1. mai ehk kevadpüha on Eestis ja paljudes teistes riikides tuntud kui töörahvapüha, kuid sellel kuupäeval on tähistatud eri aegadel ja eri põhjustel väga erinevaid sündmusi.
Eestis on 1. mai olnud nii kevade tervitamise, töörahva õiguste, kui ka lihtsalt vaba päeva sümbol. Artiklis vaatleme, kuidas 1. maid on Eestis tähistatud läbi ajaloo – alates rahvapärimustest kuni nõukogude aja paraadide ja tänapäevase vaba päeva nautimiseni.
Kevade tulek ja rahvakalender
Enne kui 1. mai sai ametlikuks töörahvapühaks, oli see Eesti rahvakalendris seotud kevade saabumise ja looduse tärkamisega. 1. mai paiku peeti kevadisi karjasepäevi, kus loomad viidi esmakordselt kevadel karjamaale. Sellega kaasnesid mitmed tavad ja kombed, mis pidid tagama karja õnne ja viljakuse. Näiteks usuti, et 1. mail tehtud töö ei too edu, mistõttu oli päev pigem pidulik kui töine.
Tegu oli samuti nn maipäevaga, mille puhul süüdati lõkkeid, lauldi ja tantsiti. Maipäeva kombestikus leidub sarnasusi teiste Euroopa rahvaste kevadrituaalidega – näiteks Saksamaa ja Skandinaavia volbriöö traditsioonidega. Looduse tärkamisega kaasnesid maagilised uskumused: arvati, et sel ajal on piirid inimeste ja vaimude maailma vahel õhukesed, mistõttu tuli end kaitsta halva eest – näiteks kandes nõgesekimpe või tehes kaitseriste.
“Õhtul tehti volbrituld, millel oli maagiline tähendus: looduses võitis kevad ja tulega tõrjuti eemale kõike halba. Pikkade pimedate ööde aeg loeti sellega lõppenuks.”
— rahvakalender.ee
Töörahvapüha ja 20. sajandi algus
Töörahvapüha sai Eestis suurema tähenduse alates 20. sajandi algusest, mil töölisliikumised Euroopas ja maailmas muutusid järjest mõjukamaks. Esimene ametlik 1. mai demonstratsioon Eestis toimus 1890. aastal Tallinnas, kus töölised nõudsid paremaid töötingimusi, lühemat tööpäeva ja õigust ametiühingutele. Sellest ajast alates hakati 1. maid tähistama töörahva solidaarsuspäevana, kus avaldati meelt, kuulati kõnesid ja kanti loosungeid.
Eesti iseseisvudes 1918. aastal muutus 1. mai ametlikuks riiklikuks pühaks. Tähistamine oli poliitiliselt mitmetasandiline – seda kasutasid nii sotsialistid kui ka teised vasakpoolsete ideoloogiate esindajad oma seisukohtade tutvustamiseks. Samas oli päevaga seotud ka rahvalik pidutsemine – korraldati rahvapidustusi, kontserte ja rahvamatku.
Nõukogude periood: ideoloogiline paraadipäev
Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal ja taas 1944. aastal muutus 1. mai tähistamine tugevalt ideoloogiliseks. Nõukogude Liidus oli tegu ühe olulisema riikliku pühaga, mida iseloomustasid massilised paraadid, loosungid, punalipud ja tööliste “ühine rõõm” kommunismi saavutustest.
Eestis toimusid igal aastal 1. mail suured paraadid suuremates linnades, eriti Tallinnas. Tuhanded inimesed marsisid mööda tänavaid, kandes plakateid Lenini ja parteijuhtide piltidega, kuulati parteikõnesid ning töökollektiivid võistlesid omavahel kaunistuste ja korra poolest. Kuigi paljud inimesed osalesid paraadidel kohustuslikult – näiteks koolid ja tehased suunati rivistusse – leidus ka neid, kelle jaoks oli tegu võimalusega sotsialiseeruda ja osa saada suurest sündmusest.
Samuti oli 1. mai üks vähestest päevadest, mil tavalised inimesed said veidi lõõgastuda – toimusid kultuuriüritused, kontserdid, spordivõistlused ning parkides ja looduses peeti piknikke. Noorte jaoks oli see sageli kevade üks oodatumaid sündmusi.
Taasiseseisvumine ja uus tähendus
Pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal jäi 1. mai mõneks ajaks ideoloogiliselt “tühjaks”. Töörahvapüha tähendus kadus koos Nõukogude süsteemi lagunemisega, ning paljude jaoks oli see seotud pigem kohustusliku propaganda kui tõelise rahvapeoga.
1990ndatel ei olnud 1. mai Eesti ühiskonnas esialgu laialdaselt tähistatav, kuigi see jäi riigipühana kehtima. Aja jooksul aga sai sellest päevast pigem neutraalne kevadine vaba päev, mida kasutatakse loodusesse minekuks, aiatöödeks ja perega koosolemiseks. Mõnes paigas on jätkunud ka rahvamuusika ja käsitöömesside korraldamise traditsioonid.
Tänapäev ja Euroopa kontekst
Tänapäeval on 1. mai Eestis Euroopa Liidu liikmesriigina sarnaselt teistele Euroopa riikidele ametlik vaba päev, mida nimetatakse kevadpühaks. Ehkki töörahvapüha tähendus on suuresti kadunud, meenutavad mõned vasakpoolsed erakonnad ja ametiühingud sel päeval endiselt töövõitluse tähtsust, korraldades väiksemaid demonstratsioone või kõnesid.
Samuti on hakanud taas populaarsust koguma kevadlaadad, kontserdid, perepäevad ja muud kogukondlikud üritused. Mitmel pool korraldatakse maipäevamänge või -tantsusid, mis viitavad rohkem varasematele rahvapärimustele kui nõukogude traditsioonidele.
Kokkuvõte
1. mai on Eestis tähistamise poolest teinud läbi märkimisväärse muutuse. Algsest kevade ja looduse pühast sai 20. sajandil töölisliikumise sümbol, mis omakorda muundus nõukogude režiimi üheks ideoloogiliseks alustalaks. Tänapäeval on 1. mai saanud tagasi oma kevadise, mitteametliku näo – see on päev, mil inimesed saavad puhata, looduses viibida ja rõõmustada saabunud soojuse üle. Nii ühendab see päev endas kihte rahvapärimusest, poliitikast ja kaasaegsest elustiilist.
Tunnuspilt: freepik.com
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: