Selle aasta veebruarikuu volikogu keskkonna- ja heakorrakomisjoni istungil tõi vallavalitsuse keskkonnaosakonna juhataja Taavi Rebane ühe olulise keskkonnaprobleemina välja hajaasustusalal paiknevate elamumaa sihtotstarbega kinnistud, kus raietegevust ei reguleeri ükski seadusakt.
See võib puudutada küll hulka kinnistuid kogu valla territooriumil (k.a saared), aga valdavalt on Viimsi üldplaneeringu ja selle ulatusliku muutmisega kujundatud tiheasustusalaks, kus puude raiel kehtib äsja volikogu poolt kinnitatud uus raie- ja hoolduslõikuse andmise kord. Uue korra rakendamisega püütakse muuhulgas paremini tagada puude elujõulisust ja olemasolevate puude säilimist või raie korral asendamist piisavas mahus. Asendusistutuse jaoks on välja töötatud põhjalik metoodika, ent enamasti käib jutt avalikest aladest ehk vallale kuuluvatest maadest.
Arvuliselt selges ülekaalus olevatele erakinnistutele, kus detailplaneering on kehtestatud aastaid tagasi, pole haljastuse osas tingimusi üldse sätestatud või piirduvad need soovitusega likvideerida võsastunud alad ja väheväärtuslikud põõsad ning säilitada kõrghaljastus suuremas osas. See, et puud ja põõsad on lahterdatud väärtuslikeks või vähemväärtuslikeks, võimaldab juba iseenesest „loomingulist“ lähenemist.
Enamikul arendajatest, aga ka osal uusomanikest on suva, millised puud-põõsad ühes või teises paigas on kasvanud ja millist emotsionaalset väärtust omanud: „Üks kask meil kavas õues…“. Pigem nähakse suurtes puudes segavat faktorit või koguni ohtu – äkki kukub veel tormiga maja peale. Uuematele elamukruntidele, eriti neile, mis rajatud kunagisele metsamaale, on iseloomulik puude võimalikult hõre paiknemine, alumiste okste laasimine ja põõsarinde puudumine. Enamasti selle nimel, et krundil oleks võimalik näiteks murutraktoriga paarutada. „Kohustuslikuks“ elemendiks on kujunenud krundi servadesse istutatud elupuuhekid, mis peavad tagama privaatsuse ja sellega kogu haljastus uusasumites piirdubki. Mugav ja lihtne, milleks ülearu vaeva näha…
Kuna erakinnistutel puudub nii ehitusaegne kui -järgne järelevalve, siis tagajärjed ei anna kaua oodata. Kõige sagedasem on tuulekoridoride teke teede ja kommunikatsioonide rajamise eelse raadamise järel, mis tugevamate tuuleiilidega murrab lagedale jäänud puid lisaks. Mõnel arendajal on aga ideaaliks jalgpalliväljaku sarnane sile krunt, kus puuduvad muhud-lohud ja veesilmad ning igasugune looduslik põõsarinne. Selle saavutamiseks kooritakse kogu orgaanilist ainet sisaldav pinnas ja kaetakse teab kust kohale veetud mõni sentimeetrise paksuse ollusega. Kui tööde käigus vigastatakse kogemata mõnda puutüve, võivad eriti lehtpuud veel haava kinni kasvatada ja traumast toibuda. Hullem on aga lugu juurtega, mis pinnase eemaldamisega paratamatult kahjustada saavad. Lisaks eemaldatakse koos loodusliku pinnasega ka kogu mullaelustik, kaasa arvatud mükoriisa, mis puude varustamisel mineraalainetega on hädavajalik. Puudele saab aga enamasti saatuslikuks ka järsk veerežiimi muutus ilma mehaanilise kahjustamiseta.
Tekkinud olukorda võib võrrelda betooni peale elama määramisega koos toitmise lõpetamisega. Lõpp on vältimatu, puude jaoks aga ka piinarikas. Puu ei saa aastakümnete või koguni -sadadega väljakujunenud keskkonnast lihtsalt minema jalutada, et endale uut kodu otsida.
Tekkinud olukorda võib võrrelda betooni peale elama määramisega koos toitmise lõpetamisega.
Kehtima hakanud raie- ja hoolduslõikuse andmise kord näeb ette õiguse nõuda ehitustööde tellijalt kahjustunud puude raiumist ja asendusistutuse kohustuse määramist kuni viie aasta jooksul pärast ehitustegevuse lõppu. Seegi käib aga vaid avalikul alal ehk vallale kuuluval maal kasvavate puude kohta ega puuduta erakinnistuid. Ehitaja või arendaja tekitatud kahju on valla keskkonnaosakonna hinnangul keeruline määrata. Veider, üldjuhul on ju teada, kes on tellija ja sealtkaudu jõuab ka kahju tegeliku tekitajani. Kannatajaks on aga heauskne uusomanik, kes omandanud „kõrghaljastusega“ krundi ja leiab end aasta-paari pärast ikkagi olukorrast, kus maja ümber tuleb teha lageraie. Arendaja või ehitaja pääsevad aga puhtalt, sest neile nõude esitamine toob tõenäoliselt kaasa pika vaidluse, mida mõne puu pärast pidada ei taheta.
Seega on uus kord ikkagi poolik ega aita suurel osal valla territooriumist kaasa elurikkuse säilimisele ega inimsõbraliku ja tervislikuma keskkonna loomisele nagu määruse seletuskirjas rõhutatud.
Andres Jaanus on endine vallavolikogu keskkonna- ja heakorrakomisjoni liige (Kogukondade Viimsi).
Tunnusfoto: Keskkonnatingimuste järsk muutmine puude kasvukohas toob suure tõenäosusega kaasa nende hukkumise. Autori südasuvine pilt Tammneemest.
Loe samal teemal:
„Viimsis hakkab kehtima asendusistutuse kord“
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: