Viimsi Uudised jätkab tänavusuvist igalaupäevast sarja, milles avaldame valitud osi uuriva ajakirjaniku Toomas Kümmeli raamatust „VEB-fond. Kadunud raha“.
Katkendid on valitud põhimõttel, et neil oleks seos ka tänases Viimsi avalikus elus tegutsejatega.
Katkendid peatükist „R-HOOLDUS HOOLDAB“.
Kuidas Märt Rask iseennast noomis
Riigikogu istungil 9. veebruaril 2000. aastal arutati 14. päevakorrapunktina äriseadustiku muutmise seaduse eelnõud. (http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/200002091300#PKP-2000006383) Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõu kandis Riigikogu kõnepuldist ette tollane justiitsminister Märt Rask. Üks põhiline muudatusettepanek puudutas äriühingute majandusaasta aruande esitamise tähtaega. Kehtiv seadus nägi ette, et kui äriühing ei ole registripidajale kahe järjestikuse aasta jooksul esitanud nõutavat majandusaasta aruannet, teeb registripidaja äriühingule registrist kustutamise hoiatuse. Kui hoiatuse tegemisest nelja kuu jooksul ei ole äriühing ikka esitanud nõutavat majandusaasta aruannet, kustutab registripidaja äriühingu äriregistrist. Samuti nägi seadus ette, et registripidajale seaduses ettenähtud andmete esitamata jätmise või valeandmete esitamise korral võib kohtunik määrata kohustatud isikutele rahatrahvi kuni 400 päevapalga ulatuses.
Märt Rask oli eriti printsipiaalne just selle esitamise tähtaja osas: „… äriseadustiku § 60 annab n-ö laiskadele ja lohakatele, kes ei viitsi või ei soovi esitada registrile vajalikke andmeid, veel terve rea võimalusi kahe majandusaasta jooksul oma tegevust taastada. See on põhjendamatu viivitus ja valitsuses heakskiidetud eelnõu käsitleb selle korra karmistamist, mille tulemusena peaks peale pooleaastast viivitamist olema võimalik vastav äriühing, mis tsiviilkäibes tegelikult ei osale, registrist kustutada.“
Vastates küsimusele, miks kuuekuuline tähtaeg on parem kaheaastasest aruandluse esitamata jätmise tõttu registrist kustutamisel, vastas Märt Rask taas resoluutselt: „Kuus kuud on minu arust piisav aeg selleks, et oma asjad korda ajada. Ja teiseks, me tahame tõsta avatust, läbipaistvust ja ka selgust tsiviilkäibes. Sellepärast on mõistlik seda kontrolltähtaega lühendada.“
Niisiis, justiitsminister Märt Raski nimetatud „laisad ja lohakad,“ kes ei viitsi äriregistrile kahe aasta jooksul esitada majandusaasta aruannet, said seadusemuudatusega selle tähtaja lühendamise vaid poole aastani. Seda Märt Raski sõnul selleks, et „tsiviilkäibes tõsta avatust, läbipaistvust ja selgust“. Raske on oletada, kui palju Riigikogu saalis viibinud rahvaasemikest sel hetkel taipas, et tegelikult rääkis Märt Rask iseendast ja oma võitluskaaslastest Reformierakonnas Siim Kallasest ja Andres Lipstokist.
1999. aasta märtsis toimunud Riigikogu valimistel võitis küll Keskerakond, kuid juba enne valimisi teatasid Isamaaliit, Reformierakond ja Mõõdukad, et kolme peale kokku enamushäälte saamise korral moodustavad nad koalitsioonivalitsuse. Nii läkski, kolm erakonda said Riigikogus vastavalt 18, 18 ja 17 kohta. (http://www.vvk.ee/varasemad/?v=r99) Valitsuse moodustamise andis president neist kolmest enim hääli kogunud Isamaaliidu liidrileMart Laarile. Justiitsministri koha sai Reformierakond, kes täitis selle ministrikohaMärt Raskiga.
Erakondade ametlikult esitatud aruandluse järgi jäi Reformierakonna valimiskampaania maksumus alla ainult Keskerakonnale. Valimiskulude aruande järgi kulutas Reformierakond 1999. aastal Riigikogu valimiste kampaaniaks veidi üle 5 miljoni krooni. See tegi Riigikogu ühe koha maksumuseks 283 000 krooni. Koha eest Riigikogus pidid Reformierakonnast rohkem kulutama üllatuslikult Koonderakond (546 000 krooni) ja Maarahva Erakond (415 000 krooni). Siinkohal tuleks märkida, et pärast 1999. aastat on Reformierakond olnud võimul pidevalt juba 17 aastat. 2002. aasta alguses kolme erakonna koalitsioon lagunes, Reformierakond viskas senised koalitsioonipartnerid, Mõõdukad ja Isamaaliidu, üle parda ning Siim Kallas moodustas uue valitsuskoalitsiooni Edgar Savisaare Keskerakonnaga. Sealt alates on Reformierakond olnud 14 aastat pidevalt võimul ka peaministri erakonnana.
/—/
Heites nüüd pilgu Reformierakonna kulutustele ametlikult esitatud valimisaruandes, tõuseb suurima annetajana esile OÜ R-Hooldus, mille osa kõigis valimiskuludes oli koguni 42,2%. Sellele järgnes tollal riigieelarvest erakondadele eraldatud vahendid (15,1%).
Reformierakonna suuremad annetajad 1999. aasta Riigikogu valimiskampaanias (Eesti kroonides) (http://www.vvk.ee/varasemad/?v=r99 )
| R-Hooldus OÜ | 2 145 141 |
| Eraldised riigieelarvest | 766 773 |
| Morgan Hammerbeck | 360 000 |
| Mari Kaarepere | 150 000 |
| Estiko | 100 000 |
| Silvester | 100 000 |
| Priit Vilba | 99 000 |
R-Hoolduse anomaalia torkas juba tookord silma nii Reformierakonna poliitilistele konkurentidele kui ka ajakirjandusele. Reformierakond asutas osaühingu R-Hooldus 21. mail 1998. R-Hoolduse ametlik aadress kattus Reformierakonna tollase peakorteri aadressiga Tallinnas Tõnismäel. Ettevõtte tegevusaladeks olid märgitud kinnisvara hooldus ja seminaride korraldamine. Ettevõtte juhatusse kuulusid tollased Reformierakonna liidrid Siim Kallas, Andres Lipstok ja Märt Rask, kellest hiljem said Euroopa Komisjoni volinik, Eesti Panga president ja Riigikohtu esimees. R-Hoolduse juhatuse liikmete kohta võiks seega täiesti õigustatult öelda, et nad kõik tegid võimsa hüppe karjääriredelil. Kas see võis olla pöördvõrdeline nende saladuste tähendusega, mida nad R-Hoolduses teadsid?
Pärast Riigikogu valimisi märtsis 1999 müüdi firma edasi uuele omanikule, Tartu ettevõtjale Ahto Peetsole. Tema hinnangul liikus R-Hooldusest enne selle ostmist läbi ligi 4 miljonit krooni. (Äripäev, 06.02.2013 http://www.aripaev.ee/uudised/2013/02/05/r-hoolduse-dokumendid-on-havitatud) Sealjuures rikkus R-Hooldus seadust: jäeti esitamata 1998. ja 1999. aasta majandusaasta aruanded, raamatupidamine hävitati. Seega olid need „laisad ja lohakad“, kellest Märt Rask Riigikogu kõnepuldist seaduse paranduse eelnõud esitledes rääkis, just tema ise koos Andres Lipstoki ja Siim Kallasega. Huvitav on sealjuures see, et R-Hooldusele ei kohaldatud nende seadusrikkumiste eest ei sundlikvideerimist ega isegi mitte rahatrahvi.
Reformierakond on R-Hoolduse saladust kiivalt varjanud
Nagu me teame, võeti Aleksander Matti firmale TSL International Eesti Panga petukirja abil kanditud nõuded VEB-i vastu välja kolme suurema summana rahas või Venemaa riigiobligatsioonides Peterburi Vnešekonombanki osakonnast 25. augustil 1997 (1,8 miljonit dollarit), 17. märtsil 1998 (10 miljonit dollarit) ja 5. augustil 1998 (20,5 miljonit dollarit). Juba 2000. aastate alguses väitsid mõned konkreetsed allikad, et sellest rahast jõudis teatud kokkulepitud osa tagasi Eestisse, sealjuures ka ühe poliitilise partei toetuseks. On absoluutselt loogiline järeldus, et sellisel juhul võis see raha liikuda R-Hoolduse kaudu Reformierakonnale. Selle taustaks on Reformierakonna juhtfiguuride lausa meeleheitlik raha päritolu varjamine, mis liikus läbi R-Hoolduse. Kusjuures seda meeleheitlikku sponsorite varjamise joont on ajanud kõik Reformierakonna liidrid kogu selle aja jooksul kuni tänase päevani. Nad räägivad tüüpilist juttu, et siis olid teised ajad ja selline teadmata päritoluga rahavoog erakonna kassasse ei olnud sedustega keelatud.
Tõepoolest, R-Hoolduse tegutsemise muudab halenaljakaks see, et veel enne 1999. aasta Riigikogu valimisi tehtud seadusmuudatused kohustasid erakondade anonüümsed annetused kandma riigieelarvesse, kus need parlamenti pääsenud erakondade vahel ära jagatakse. See seadusemuudatus hakkas kehtima pärast Riigikogu uue koosseisu valimist 1. juulil 1999.
Samal ajal, kui R-Hooldus teadmata päritoluga raha Reformierakonna kassasse tassis, arutati nimetatud seadusemuudatust Riigikogus 17. veebruaril 1999 päevakorrapunktina 4. (http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/199902171400#PKP-1900004631) Seadusemuudatusi kandis ette Riigikogu õiguskomisjoni esimees Daimar Liiv Reformierakonnast. Ta teatas muu hulgas: „Nimelt on erakondade finantseerimise vahendid, nagu ma olen seda ükskord ka massiteabevahendites öelnud, ja finantseerimise avalikkuse küsimus tõeline plekk Eesti demokraatlikul riigikorraldusel. Põhimõtteliselt võiks täna päris julgesti välja öelda ühe väga lihtsa tõe. Need, kes täna selle eelnõu vastu hääletavad või nende ettepanekute vastu hääletavad, mida autorid on teinud ja heaks kiitnud, hääletavad põhimõtteliselt demokraatia vastu ja ükskõik, mis ettekäändel seda täna siin saalis tehakse, ma olen täiesti veendunud, et need inimesed ei ole ausad, need inimesed ei taha Eestis ausat poliitikat. (…) Aga ma loodan, et täna siin Riigikogu saalis istuvad inimesed saavad aru, mille poolt või mille vastu nad hääletavad, ja ei lase ennast mõningate minu arusaamise järgi korrumpeerunud poliitikute sahkermahkrist heidutada.“
Vastates Riigikogu arutelul Siiri Oviiri küsimusele, ütles Daimar Liiv: „Poliitik ei saa vaadata rahvale ausa näoga otsa, ütlemata, kust on tema tegevuse finantseerimiseks raha tulnud. Mis puudutab seda, et mingi annetaja ei taha ennast avalikuks teha, siis andke andeks, see on kõige lihtsam ja otsesem tee korruptsioonile.“ Kas midagi võib veel ilmekamalt illustreerida Reformierakonna kahepalgelisust?
Daimar Liivi printipiaalsus ei jõudnud aga tema erakonnakaaslaste Märt Raski, Andres Lipstoki ja Siim Kallase kõrvu, kes toimetasid samal ajal vääramatult R-Hoolduse juhatuse liikmetena. Samal ajal, kui nende erakonnakaaslane Riigikogu kantslist moraalijutlust pidas, tassiti R-Hoolduses kusagilt tekkinud sularahapakke panka.
Pärast Eesti Panga ja Vahur Krafti petukirja ilmsiks tulekut 2013. aasta alguses tõusis taas päevakorda VEB-fondi teema ja koos sellega Reformierakonna kõrgete tegelaste salapärane firma R-Hooldus. Selle juhatuse liikmed ja teised Reformierakonnaga seotud isikud olid teadmata päritoluga raha kohta välja mõelnud primitiivse vale. Pigem oli see vale küll välja mõeldud kusagil erakonna tagatubades, et kõik saaksid siis korrutada ühte kokkulepitud vastust. Mida siis rääkisid R-Hoolduse raha päritolu kohta ajakirjandusele Siim Kallas, Märt Rask, Andres Lipstok ja tollane Reformierakonna peasekretär Heiki Kranich?
Andres Lipstok: „R-Hooldus tegeles partei seisukohtade tutvustamisega ja esinemiste eest laekus raha. Kordan veel: nii ammuseid nüansse ei saagi mäletada, aga teadlikult ei ole ma regulatsioone rikkunud.“ (Lääne Elu, 24.01.2013 http://online.le.ee/2013/01/24/lipstoki-kandidatuur-seadis-volikogu-raske-valiku-ette/)
„Tehti selliseid tuluüritusi, kus Reformierakonna liikmed pidasid spetsiifilisi ettekandeid, tutvustasid mingeid teemasid. Kuulajate hulgas olid siis näiteks Eesti ärieliit. Selle eest laekus Reformierakonnale raha. Ma ei mäleta, kui tihti need üritused toimusid. Ei hakka mina enam nende ärimeeste nimesid loopima ja meenutama, aga ma kujutan ette, et kutsutud olid Eesti ärimehed, kes tahtsid kuulata ettekandeid ja tehti loenguvormis kohtumisi.“ (Äripäev, 06.02.2013)
Märt Rask: „Tehti tuluõhtuid. Mäletan mõnda kohtumist, kus oli eraldi seminar korraldatud ettevõtjatele. Aga kes täpsemalt? Kas te saate Jaak Joala käest küsida, kellele ta on laulnud? Ma olen käinud ülikoolides esinemas ja ma ei ole küsinud kunagi, kes selle korraldas. Ma olen käinud rahvakoosolekutel ega ole kunagi küsinud, kes need korraldas. Ükskõik millise vande all ma võin öelda, et ma ei tea R-Hoolduse raha liikumistest midagi. Asi pole minu mälu kehvuses, aga ma tean kindlalt, et aktiivset tegevust R-Hooldusega seoses minul ei olnud.“ (Äripäev, 06.02.2013 http://www.aripaev.ee/uudised/2013-02-06/ei_maleta_ei_tea_ei_oska)
„Jään endiselt selle juurde, et olen esinenud seminaridel ja aruteludel, millest võtsid osa mitmete tollel ajal tegutsenud ettevõtlusliitude esindajad, kes olid ka Reformierakonna toetajad. Millise osa moodustasid need toetused erakonna käibest, ei oska ma öelda.“ (Äripäev, 19.04.2013 http://www.aripaev.ee/uudised/2013/04/19/loe-kuidas-reformi-tipud-on-vassinud)
Heiki Kranich: „Kõik sellised maksed, kus maksja ei soovinud ennast avalikkuse ees erakonnaga siduda, toimusid R-Hoolduse eksisteerimise ajal R-Hoolduse poolt korraldatud ürituste kaudu ning erakond anonüümseid annetusi vastu ei võtnud. R-Hoolduse ja anonüümsete annetuste vahe oli see, et R-Hoolduses dokumenteeriti alati nii rahasumma kui ka selle andja. Mitte kunagi polnud selleks abstraktne korjanduskarp.“ (Eesti Päevaleht, 24.04.2013 http://epl.delfi.ee/news/eesti/kranich-r-hoolduse-variannetajad-ei-soovi-oma-nime-avalikustada?id=66020004)
„Tookord oli olemas erakondadel võimalus asutada äriühinguid. Reformierakond asutas äriühingu nimega R-Hooldus. Selle R-Hoolduse tegevus seisnes selles, et korraldati mitmesuguseid seminare, tuluõhtuid, üritusi. Ja selle eest laekus siis R-Hooldusele seminaridel osalemise tasu. (…) Tol hetkel oli seadusandluses üsna selline keeruline periood, kujunemisjärgus olid väga mitmed põhimõttelised seadused: võlaõigus-, asjaõigusseadus minu meelest ja näiteks Märt Rask oli üks populaarsemaid inimesi, kes nendel seminaridel esines. Loomulikult oli ka teisi esinejaid, lugupeetud juhatuse liikmed, needsamad Andres Lipstok, Siim Kallas. (…) Mitte alati ei maksnud seda osalemistasu kohe vahetult sellel seminaril. Teinekord astusid inimesed läbi ka erakonna kontorist ja ütlesid, et ma tõin nüüd ära selle seminari osalemistasu.“ (Eesti Televisioon, „Kahekõne,“ 25.04.2013 https://arhiiv.err.ee/vaata/kahekone-heiki-kranich/similar-184954 )
Siim Kallas andis pärast Riigikogu VEB-fondi uurimiskomisjonis küsitlemist 8. novembril 2013 ajakirjanikele pressikonverentsi, kus jutuks tuli ka R-Hooldusega seonduv.
Küsimus: „Kas VEB-fondi raha võis jõuda ka R-Hooldusesse?“
Siim Kallas: „Kindlasti mitte!“
Küsimus: „Te pole seni teadnud, mis raha R-Hooldusesse jõudis. Kuidas te saate täna väita, et kindlasti polnud see VEB-fondi raha?“
Siim Kallas: „Ma väidan, et kindlasti mitte ja ma arvan, et sel pole vähimatki pistmist VEB-fondi temaatikaga.“
Küsimus: „Kuidas te selles nii kindel saate olla?“
Siim Kallas: „No ma olen.“
Küsimus: „Selgitage palun, millele see kindlus tugineb?“
Siim Kallas: „Ma arvan, et me jätame selle teema. Tähendab, Märt Rask on andnud intervjuu selle kohta. Heiki Kranich on andnud intervjuu selle kohta ja seletanud, kuidas need asjad käisid. Reformierakonnal üldiselt ei olnud sellel perioodil rahastajatest puudust. See, et osa rahastajatest soovis jääda anonüümseks, see oli nende soov ja me selle respekteerisime. Formaalselt, nagu te väga hästi teate, ei olnud Reformierakonnal anonüümseid annetusi. Küll olid need, kes R-Hoolduse kaudu neid teenuseid ostsid ja pidasid seda õigemaks… See on sama lugu, nagu Helmut Kohl ütles omal ajal, et kui oled ühe korra lubanud inimestele ja lepid kokku, et annetused jäävad anonüümseks, siis nad jäävad anonüümseks. Mul ei ole mingit kahtlust selles, et kõik need annetajad on olnud väga lugupeetud, põhiliselt Eesti ärimehed.“
Küsimus: „Kui teid esitatakse Eesti presidendi kandidaadiks, kas te siis lõpuks avalikustate, kes olid R-Hoolduse anonüümsed annetajad?“
Siim Kallas: „Vaat kus küsimus. Ma ütleksin, et ärge mind kiusake selle presidendi-teemaga. Miks minult küsitakse seda hommikul, lõunal ja õhtul? Miks ei küsita seda kõigilt teistelt? Kuulge, kolm aastat on sinna aega. Enne tulevad valimised. Missugune on poliitiliste jõudude vahekord siis, kolm aastat on pikk aeg poliitikas. Eks ma vastan nii palju, kui oskan. Eks need, kes otsustavad, siis nemad otsustavad, kas sellest piisab või mitte.“
Küsimus: „Sellest vastusest on võimalik aru saada, et teid sisuliselt ikkagi ei huvita see, et Reformierakonda on anonüümselt rahastatud.“
Siim Kallas: „Kõiki erakondi on anonüümselt rahastatud. See ei ole väga unikaalne ja keeruline juhtum. Eriti tol ajal.“
Küsimus: „Te siis aktsepteerite seda ja peate õigeks, et need asjad, mis kunagi olid, peavadki saladuseks jääma ja te pole nõus neid avalikustama?“
Siim Kallas: „See saladus ei ole väga suur.“
Küsimus: „Sel juhul avaldage see saladus, kui see nii suur ei ole.“
Siim Kallas: „Nagu ma olen korduvalt öelnud, ei tegelenud Reformierakonna esimees annetajatega, nendega suhtlemisega, nendelt raha küsimise ega vastu võtmisega. Sellel lihtsal põhjusel, et see oleks olnud poliitiliselt äärmiselt riskantne. Sel juhul me oleks sidunud kõrgema poliitilise juhtimise mingisuguste rahaliste tehingutega, mis oleks olnud väga riskantne. Seda pole teinud peaaegu ükski poliitilise erakonna esimees Eestis. Kuna nii on, ja ta tol ajal nii jäi, nii jääb ta ka praegu.“
Küsimus: „Kuidas siis jääb?“
Siim Kallas: „Mingisugust lisainformatsiooni minult ei tule.“ (Äripäev, 08.11.2013 http://www.aripaev.ee/uudised/2013/11/08/loe-mida-kusiti-kallaselt-veb-fondi-ja-r-hoolduse-kohta)
Äripäeva ajakirjanik Kristi Malmberg meenutas, mida needsamad R-Hoolduse tegelased talle 1999. aastal rääkisid. (Äripäev, 26.04.2013 http://www.aripaev.ee/blog/2013/04/26/mida-raakis-kranich-mulle-14-aastat-tagasi) Kui ajakirjanik avastas Reformierakonna rahastajates seast R-Hoolduse mis oli registreeritud erakonna peakorteriga samal aadressil, helistas ta esmalt tollasele Reformierakonna peasekretärile Heiki Kranichile. „Ära kirjuta sellest,“ oli Heiki Kranichi esimene reaktsioon. „Ametliku kommentaarina ütles Heiki Kranich tookord ajakirjanikule, et 2,1 miljonit krooni tuli R-Hooldusele ettevõtlustegevusest. Milline ettevõtlus see oli, seda ei soovinud Heiki Kranich loomulikult toona täpsustada. Kristi Malmberg mäletab: „Lähimate kuude jooksul kirjutasin R-Hooldusest veel mõned lood, kuid seminaride korraldamisest laekunud tasudest ei kuule ma sõnagi.“
Ka Eesti Päevalehe ajakirjanikule Jaanus Piirsalule oli pärast 1999. aasta Riigikogu valimisi silma torganud R-Hooldus. (Eesti Päevaleht, 14.04.1999 http://epl.delfi.ee/news/eesti/meenutus-aastast-1999-reformierakonda-suurrahastas-tundmatu-firma?id=50770935) Tema kirjutisest tuleb välja, et juba 1999. aasta kevadel ei mäletanud R-Hoolduse juhatuse liikmed oma firma majandustegevusest mitte midagi! Ehkki Andres Lipstok ei mäletanud R-Hoolduse 1998. aasta käivet ega kasumit, kinnitas ta ajakirjanikule, et reaalne majandustegevus oli. Veel mäletas Andres Lipstok, et kinnisvara valdkonnas tegutses R-Hooldus ainsa kinnisvarahooldustööna Reformierakonna Tallinnas Tõnismäel asunud peakontori haldamisega. Seminaride korraldamise kohta ei osanud aga Andres Lipstok toona mitte midagi öelda. Ta viitas ainult sellele, et firmaga tegeles Heiki Kranich.
Nii Kristi Malmbergile kui ka Jaanus Piirsalule lubas Heiki Kranich toona suure suuga näidata kõiki R-Hoolduse majandustegevust puudutavaid dokumente, kuid muidugi ei näinud nad selle kohta mitte ainsatki dokumenti. Juna tookord avaldasid isegi mõned Reformierakonna enda tuntumad poliitikud kahtlust, kas R-Hooldusel üldse mingeid dokumente oligi. Täna võime juba kindlamalt väita, et ilmselt ei olnudki. Aga 1999. aastal pärast R-Hoolduse ajakirjanduse orbiiti kerkimist tunnistas isegi Jürgen Ligi, et R-Hoolduse suursponsorluse on hukka mõistnud ka erakond ise. (Äripäev, 10.06.1999 http://www.aripaev.ee/uudised/1999/06/09/r-hooldus-laheb-hingusele)
Sularahapakid Reformierakonna peakontoris
R-Hoolduses liikunud rahadest teame me tänu Äripäeva ajakirjaniku Katariina Krjutškova suurepärasele uurimistööle. Ta suutis välja selgitada, kuidas Reformierakonna peasekretär Heiki Kranich võttis mitmel korral aastatel 1998–1999 erakonna peakontori seifist paberist pangalintidega kokkuköidetud sularaha pakke ja käskis need R-Hoolduse raamatupidajal Karin Remmelgal panka viia ning firma arvele panna. (Äripäev, 19.04.2013 http://www.aripaev.ee/uudised/2013/04/18/oravad-aitas-tagasi-voimule-hamar-raha) Katariina Krjutškova näitas, et selliseid sularaha arvele kandmisi tegi R-Hooldus kokku neljal korral: 100 000 krooni 27.11.1998; 100 000 krooni 16.03.1999, 292 000 krooni 10.05.1999 ja 500 000 krooni 22.06.1999. Sel moel viidi R-Hoolduse arvele kokku 992 000 krooni sularaha.
Selle looga kaasnes ka väga piinlik moment Siim Kallasega, mis oleks ilmselt mistahes nn vanas Euroopas lõppenud poliitiku jaoks karjääri lõppemisega, aga mitte Eestis. Katariina Krjutškova püüdis Äripäeva videoloos visalt, kuid tagajärjetult esitada R-Hoolduse kohta küsimusi Siim Kallasele, kes aga täiesti külmalt ja demonstratiivselt ajakirjanikku eiras. Visa väike õbluke naisterahvas ei jätnud aga oma jonni ning pressis ennast koos Siim Kallasega lifti, kui silmnähtavalt Katariina Krjutškova küsimustest häiritud poliitik püüdis jalga lasta. Liftis kaotas Siim Kallas enesevalitsuse, polnud palju puudu, et tuntud poliitik oleks ajakirjanikule liftist välja tõuganud. See video on tänaseni talletatud Äripäeva kodulehel ja ka Youtube’is. (http://www.aripaev.ee/uudised/2013-04-19/video_kallase_pogenemine; https://www.youtube.com/watch?v=J59DECQ7grE)
Kuid panka tassitud sularahapakid olid ainult veidi alla poole sellest 2,1 miljonist krooni, millega R-Hooldus Reformierakonna valimiskampaaniat toetas. Katariina Krjutškova suutis välja selgitada ka teise poole R-Hoolduse raha päritolust. (Äripäev,19.04.2013) Selleks olid laekumised jällegi silmapaistvate reformierakondlastega mehitatud firmast Teabekoda. 11. oktoobril 1996 registreeritud OÜ Teabekoda ainsaks juhatuse liikmeks oli ei keegi muu kui endine Reformierakonna peasekretär Heiki Kranich. Mees, kes jõudis kõikjale, kus lõhnas raha järele. Juba pea kolm kuud hiljem, 28. detsembril 1996, taandas Heiki Kranich ennast Teabekoja juhatusest, tema asemele said juhatuse uuteks liikmeteks tublid reformierakondlased, poliitik Meelis Atonen ja ärimees Randar Tamm. Aastal 2000 vahetas OÜ Teabekoda omanikke ning likvideeriti sama aasta lõpus. Äriregistris oli ettevõtte tegevusaladeks märgitud majandusalased konsultatsioonid ja suhtekorraldus. Enam ei ole mingit põhjust imestada, et ka selle firma majandusaasta aruandeid ei ole. Kuid Katariina Krjutškova suutis taastada, et R-Hooldus esitas OÜ-le Teabekoda sageli arveid, mille sisuks oli sageli „juriidiline konsultatsioon.“ Teabekoda tegi 1999. aastal kolme kuu jooksul R-Hooldusele 1 190 823 krooni ülekandeid.
Katariina Krjutškova küsimustele OÜ Teabekoda kohta andsid selle juhatuse endised liikmed vastuseid, mis väärivad tsiteerimist ja väljatoomist. (Äripäev, 19.04.2013) Heiki Kranichi mälu oli OÜ Teabekoda osas täielikult kustunud: „Mul pole õrna aimu ka, mis ettevõttest te räägite. Heiki Kranich ei mäletanud isegi seda, et ta oli Teabekoja asutaja ja juhatuse liige olnud! Randar Tamm ei mäletanud samuti ettevõttest suurt midagi, kuid soostus siiski meenutama. Ta rääkis Katariina Krjutškovale, et Teabekoja ja konkreetsete projektidega tegelesid teised inimesed, Reformierakonna juhatuse liikmed, tema oli ettevõttes ainult „kehaks“. Samuti suutis Randar Tamm meenutada, et tema arvates tegeles ettevõte trükiste kirjastamisega.
Teabekoda juhatuse liikmete tõus karjääriredelil oli pärast 1999. aasta Riigikogu valimisi otse ülesse, kuid siiski mitte nii muljetavaldav kui R-Hoolduse juhatuse liikmetel. Heiki Kranich sai keskkonnaministriks, Meelis Atonen Riigikogu liikmeks ja Randar Tamm 2002. aastal EAS-i juhatuse liikmeks.
Eraldi tuleb aga Reformierakonna toonaste juhtfiguuride seast välja tuua Meelis Atoneni nimi. Oma suhtlemiskultuurilt on raske leida teist nii matslikku ja ülbet poliitikut. Mis keeles räägib ajakirjanikega Meelis Atonen? Otsustage ise. Kui Katariina Krjutškova küsis Meelis Atonenilt OÜ Teabekoja kohta, sai ta vastuseks: „Mis see teie mure on, issand jumal! Ma olen väga paljudes kohtades juhatuse liige olnud!“ Kui Katariina Krjutškova selgitas, et tegu pole OÜ Teabekoda näol siiski tavalise ettevõttega, vaid Reformierakonda R-Hoolduse kaudu 1999. aasta Riigikogu valimistel rahastanud firmaga, vastas Meelis Atonen: „Mis see teie mure on! Mis see teie mure on! Meie sõpradega tegelesime sellega, millega me tahtsime!“ Edasi läks ajakirjaniku vestlus poliitikuga juba täiesti pööraseks: „Lõpetage ära või ma olen sunnitud kuhugi pöörduma, et teie ahistamise käest pääseda. Ma täiesti kurjalt ütlen, et lõpetage ära!“ (http://www.aripaev.ee/uudised/2013-04-22/video_mis_see_teie_mure_on)
/—/
Reformierakonna endised juhtfiguurid lihtsalt valetavad labaselt, et varjata 1999. aasta Riigikogu valimisteks saadud raha päritolu. Samas on selles valetamises üks omapärane seaduspärasus, mida näeb korduvalt ja korduvalt ka VEB-fondi loos. Ma nimetaksin seda sünkroonseks valetamiseks. Kusagil mõeldakse välja mingisugune valetamise skeem ja siis kõik asjaosalised kordavad selle loodud skeemi alusel seda valet. Sünkroonsel valetamisel on aga üks puudus. Kui need tegelased on oma valega ajakirjanduse ja avalikkuse poolt nurka aetud, ei suuda nad sellele kuidagi reageerida ja valetavad etteantud skeemi järgi aina edasi. Isegi siis, kui kõik on juba avalikuks tulnud ja valetamine muutunud täiesti naeruväärseks. Samas ei ole sünkroonsel valetamisel olnud Eesti poliitikas mitte mingisuguseid tagajärgi. Valetajad jätkavad rahulikult poliitikas, kuni asjad unustatakse. Valetamine ei too poliitikutele kaasa mitte mingeid ebameeldivaid tagajärgi. Võtame või näiteks R-Hoolduse juhatuse liikmed. Lõpetanud oma kõrgetel ametitel, naudivad nad edasi külluslikku elu ja poliitilist toetust. Endine Eesti Panga president ja eurovolinik Siim Kallas pürib ausa näoga presidendiks, endine Riigikohtu esimees Märt Rask annab nõu peaminister Taavi Rõivasele, endine Eesti Panga president Andres Lipstok valiti 25. jaanuaril 2013 Haapsalu aukodanikuks.
Eesti ühiskond suhtub poliitikute valetamisse äärmiselt leigelt. Kirutakse köögilaua taga erakondi ja poliitikuid, halvimal juhul kirjutab keegi Delfi kommentaariumisse anonüümse poliitikuid sõimava avalduse. Pärast kardab tükk aega, et järsku tuleb välja, et see tema oli. Selline isiklik teraapia võib küll üksikindiviidi hingelisele meelerahule hästi mõjuda, kuid ei aita kuidagi ühiskonnast ja poliitilisest süsteemist välja juurida valetavaid poliitikuid.
Seda meeldivam on, kui ühiskonnas tuntud ja lugupeetud inimesed taolisi juhtumeid avalikult taunivad. R-Hoolduse puhul jäi sellisena silma endise õiguskantsleri Allar Jõksi kommentaar tema ajajoonel Facebookis: „Võtsin täna viitsida lugeda R-Hoolduse muinasjutte. Sain naerda ja nutta, nagu Andrus Kivirähki viimase raamatu üks tegelane armastas öelda. R-Hoolduse mees väidab, et tol ajal ei olnud varjatud erakonna rahastamine ei keelatud ega taunitav. Vaatasin huviga seadusest järele. Aastal 1998, kui esimesed annetused tehti, oli erakonnaseaduses säte: Riigikogu või kohaliku omavalitsuse volikogu valimisteks tehtud kulutustest esitab erakond Vabariigi Valimiskomisjonile hiljemalt ühe kuu jooksul pärast valimiste toimumist aruande, milles märgitakse annetused ja annetajad.
Kui annetajaid ei märgitud, siis esitati valeandmeid valimiskomisjonile ja avalikkusele. Õigustuseks sobib muidugi väita, et selle rikkumise eest karistust ette ei nähtud.
Aastal 1999 tehtud annetuste ajal nägi erakonnaseadus ette: erakonna vara allikateks võivad olla annetused (välja arvatud anonüümsed); erakonnal on keelatud vastu võtta anonüümseid annetusi. Anonüümsed annetused, mis erakonnale laekunud, kannab erakond laekumisest alates ühe nädala jooksul riigieelarvesse.
Paistab olevat rikutud ka nõuet, et erakond näitab rahastamise aruandes ära andmed kõigi erakonna nimel avatud pangakontode kohta nii Eesti kui välisriikide pankades, tuues iga konto kohta ära panga nimetuse ja pangakonto numbri või muu tunnustähe. Õigustuseks sobib lisada, et R-Hoolduse konto ei olnud erakonna nimel ja seetõttu puudus vajadus avalikustada.
Kuni vale talumise lävi ei ole ületatud, naeratame. Sest homme võib olla veel hullem…“
Järgmine peatükk valitud katkenditega Toomas Kümmeli raamatust „VEB-fond. Kadunud raha“ ilmub laupäeval 3. septembril.
Tunnusfoto: kuvatõmmis Äripäeva videost, kus Siim Kallas eirab liftis ajakirjanik Katariina Krjutškovat.
Viimsi Uudised
Jaga: