Laupäevasel uue üldplaneeringu teemalisel kokkusaamisel Viimsi riigigümnaasiumis, mida korraldajad vallavalitsusest reklaamisid ka visioonipäevana, tekitas suuremat elevust Eesti arhitektide liidu presidendi Andro Männi ettekanne.
Hea avaliku ruumi loomise näitena tõi ta esile Haabneeme keskasula 1970ndatest ja 1980ndatest, mis paraku riigi- ja kolhoosikorra lõppemisega mõneti poolikuks jäi. Edasi on Viimsis Männi hinnangul toimunud 30 aasta pikkune taandareng, mille jooksul on hakanud domineerima plekist kaubanduskeskused ja tekkinud tsoonid, kus peale tööpäeva lõppu elu lakkab. 40–50 aastat tagasi valminud taristu on aga sattunud hooletute peremeeste kätte ja lastud lihtsalt laguneda. Kaasaegse mitme funktsiooniga vallakeskuse uuele teljele asukoha leidmine ongi keeruline, lihtsam oleks alustada tühjalt kohalt.
Seoses lähiaastatel tõenäoliselt valmivate suurarendustega muutub mõnevõrra ka viimsilaste liikuvusmuster. Suurem koormus hakkab nihkuma poolsaare idaosa suunas ning juurde võib tekkida uusi pudelikaelu valla piiridest väljumisel. Autostumist piirata aga väga ei õnnestu. Tulenevalt Tallinna ja ka Tartu lähivaldade anomaalsest rahvastiku vanusjaotusest hakkab eakate osakaal neis juba paarikümne aasta pärast kasvama Eesti keskmisest tempokamalt ning ainuüksi see tingib vajaduse kõikjale isikliku transpordiga ligi pääseda. Unistused koguni kahest trammiliinist Viimsisse eeldaksid aga Lasnamäega samas suurusjärgus olevat asumit.
Need on vaid mõned nopped. Nii elanikkonna paiknemine kui vanuseline ja rahvuslik struktuur määrab omakorda ära ootused ümbritsevale looduskeskkonnale. Kui korteriinimestele on olulised näiteks grillimiskohad vabas looduses või väljakud, kus lemmikloomad ringi liduda saaksid, siis eramute piirkonnas soovitakse pigem säilitada privaatsust.
Selle probleemi kallal on vähemalt jutu tasemel tegeletud aastaid, aga pole suudetud ehitada ainsat purretki, kui tuua näiteks Randvere ja Muuga vaheline ühendus.
Ühel meelel ollakse aga selles, et Viimsi rannad peaksid olema kergemini ligipääsetavad ja pikemate vahemaade läbimist võimaldavad. Selle probleemi kallal on vähemalt jutu tasemel tegeletud aastaid, aga pole suudetud ehitada ainsat purretki, kui tuua näiteks Randvere ja Muuga vaheline ühendus.
Soojenduseks töötoale „Las jääda Viimsi mets“ pidas zooloog ja maastikuökoloog Lauri Klein ettekande, mille tuumaks kaitsealade võrgustiku laiendamine. Kusagil on seatud eesmärk, et vähemalt 60% Viimsi poolsaarest peaks olema kaitse alla haaratud, aga miks just selline osakaal, ega selget vastust ei saanudki. Viimaste arengute valguses jääb pigem mulje, et esmalt tekib kellegi peas kaitseala moodustamise mõte ja alles siis hakatakse uurima, mis seal üldse hoidmist väärt on. Jutu jätkuks koorus aga välja kartus, et ka tulevased vallavõimud võivad hakata käituma sõnamurdlikult ning üldplaneeringut (ÜP) kui ühiskondlikku kokkulepet kergekäeliselt muutma, nagu see juhtus 2000ndate alguses juba paar aastat pärast praeguse ÜP kehtestamist. Kui nii, siis võiks vähemalt revideerida seniseid kaitse-eeskirju ja arvestada uute juures, et ruumi jääks ka inimtegevusele. Viimsi kuusikutest ei pruugi tõesti suurt järele jääda, kui üraskitel ja juurepessul lastakse segamatult edasi levida. See protsess on viimastel aastatel silmnähtavalt edenenud ja kaasaaitajaks on nii pehmed talved, kuivad suved kui järjest vananevad ja nõrgenevad puud ise.
Rohkem hoolt vajavad ka avamaastikud, mille osas on kaitse kehtestamine isegi põhjendatum. Kaitse ühelt poolt võsastumise ja kinnikasvamise, teisalt elamuehituse surve eest. Mitmes laudkonnas märgiti ära ka kunagiste rannaniitude taastamine ja eriti karjatamiseks võimaluste loomine, mis oleks kõige jätkusuutlikum viis neid alasid avatuna ja praegusest liigirikkamana hoida.
Lõpp läks lõbusaks
Töötoa õhkkond oli alguses küll pisut kohmetu. Kui aga ühele laudkonnale jagati välja kleepsud punaste ja roheliste sõõridega, tekkis kohati lausa hasart. Sõna otseses mõttes kaardistatud said nii loodusväärtused kui ohu- ja konfliktikohad. Värvid jaotusid lõpuks üsna tasakaalus ning lisaks sai iga töötoas osalenu mustade kleepsude näol kolm häält endale kõige meelepärasemate paikade või pakilisemate probleemide ära märkimiseks.
Päev lõppes kiirete kokkuvõtetega töötubades sündinust ning loosimisega. Esimesena soosis fortuuna praegust volikogu esimeest Atso Matsalut, mille peale mu pinginaaber muigas, et juba ongi korruptsioon sisse kirjutatud. Veelgi lõbusamaks läks, kui teisena naeratas õnn samuti koalitsioonipoliitikule Raimo Tannile. Et asi päris käest ei läheks, jäeti tema seekord siiski tühjade pihkudega ja jätkati enam võrdõiguslikkust taotleval kursil. Aga vähemalt nalja sai. Süüa-juua ka meie kõigi ehk maksumaksjate kulul. Tänan korraldajaid!
Andres Jaanus on veel Viimsi vallavolikogu keskkonna- ja heakorrakomisjoni liige (Kogukondade Viimsi).
Tunnusfoto: Looduskeskkonnale pühendatud töötoas kuulus ühte laudkonda ka Viimsis hulga elustiku-uuringuid läbi viinud Lauri Klein (vasakul). Foto autor Märt Puust.
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: