Mõne päeva eest registreeriti Valgas Eesti aprillikuu soojarekord (27,8 °C), ent täpselt aasta tagasi ehk jüripäeval 2024 kattis ka Viimsit kuni paarikümne sentimeetrine lumevaip. Järjekordne kinnitus sellele, et vaatamata väiksele pindalale on Eesti vahelduvate ilmaolude poolest „suurriigi“ mõõtu.
Milline oli aga siitkandi ilm ligi paarsada aastat tagasi, kui põhjapoolkera väljus tasapisi väikesest jääajast? Sellesse aitavad pilku heita Jõelähtme pastori ja Ida-Harju praosti Gustav Heinrich Schüdlöffeli (1798–1859) vaatlused ja tähelepanekud1. Schüdlöffel pani aastatel 1832–1852 järjepidevalt kirja talvised ja suvised ilmaolud, sest sellest sõltusid nii toidus kui loomasööt, aga ka liikumisvõimalused. Seitse aastat tegi praost ka igapäevaseid temperatuurimõõtmisi ja arvutas välja kuukeskmised, mis lubavad tolleaegseid olusid praegustega võrrelda.
Esmavaatlusel paistavad 19. saj. keskpaiga ilmaolud iseäranis karmid just suvekuudel (juulis 12–16 kraadi, augustis 10–13) ja tekib küsimus, kuidas viljad sellistes tingimustes üldse valmida võisid. Ent siis olid piiritustermomeetrid gradueeritud hoopis Réaumuri skaalale, kus keemistemperatuurgi vaid 80 kraadi. Ühele Réaumuri ühikule (°Re) vastab 1,25 °C ja selle teisenduse järel on arvud juba „usutavamad“.
Pole vist üllatav, et suurim erinevus 21. sajandi esimese veerandiga on talvekuudel (mahenemine 2,5–3,5 °C), kuid ka suvi sõidab viimasel ajal sügisele pikalt sisse. Nimelt on septembrikuu keskmine temperatuur siinkandis kerkinud lausa 4,2 °C. Seevastu mere lähedus hoiab kevadised näidud endiselt sisemaast madalamad ja need on veidi vähem kui paarisaja aastaga muutunud vaid 0,6 kraadi võrra (joonis).
Aastakokkuvõttes on kliima selle aja jooksul soojenenud veidi üle kahe kraadi. Tuletan aga veelkord meelde, et võrdlusperioodiks on võetud väikese jääaja lõpp, mil keskmised temperatuurid olid omakorda kraad või paar madalamad keskaegsest (9.–13. saj.) kliimaoptimumist. Ehk tuhandeaastases tagasivaates võib globaalne kliimasoojenemine jääda üsna märkamatuks.
Mida tähendas erakordselt külm talv 19. sajandi keskpaigas?
Kui võtta aluseks Schüdlöffeli kirjapandu, annaks see detsembrist veebruarini keskmiselt 5-6 külmakraadi. Kes mäletab, siis sarnased karmid talved tuli meil viimati üle elada aastatel 2003, 2010 ja 2011. Aastatel 1844–1849 oli see „norm“, vaid 1842/1843 talv eristus pehmusega (–1,3 °C ) ning jaanuar jäi koguni plusspoolele. Veebruaris 1845 saadi kuukeskmiseks –11,5 °C, võrdluseks jaanuar 2010 oma –10,5 kraadiga.
Oma head ja vead olid nii pehmel kui karmil talvel. Kuna paarsada aastat tagasi polnud veel rajatud laiu asfalteeritud maanteid, sõltus liikumine suuresti just taliteede tekkimisest ja püsimisest. Pehmel ajal võis see kohati osutuda võimatuks, kuid ideaalne polnud ka pikk suladeta ja lumerohke talv. Nii on 1844. aasta kohta kirjutatud, et sula puudumisel kerkis suur tee väga kõrgeks. Tee „lahtiajajateks“ olid tänapäevaste võimsate lumesahkade asemel vaid hobused, saanid ja reed. Lumeta karm talv tähendas aga maa sügavalt külmumist (kuni 6-7 jalga ehk ligi 2 meetrit). 1838. aasta kohta on ülestähendus, et kuna kevadelgi sadas vähe vihma ja maapind sulas aeglaselt, jäi see soistes kohtades kuni sügiseni külmunuks.
Pehme talv ei raskendanud liikumist ainult maismaal, vaid ka ühenduse pidamist saartega. Nii on juba järgneva ehk 1839. aasta talve kohta öeldud, et meri oli jääs vaid lühikest aega ja Pranglisse polnud võimalik minna. Juba mainitud 1842/1843. aasta erakordselt pehmel talvel algas talitee alles 5. veebruarist, mil ööpäevaga sadas 1,5 jalga ehk ligi pool meetrit lund.
Suvekuudel on ära mainitud nii põuad, sademed kui suuremad tormid ja äikesed. 1846. aasta suve iseloomustab Schüdlöffel kui väga kuuma. Tõepoolest, juuli keskmiseks arvutas ta siis Jõelähtmes 19,6 ja veel augustiski 16,7 °C (juuni–august keskmine 16,6 °C). Meile lähemast ajast on juuli olnud veelgi kuumem aastatel 2010, 2011 ja 2021, aga suve teisel poolel ehk augustis võib mainitud keskmist temperatuuri praegu pigem jahedapoolseks pidada.
Järgmise loo tarvis sõelun välja mõned nopped, kuidas ilm mõjutas kihelkonnarahva toimetulekut.
1– Jõelähtme kiriku kroonika II. Toim. Fred Puss, 2014. Eesti Isikuloo Keskus ja EELK Jõelähtme Püha Neitsi Maarja kogudus.
Andres Jaanus on Tartu Ülikooli merebioloogia teadur ja Tammneeme külaseltsi juhatuse liige.
Tunnusfoto: 23. aprill 2024 Tammneemes (autori foto).
Loe samal teemal:
„Keskkonnaagentuur: tänavune talv on olnud normist soojem“
„Tänavune märts oli väga soe ning päikeseline“
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: