Pealkirjas sõnastatud küsimus on mind painanud juba paar viimast aastat. Hakkasin tõsisemalt juurdlema eksistentsiaalsete küsimuste üle siis, kui mul sündis laps.
Mitte et inimkonna olemus või tulevik poleks mind varem huvitanud, kuid lapse sünniga muutusid sellised mõtted reaalseteks valikuteks ja otsusteks. Samal ajal avastasin enda jaoks ka Montessori pedagoogika.
Montessori pedagoogika tundmaõppimine on süvendanud minu huvi laste arengu vastu ning aidanud mõista, kui olulist rolli mängivad erinevad tegurid lapse kasvamise ja kujunemise teekonnal. Just see arusaamine ongi viinud mind sügavamalt uurima nutimaailma mõju kohta laste arengule – kuidas digikeskkond kujundab lapse mõtlemist, käitumist ja heaolu.
Montessori pedagoogikas on keskne roll lapse vaatlusel. See tähendab kõrvalseisjana ilma sekkumiseta vaadelda, kuidas lapsed käituvad ja mida nad teevad. See on oluline, et mõista lapse keskkonda ning arengut.
Mis vanuses lapsele nutitelefon soetada?
Just laste vaatlemine on aidanud mul mõista, kui tugevalt on nutiseadmed (kaasaskantavad ekraani ja internetiühendusega telefonid ning tahvlid, mis suhtlevad teiste seadmetega) lapsed endale allutanud. Ilma liialdamata võib öelda, et küsimus “mis vanuses lapsele nutitelefon soetada?” on tänaseks üks olulisemaid verstaposte, mille ees lapsevanemad seisavad. Tänaseks on suurel hulgal teadusuuringuid, raamatuid, dokumentaale ja muid materjale, mida uurida, enne kui sellele olulisele küsimusele vastus anda. Nutiseadmeid seostatakse depressiooni, ärevuse, unehäirete, agressiivsuse, toitumisprobleemide ja muude vaimsete häiretega. Lisaks kaasnevad välised ohud: küberkiusamine, seksuaalne väljapressimine, ohtlikud väljakutsemängud, äärmuslike ideoloogiate levik jpm. Eriti haavatavad on tüdrukud, kelle mina-pilt võib saada tugevalt mõjutatud pidevast enesevõrdlemisest, kriitikast ja manipulatsioonist.
Me ju teame, et laste ja noorte vaimne tervis pole kunagi varem olnud nii halvas seisus. Ometi tundub, et sellele probleemile ei taheta või ei julgeta ausalt otsa vaadata. Nutimaailm on täielikult muutnud seda, mida tähendab lapseks olemine ja rahulik areng. Sealjuures pole lapsed selles ise süüdi. Nutiseadmed satuvad nende ellu täiskasvanute otsuste tõttu – tihti ilma piisava ettevalmistuse ja teadliku kaalumiseta.
Aga teistel lastel ju on!
Tüüpiline argument, mida välja tuuakse on: “kõigil teistel on, kuidas ma oma lapsele ei luba?” Aga just see on koht, kus peaks vanemana kaugemale mõtlema. Lapsed väärivad seda, et enne võimsa nutividina soetamist, oleks vanemal endal ohud läbi mõeldud ja tehtud ka probleemide ennetamiseks plaan. Ka nutimaailmas kehtib vana kuldne tõde: ennetus on lihtsam, kui tagajärgedega tegelemine. Ennetamine ei tähenda seda, et kui lapsel on juba tekkinud nutisõltuvuse ilmingud, siis pole muud teha kui käega lüüa ja olukorraga leppida. Süvenemise ja siira sooviga last aidata on võimalik mägesid liigutada.
Paljud lapsevanemad teavad, mis juhtub lastega, kes on liiga kaua ekraani taga olnud ning aeg on lõpetada. Lapsed muutuvad närviliseks, agressiivseks ning on võimetud oma emotsioone kontrollima. Neid lapsi, kes esimene märkuse peale rahulikult ekraani ära panevad, on kindlasti vähemuses kui neid, kes ekraaniaega juurde lunima hakkavad.
Nutisõltuvusest hoidumine on vanemate vastutus
Nutisõltuvus on kiire tekkima. Jah, tänaseks on selge, et nutisõltuvus on päriselt olemas ja mõjutab ajus samu piirkondi, mis alkoholi-, ravimi- või uimastisõltuvus. Kui isegi täiskasvanutel on raske oma ekraaniaega piirata, siis kuidas peaks laps, kelle aju alles areneb, sellega hakkama saama? Pealegi on suurem osa rakendusi ja platvorme loodud sõltuvust tekitavalt. See on teadlik disain ja – lapse vaates – lausa ebaaus võitlus. Alla 13-aastaste laste aju pole veel valmis eneseregulatsiooniks. Aju osa, mis vastutab eneseregulatsiooni ja kaalutletud otsuste eest, on arengult poolik. See tähendab, et enamik lapsi pole võimelised oma nutikasutust iseseisvalt juhtima.
Tihti kostub ka mõtteviis: “ma ei saa ju last kogu aeg kontrollida”. Aga kui lapsel on piiramatu ligipääs internetile, siis kontrollib teda keegi teine. See keegi võib olla sisulooja, mängudisainer, reklaamiplatvorm või hoopis keegi võõras, kelle kavatsused pole head.
Sageli räägitakse vajadusest arendada laste kriitilist mõtlemist ja digipädevust juba varakult, kuid unustatakse ära üks oluline tõsiasi: eakohane areng ehk valmisolek teatud teemadega tegelemiseks.
Ometi pole lapse süü, et ta ei tule keerulises digimaailmas toime – ta pole olnud veel võimalust õppida. Samas pole ka mõtet 6-7-aastasele rääkida, kuidas pedofiilid ohvreid jahivad või selgitada pornograafia olemust. Ta lihtsalt ei ole võimeline mõistma probleemi olemust, sest tema areng ei võimalda seda. Palju efektiivsem on mitte lubada väiksel lapsel sattuda keskkonda, kus need riskid teda ohustavad. Vanemate vastutus on kaitsta oma lapsi välismaailma ohtude eest ning samal ajal õpetada neid ohtudega toime tulema – sealhulgas ka digitaalses keskkonnas, mis on tänapäeval laste kasvukeskkonna lahutamatu osa.
Keegi ei annaks viieaastasele kätte teravat ketassaagi, aga nutiseadet – mis võib lapse ajule samaväärselt ohtlik olla – ulatatakse talle täiesti vabalt ja järelevalveta.
Olen veendunud, et tundide kaupa ekraani taga scrollimine, mängimine või juhuslike videote vaatamine ei arenda lapse digipädevust, vaid röövib väärtuslikku aega, mille jooksul ta võiks tegeleda tõeliselt arendavate tegevustega või luua sügavamaid sidemeid oma perega. Kurb on ka see, et tihti ei julge lapsed digiprobleemide korral vanemate poole pöörduda, sest neil on hirm ja häbi.
Kahtlemata on nutimaailmas ka positiivseid külgi ja seninägematuid võimalusi, kuid tänane peamine probleem seisneb siiski selle sihitus, kontrollimatus ning liigses kasutuses. Kui lapse aju saab rahus areneda, teda stimuleerivad vahetud kogemused ja teda saadab teadlik vanem, siis on laps tulevikus võimeline tegema ise nutikaid ja teadlike valikuid nii digimaailmas kui päris elus.
Keegi ei annaks viieaastasele kätte teravat ketassaagi, aga nutiseadet – mis võib lapse ajule samaväärselt ohtlik olla – ulatatakse talle täiesti vabalt ja järelevalveta. Ka nutiseade on tööriist, mitte peremees. Kui see on vanema kontrolli all ja lapse arengule vastav, võib see olla kooliealisele lapsele kasulik abimees. Eelkooliealine laps vajab siiski vahetuid kogemusi. Ärme võta lastelt lapsepõlve ning suru neid olukordadesse ja teemadesse, mis ei ole eakohased ega vasta arengule.
Koolidel peaks tekkima ühine lähenemine
Ka koolides peaks olema nutikasutuse osas ühtne lähenemine. Hetkel toimetavad koolid oma reeglite ja jõu järgi ja nii on tekkinud ebavõrdne olukord ka koolide vahel. Paraku on teema keeruline ja tihti vastuoluline, mistõttu pole koolid ise varmad reegleid kehtestama. Aga aina rohkem on lapsevanemaid, kes on otsustanud nutimaailmaga viivitada või seada nutikasutuses selged piirid. Kool peaks olema ka nende laste jaoks turvaline paik. See kui laps saab koolis kiusatud selle eest, et tal pole kaasas nutiseadet, on lihtsalt häbiväärne. Kuidas me oleme lasknud olukorral sinnamaani minna?
Kool peab olema koht, kus keskendutakse õppimisele, omavahelisele suhtlusele ja vahetule maailma kogemisele. Tõsi on aga see, et kool ei saa teha ära seda, mis kodudes on jäänud tegemata. Koostöö kodu ja kooli vahel on edu võti. Ainult nii saame luua lastele turvalise ja arengut toetava keskkonna.
LUGEMISSOOVITUS! Igal lapsevanemal tasuks läbi lugeda ajuteadlase Jaan Aru raamat “Loovusest ja logelemisest”. See raamat selgitab lihtsas ja arusaadavas keeles, mida nutimaailm laste ajudega teeb ja kuidas see nende arengut mõjutab.
Lapsevanemad, kes soovivad teemat edasi uurida ja teistega arutleda, on oodatud Facebooki gruppi “Nutiteadlikud lapsed”
Inger Udeküll on Viimsi vallavolikogu noorsoo- ja hariduskomisjoni liige.
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: