid tapetseerida oma kandidaatide naeratavate nägude ning paarisõnaliste hüüatustega.
Aga tulemata see pillerkaar jää, sest just avalik ruum võimaldab edukalt püüda kõige lihtsameelsemate kodanike hääli.
Poliitilisel välireklaamil on peamiselt kolm eesmärki. Esiteks kinnitada oma püsivalijatele, et ollakse jätkuvalt tegus ja atraktiivne jõud. Teiseks luua muudes kanalites toimuvale kampaaniale võimalikult soodne foon, rõhutades erakonna põhiloosungit. Ja kolmandaks tutvustada poliitikakaugele publikule kandidaatide nägusid, nimesid ja numbreid.
Tavainimese jaoks, keda väga ei huvita erakondade programmid või seisukohad üksikküsimustes, on justnimelt poliitiku nägu väga kõnekas sõnum. Valimisplakatitel figureerivad ju reeglina sümpaatsed, sooja naeratuse ja veatumaks tuunitud hammastega tegelased. Hoidku jumal, et valijad ei kohtaks taolise plakati läheduses kandidaati ennast elusuuruses. Kontrast ootamatult lühikest kasvu või ülekaalulisest, kortsulisest või lottis lõuaga, oluliselt hallimate juuste või hoopiski kiilakama, sageli ka punetava nina või näoga poliitikust võib kujuneda ehmatavaks.
Mõistlik oleks valida oma esindaja parlamenti tema maailmavaadet, tegusid ja hoiakuid hinnates. Ent paraku pealiskaudsete valijate tõttu pääseb sinna siiski märkimisväärne hulk poliitikuid eeskätt meedias kogutud tuntuse, atraktiivse näolapi ning trendika rõivastusstiili toel.
Eriti mõjus on valimisplakat siis, kui see esitleb mõnd poliitikut hiigelsuures formaadis, mis katab kortermaja otsaseina või sähvib kaubanduskeskuse hiiglaslikul väliekraanil. Lihtsameelset valijat hüpnotiseerib juba poliitiku üleelusuurune kuva. Pahatihti aga suurendavad kampaaniameistrid taoliste hüpnotiseerijalike plakatite mõju veelgi nö erifektidega (Savisaare silmad). Või vigurdamisega – näiteks nn paaritumisplakatid, kus kõrvuti pannakse mees- ja naiskandidaat, noor ja vana.
Keset linnaruumi või maantee serva paigutatud plakatit või treilerit pole kodanikel lihtne ignoreerida. Hästi positsioneeritud plakatite sõnumeid ei saa nagu mõnest meediakanalist tulevat ajupesu lihtsalt nupust välja lülitada. Kui valimisplakat asub poe esisel, trammipeatuses või elava liiklusega ristmiku kohale riputatuna, jääb ta suurele osale linnaelanikes paar korda päevas tahes-tahtmata silma. Isegi kui kellegi esmane reaktsioon või olla viha või ükskõiksus, teeb plakat ikkagi oma salakavalat tööd ka esmalt ärritunute või ükskõikseks jäänute alateadvuses edasi.
Veelgi enam – mõned plaktid ongi tehtud selge eesmärgiga provotseerida nii avalikkust kui meediat.
Kui erinevates sotsiaal- ja peavoolumeedia kanalites hakkavad levima iroonilised või kriitilised kommentaarid plaktile „sattunud“ kirjavea või valimislausungi kahemõttelisuse üle, on tegijate eesmärk saavutatud. Ilma sentigi kulutamata levib plakatil oleva poliitiku nägu ja erakonna logo kanalist kanalisse ning kogub sellel olijale tuntust. Nagu showbisnisis kehtib ka poliitikas kirjutamata reegel, et pole mitte niivõrd tähtis mida sinust räägitakse, vaid et sinust üldse räägitakse. Valimishetkel ei pruugi paljud valijad üldse mäletada, mille eest seda või teist poliitikut hurjutati või naeruvääristati. Aga tema nimi ja nägu on hästi meeles ning hääl saab vastavalt vormistatud.
Inimese aju eripära pärsib tihtilugu ratsionaalset mõtlemist. Meie loogilise analüüsiga tegelev vasak ajupoolkera läheb piisavalt tugeva emotsionaalse impulsi mõjul parema ajupoolkera ehk tundekeskme kontrolli alla. Seega haaravad mõjus muusika, efektsed visuaalid, värvikad kujundid kõnes või kirjas enamikku meist hoopis tõhusamalt kui kiretud faktid. Seda teades on usumehed, poliitikud ja kaupmehed juba sajandeid panustanud eeskätt müstilistele rituaalidele, haamerdavale propagandale ja irratsionaalsetele reklaamidele. Need töötavad kiiremini ja tõhusamalt kui asjalik argumenteerimine või visa veenmine.
Seekordsetel valimistel on seda tüüpi plaktid linnaruumi pannud Eesti 200. Nende kandidaadid on antud plaktitel disainitud superkangelasteks, imiteerides hollywoodlikku plaktikeelt. Ilmselt soovitakse nõnda kõnetada valijaskonna nooremat osa. Vahest on ideed mõjunud ka asjaolu, et Eesti 200 juhil Lauri Hussaril on omandatud usuteaduskonnas bakalaureusekraad.
Mõnikord astuvad erakondade valimisplakatid ka vastastikku dialoogi, kuid enamasti puudub selleks aeg ja raha. Lihtsam on lasta erakonna noorliikmetel konkurentide plakat öö varjus ära sodida või nõuda selle mingil ettekäändel korrakaitsejõudude poolt eemaldamist.
Mastaapsed poliitilised plakatikampaaniad tekitavad suhteliselt sageli pärast valimisi ka imiteerivaid või paroodilisi turunduskampaaniaid. Milles mõni firma kutsub valima oma tooteid või siis hõikab näiteks: tehtud! Juba sisseaetud vagu pidi liikudes on turundajatel lihtne reklaamiraha noppida. Näiteks ühe kunagise Reformierakonna valimiskampaania järel tegi tuntud reklaamiagentuur sama šablooniga ka plakatid Rakvere lihatööstusele. Sõnumit oli vaja veid muuta ning Siim Kallase foto asendada viineri omaga, aga värvid ja kujundikeel jäid samaks.
Tunnusfoto: autor ja tema plakat 2014. aastal.
Järgmine osa Ivo Rulli e-raamatust „Populismi võidukäik“ ilmub laupäeval 4. veebruaril.
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: