Oma silmaga pole näinud, aga mõned aastad tagasi olevat Leppneeme sadamakaile jäetud täis kalakastid – tulge ja võtke!
Pakuti üht kohalikku nuhtlust ehk ümarmudilat, keda kalurid ei armasta ja ka söögilauale leiab see töntsi välimusega elukas tee viimases järjekorras.
Teadlased on üsna üksmeelsed, et oma teekonda Mustast merest alustades saab ümarmudil küüti laevade ballastvetes. Praegu ühe invasiivsema võõrliigina tuntud tegelane levis 1990ndate alguses enam-vähem samaaegselt nii Läänemere lõunaossa kui Põhja-Ameerikasse Suurde Järvistusse. Muuga lahest tabati esimesed isendid 2005. aastal ja sestsaadik on ümarmudila käekäik üsna hästi teada. Just Muuga sadam ja sellest 3-4 km kaugusel paiknev püügiruut Tammneeme-Randvere kohal on riikliku seire alad.
Ehkki meri on suur ja lai ning sinna kunagi asunud, inimese seisukohalt ebasoovitavat elustikku täielikult tõrjuda tavaliselt ei õnnestu, teeb loodus oma ringkäiku. Kui esimestel invasiooniaastatel jäi mudil veel teiste liikide hulgas statisti rolli, siis 2010 toimus järsk läbimurre (vt. joonis).
Ümarmudil hakkas ummistama nii mõrdasid kui jääma aina sagedamini ka harrastuspüügi vahenditesse. Kalurite nördimus on mõistetav, sest lisaks tuleb ju üle kavaldada hülgeid ja mõnel hilissuvel ei mahu kalad püünisesse sinna loksunud meriristide ehk millimallikate pärast.
Aga ümarmudila tegevus pöörab põhjalikult segi ka kogu rannikumere toiduahela. Ehkki ümarmudil pole kuigi hea ujuja ega suuda vallutada suuri territooriume lühikese ajaga, on ta laia soolsustaluvusega ja tunneb ennast Läänemeres hästi. Põhjalähedase eluviisiga ümarmudil ei põlga ka toiduna kedagi – ühtviisi hästi maitsevad sellele aplale elukale kõik merepõhjas leiduvad selgrootud (karbid, vähilaadsed, ussid, putukavastsed) kui ka kalamari ja kalade noorjärgud. Ümarmudila heast isust kõneleb seegi, et ka võrgus olles püüab ta kõike liigutavat, näiteks sõrmi, oma lõugade vahele napsata.
Põhja lähedal toimetades konkureerib see liik nii lesta, kammelja, merihärja ja emakalaga ning suudab heades tingimustes neid sõna otseses mõttes massiga lüüa. Sukeldujad on siinsamas Muuga lahes loendanud ruutmeetril kuni 10 isendit. Looduslike vaenlastena tulevad kõne alla eelkõige haug ja ahven, aga nende uimed ei käinud vahepeal kuigi hästi. Ümarmudila plahvatuslikule arengule aitab kaasa ka ülisuur viljakus. Kudemisperioodil aprillist septembrini võib see liik marja heita kuni kuus korda. Lisaks kaitseb ümarmudil koetud marjateri väga raevukalt kõikvõimalike vaenlaste eest.
Täitmatu loomana läheb aga ka mudil lõpuks üle piiri ja on sunnitud kolima mujale, kui toidulaud puhtaks söödud. Nii juhtus Muuga lahes aastaks 2017, kui peamise toiduobjekti söödava rannakarbi varud ammendusid.
Räägiti ka asurkonnas levinud haigustest, mis liiga tiheda asustuse puhul võib tabada. Surnud kalu pole siinkandis massiliselt nägema juhtunud. Ümarmudil on viimasel paaril aastal leidnud oma õnnemere näiteks Paldiski kandis ja ka ida pool. Isegi röövkalade rohkes Pärnu lahes läheb liigil libedalt.
Rannakarp on paari-kolme aastaga üllatavalt kiiresti taastunud ja ka keskmises kaalus kosunud. Kuidas kohalik mudil selle peale reageerib, võime ehk näha juba maikuus. Seni veedab ta loiult aega kusagil sügavamates kihtides ja elab vanast rasvast.
Tunnusfoto: Muuga lahest püütud ümarmudila on jäädvustanud zooloog Tiit Hunt.
Viimsi Uudised
Jaga: