Seda, et kartul pannakse maha kevadel, teab ka meie aja noor põllumees Jorh H. Kiir. Millist saaki andis aga tali- ja suvivili siinkandis 19. sajandi keskpaigas, sellest aitab aimu saada Jõelähtme kihelkonna kroonika Gustav Heinrich Schüdlöffeli (1798–1859) kirjapanduna.
Praeguseks on talu mõiste ühe pere majapidamisena hääbumas või tugevasti muutunud võrreldes kasvõi 1990ndatega. Efektiivsuse ja kasumlikkuse esiletõstmisel on taasiseseisvumise järel taastatud talud kasvanud jällegi kolhoosimõõtu tootmisüksusteks ja sealjuures enamasti spetsialiseerunud ühele-kahele valdkonnale. Nii on üsna tavaline, et need vähesed maainimesed, kes linnarahva jaoks toitu kasvatavad, ei saa ka ise igapäevase poeskäimiseta hakkama. Schüdlöffeli aegadel olid lood isevarustatusega hoopis teised ja toiduse hankimisel võisid kõrvalisele abile loota vaid muude külakogukonnas hädavajalike ametite pidajad nagu sepad, rätsepad, tohtrid, aga ka kirikuõpetajad. Sageli pidid lisasissetulekut otsima ka väiketalude ja popsikohtade pidajad, eriti aastatel, kui saak kasinaks jäi.
Jõelähtme kirikla juurde kuulusid siiski ka põlluviljeluseks sobivad maatükid nagu enamikus tolleaegsetes maakogudustes ning sageli levisid just sealtkaudu ja muidugi mõisatest talurahvani igasugu uuendused, nagu moodsamad põlluharimisvõtted, uued kultuurid ja loomatõud. Nii mainib Schüdlöffel, et 1844. aastal kasvatati kirikumõisas esmakordselt ristikut, mis pidi parandama mullaviljakust. Üksikasjalikuma kroonika lõpus aastal 1852 ilmub tegelaste hulka ka lina. Kartul, mis päästis paljusid näljanäpistusest, „kolis“ Eestis mõisa- ja taluaedadest põllule alles 19. sajandi keskpaigas. Kartulisaagi kirjeldamisel on Schüdlöffel eriti täpne, tuues aastate kaupa välja, mil see andis kas kolme-, viie-, kaheksa- või koguni 13-kordselt tagasi. Teades pastori põhjalikkust, ei imestaks sugugi, kui võrdlus käis lausa mugulate arvu, mitte saagi kogukaalu järgi.
Ilmastik määras talupoegade elu
Teraviljade koha pealt tehakse juttu peamiselt rukkist ja odrast. Huvitaval kombel ei mainita kroonikas kordagi nisu, mida Eestis on kasvatatud juba üle aastatuhande ning mis praeguseks on kujunenud Eestis peamiseks teraviljakultuuriks. Ehk oli see paiga omapära, ent ka rukki- ja odrasaakide vaheldumine määras ära külluse- ja vaeva-aastad. 1837. aasta oli õnnistatud heina ja suvivilja osas, aga rukis tuli halvasti üles ja ka jõukad peremehed pidid odraleiba sööma. Mõni aasta varem aga kannatas äärmiselt kuiva ja tuulise suve tõttu nii heina-, rukki- kui odrasaak. Lisaks ikaldusid ka kaunviljad, kapsas ja kartul. Nii tuli vilja välismaalt sisse osta ning 1834. aastal pidid talupojad juba novembris oma rahakotti kergendama. Vilets heinasaak tähendas sageli, et sügisel tuli müüa ka loomi.
Saagi võisid aga rikkuda või koristamise edasi lükata sula maa peale tulnud paks lumi, hiliskevadised külmad, lõikusaegsed vihmad ja tormid, aga ka suur kuivus – kõik nagu tänapäevalgi.
Kuna samaaegselt läks kehvasti paljudel, siis ei saadud müügist ka kõrget hinda ning osa talupoegi muutus maksujõuetuks. Tänapäeval ei tuleks vist keegi selle pealegi, et kehv vilja- ja heinasaak võis sõna otseses mõttes hõredaks jätta ka peavarju. Nimelt kasutati tol ajal põhilise katusekattematerjalina õlgi, mis polnud teadagi pikaealised ning katused vajasid tihti paikamist.
Ilmaolud määrasid paljugi. Ajastatud pidi olema nii tali- ja suviviljade külv kui lõikus. Näiteks 1844. aastal idanes külvatud rukis halvasti ja paljud kehvikud jätsid seetõttu põllud üldse seemendamata. Siit teeb Schüdlöffel karmi järelduse, et kes eelmisel aastal ei külvanud, ei saanud saagiks peaaegu midagi. Loogiline. Saagi võisid aga rikkuda või koristamise edasi lükata sula maa peale tulnud paks lumi, hiliskevadised külmad, lõikusaegsed vihmad ja tormid, aga ka suur kuivus – kõik nagu tänapäevalgi. Ainsa vahega, et praegu saame veel kõike ja enam-vähem katkestusteta poest, olgu see toodud kasvõi maailma teisest otsast.
Suhteliselt harva on juttu kahjuritest, aga pääsu polnud nendestki. Vähemalt korra on mainitud rukkiussi ja kapsaliblikat, kartuli mädanik kahandas aga saaki mõnikord mitmel aastal järjest. Kõike eelnevat lugedes võib jääda mulje, et elu oli ligi paarsada aastat tagasi üks rist ja viletsus, aga seda enam tunti rõõmu rikkalikumatest saakidest ega unustatud tänada Jumalat heas ega halvas.
Tunnusfoto: Autori vanavanaema Elvine Keskül heinakaarel, 1930ndad Tammneemes.
Andres Jaanus on Tammneeme külaseltsi juhatuse ning endine vallavolikogu keskkonna- ja heakorrakomisjoni liige (Kogukondade Viimsi)
Loe samal teemal:
„ANDRES JAANUS: maa jäi kuni sügiseni külmunuks“
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: