JAAN TAGAVÄLI: mälestused Suurest Põgenemisest 1944 on osa ajaloost

Tänavu suvel kogunes Tammneeme küla Lutika majapidamise randa omapärane seltskond. Neli inimest olid Rootsist, neli Norrast ja neli Eestist.

Eriliseks tegi kokkusaamise asjaolu, et kolm inimest – Britt-Marie Almberg, Gunilla Engbladh ja Ann Laas – olid mere ääres samas kohas, kust 22. septembril 1944. aastal kell neli peale lõunat asusid kahe paadiga ohtlikule merereisile nende emad.

Britt-Marie ema oli siis 21-aastane ja Gunilla ema 15-aastane. Tüdrukud olid õed. Naabertalust Pällult pärit Laine, kes oli Anne ema, oli alles 13-aastane. Muidugi ei olnud nad kolmekesi, vaid oli ka täiskasvanuid. Ühes paadis oli 12 inimest ja teises neli. Kõik paatides olijad olid kas pereliikmed või teised lähedased sugulased. Me ei teaks sellest 81 aasta tagusest episoodist midagi, kui asjaosalised ei oleks juhtunut hiljem kirjeldanud. Õnneks saame täna nende mälestusi kasutada.

Üks paadisolijaist on meenutanud nii (kirjaviis muutmata): „Kell 16 algasime reisi koos Pällu talu paadiga. Koos lastega oli meie paadis 12 inimest. Naissaare silda jõudsime kell 18, seal kavatsesime paati ja mootorit trimmida. Sillal viibis neli eestlasest sõdurit, kes sinna tulnud sõupaadiga, otsides põgenemise võimalusi. Pällu paat võttis neist kolm ja meie ühe mehe oma paati.

Varsti ilmus Naissaare silda kolm relvastatud saksa sõdurit sõupaadis ja pärisid, kas saarel on kalureid. Neile seletasime, et saarel on mitu kaluriküla. Kartsime, et nad võivad meile kallale tungida, et paati röövida. Seepärast lahkusime kohe sillast.

Naissaare ja Suurupi vahepeal tabas meid mootori rike, mida olime kartnud. Pällu paat pukseeris meid kuni meie motorist arvas omaga hakkama saavat. Meil tuli aga jälle mootori rike ja Pällu paat oli pimedusse kadunud. Idast paistis, et mingi laev kasutas helgiheitjat, võis olla venelane saaki otsimas. Ajas hirmu peale. Tuul triivis meid Naissaare lõunaranda. Alles öösi kella 24 ajal saime mootori korda. Andis tüki tööd, et paati liivasest põhjast lahti kangutada.

Algasime sõitu Soome, jättes Naissaare itta. Ootamatult tuli uus häda, osa inimesi nõudsid, et neid Suurupi randa viidaks, kuna nad kavatsesid Soome sõidust üldse loobuda. Kui teised sellega ei nõustunud, tuldi uue nõudmisega, et nad Naissaare tuletorni kohal laseks maale minna. Neile seletati, et see on tuule ja kivise ranna tõttu meeletu nõudmine ja keelduti kategooriliselt. Paat lekkis niipalju, et vahetpidamata tuli vett välja loopida. Seda tehti vaheldumisi.“

Teises paadis olnud Laine Varma on kirjutanud nii: “22. septembril 1944 põgenesime meie merd mööda kodust. Sõitsime oma mootorpaadiga. Esimene kurss oli otse läände. Ilm oli aga tuuline ja sellepärast pöörasime õhtu tulles Osmussaarele. Saar oli põgenikke täis ja tuul ei vaibunud enne kui pühapäeva, 24. septembri õhtul. Siis videviku tulles sõitsime otse üle lahe Soome.“

Edasi jätkus sõit Rootsi poole. 1940-ndatel sattus Rootsi 32 000 põgenikku Eestist, kuid see arv on väga ligikaudne. Põgenemise teema süvendatud uurimisega ning andmete täpsustamisega tegeleb praegu Eesti Mälu Instituut.

Jaan Tagaväli on Viimsi ajaloo uurija ja tutvustaja ning pärimuskultuuri hoidja. Ta kandideerib vallavolikokku Kogukondade Viimsi ridades.

Tunnuspilt: Põgenike tütred (vasakult) Gunilla, Ann ja Britt-Marie Lutika rannas”

Loe samal teemal:

“Randvere kirikaias avatakse 1944. aasta paadipõgenike mälestuskivi” 

Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.

Viimsi Uudised