Vastukajas teravnenud veedefitsiidile nähakse ühe põhjusena ohjeldamatut kinnisvaraarendust ja järjest uute elanike lisandumist Viimsisse.
Senikehtivas valla üldplaneeringus ja ca 25 aastat tagasi koostatud Viimsi poolsaare veevarustuse ja kanalisatsiooni arengukavas arvestati 13500–14000 elanikuga tulevikus. Praeguseks on see prognoos kahekordselt ületatud ja me kõik teame põhjusi, aga see teadmine puhast vett meie kodudesse ja äridesse juurde ei too.
Valla ja teenusepakkuja siunamisel jäetakse sageli tahaplaanile, et teisel pool on tarbijad, kelle hoiakute ja käitumise muutmine on ka AS Viimsi Vesi juhatuse liikme Raul Vanema sõnul vaevanõudev. Siinse kirjutise üheks ajendiks oligi olukorra tunnistamine, kus peale vee-ettevõtte sõnumteavitust hakati ühelt uusarenduselt kibekiiresti voolikuid ja vihmuteid kui asitõendeid kokku lappama, kuid enne seda oli lastud kallist joogivett nädalate kaupa sõna otseses mõttes maha voolata, et vastkülvatud muruseeme ikka tärkaks ja majaümbrus müügikõlbulikum välja näeks.
Küsimuse peale, kas siis varem tõesti tagajärgedele ei mõeldud, tuli vastuseks, et nii teevad ju teisedki ja üleüldse olevat see veepuuduse sõnum saabunud täiesti ootamatult. Õigustuseks lisati veel, et kõige eest on ausalt makstud. Kui mainisin, et vee otsasaamise korral jäävad kraanid kuivaks nii kokkuhoidlikemail kui priiskavaimatel majapidamistel, anti mõista, et nüüd oleks parem teema lõpetada ja lahkuda.
Paraku pole see suhtumine erandlik ega puuduta ainult Viimsit. Eriti küüniline on aga väita, et probleemist pole lihtsalt kuuldudki. Mäletan, et sarnased teavitused jõudsid Viimsi Vee tarbijateni juba paar aastat tagasi ja eriti arendustegevusega seotud persoonid on kindlasti kõigi piirangute ja ohtudega keskmisest paremini kursis. Aga samasugune enesekeskne mõtteviis iseloomustab ka paljusid teisi viimsilasi, kelle arvates ainuüksi maksujõulisus peab igal juhul kõik hüved tagama. Kriitiliselt peaksid oma tegevuse üle vaatama ka suurimate veetarbijate hulka kuuluvad ettevõtted, eriti kümblusasutused.
Mis puudutab aga kokkuhoidu kastmisel või sellest vajadusest sootuks loobumist, siis oma õuel salvkaevust ammutades kogen veetaseme alanemist vahetult ning vee-ettevõtjalt teavitust saades selle lõpus enda aadressi nähes tekib trots. Miks tulistatakse huupi ja pannakse süüd tundma võib-olla hoopis mõne naabri pattude pärast? Ja miks reageeritakse alles siis, kui kriitiline piir on juba tükimat aega käes või koguni ületatud? Inimese mälu on enamasti lühike ja sageli endale kasulikult valikuline. Kui ikka vett veel niriseb, siis on justkui kõik korras.
Mõni aeg tagasi püüdsin oma küla näitel välja selgitada, kui usinad aiapidajad viimsilased tegelikult on. Selgus, et peenramaade ja katmikalade pindala moodustas kogu elamumaast vaid ühe protsendi. Kui lisada siia vaatluse alt välja jäänud iluaiad ning viljapuud ja marjapõõsad, mida uuselamute juures veel sageli ei kohta, kasvab hoolt ja kastmist vajav ala ehk paari-kolme protsendi võrra. Valdavaks jäävad ikkagi suuremad või väiksemad muruplatsid, mille rohelus ja rohukasv taastuvad pärast esimesi vihmasid üsna ruttu.
Pigem tuleks õuemuru põua ajal hooletusse jätta ja niitmist julgelt edasi lükata.
Omaette teema on sademevee kogumine ja siin annab paljugi ära teha juba planeerimistingimustega. Ehkki viimasel ajal näeb detailplaneeringute seletuskirjades sademevee ärajuhtimise kõrval ka soovitusi selle kogumiseks ja korduvkasutuseks, on praktika pigem kuivendamisele orienteeritud. Pinnase kiiret läbikuivamist soodustab mitmel pool ka see, et eelnevalt on kogu looduslik, aastakümnete ja –sadadega väljakujunenud pinnas ära kooritud ning paljandunud savile või liivale laotatud vaid õhuke mullakiht.
Soovitused sademevett koguda on muidugi omal kohal, aga pikemaks põuaperioodiks see ei aita. Kui häda käes, peab ka enamik aiapidajaid ikkagi trassiveele üle minema, sest salv- või lokaalseid puurkaevusid on vaid vähestel. Lisaks on paljud „progressi“ teele ette jäänud salvkaevud kinni aetud, neid näiteid saan tuua kasvõi enda lähinaabrusest.
Lühemad või pikemad põuad pole midagi erakorralist ning sademeterežiimis lühiajaliste kõikumiste sidumine põhjapanevate kliimamuutustega võib osutuda ennatlikuks. Sel aastal on ülimalt sademevaesed olnud mai- ja juunikuu järjest ning defitsiit kätte jõudnud tavalisest varem. Mäletan ka 1970ndate keskpaigast aega, mil tuletõrje paakautod sõitsid Viimsis külast külla, et põuast vaevatud viljapuid kasta. Aga siis olid ka teised ajad. Trassivesi oli peamiselt korteriinimeste privileeg, mujal pidid oma kaevu veest lisaks joonuks saama ka pudulojused. Tarbimist 120 liitrit ehk kümme pangetäit ööpäevas inimese kohta nagu praeguste normide järgi arvestatakse, ei saanud maainimene endale eriti kuival ajal kuidagi lubada ning enamasti jätkuski oma tarbeks märksa vähesemast.
Andres Jaanus on Viimsi vallavolikogu keskkonna- ja heakorrakomisjoni liige (Kogukondade Viimsi).
Tunnusfoto: kuivanud veesilm (autori foto).
Loe samal teemal:
„Andres Jaanus: tarbeaiandus – kas ikka veel veidrike pärusmaa?“
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: