Metsaelukad on õnneks veel viirustest priid, kuid veelindude hulgas on paraku juba ohvreid.
Kurb uudis linnugrippi lõppenud sinikaelpardist Pringi rannalt teeb ärevaks teisigi metsaelukaid. Mine tea, keda nüüd üldse tohib saagiks valida, ilma et ise ohvriks ei lange. Hakka või isegi jänestest distantsi hoidma! Või lambakarja karates maski kandma.
Mu armas hundiproua, Viimsi Vilja, kuulutas koguni, et olukord on erakorraline ja teistest elukatest tuleb igal juhul distantsi hoida. Ning et seetõttu saab temast meie laanes esimene vegan-hunt. Tohoh! Proua on alati tahtnud olla kõige nooblim ning valinud kraeks ikka parimad sooblid, aga nii pöördesse pole ta veel sattunud. Arvasin et oki-doki, vahest unustab järgmiseks päevaks kogu loo. Aga tema teatas järgmisel hommikul hoopiski, et kuulutas uudist oma veganlusest mingis tik-tokis ja on nüüd sellega üle kogu ilma kuulus. Ütles, et kõik muudkui laigivad ja sheerivad – no mida asja?! Selle peale läksin ja haukasin suure tüki eelmisest retkest kõrvale pandud kitseliha. No oli ikka hõrk!
Teisalt jõuab metsa uudiseid poliitpartide kevadistest tegevusest. Nemad hoiavad nüüd üksteistest nii suurt distantsi, et isegi kotkas ei suuda enam käetõstjaid vilekokku koosolekule saada.
Aga kuuldukse ka uskumatuid jutte. Et möödunud aasta alguses olla valda juhtima toodud orav. Esmalt naiivsem osa vallarahvast uskus, et äkki hakkabki oma sabaga hoolsamini pühkima ning vald saab jänesepabulatest puhtaks. Aga võta näpust – ei olnudki teine mitte orav, vaid tegelikult poliitpart! Tänaseks näevad isegi valimisplakatite kollasest pimestunud, et kui keegi räägib nagu poliitpart, toimetab nagu poliitpart ning promob end kohalikus kobrulehes nagu poliitpart, siis ta ongi poliitpart.
Samasuguseid üllatusi on olnud teisigi. Nii vilekogus kui vallavalitsuses muutusid punaste sulgedega poliitpardid möödunud pesitusperioodil üleöö ning nüüd uhkeldavad nad juba rohelises rüüs. Ilmselt tuleb aga vilekogus tõeline värvivahetus aga alles eeloleval sügisel. Siis kuulekad käetõstjad vaatavad, kust tuul puhub ning millises pesas oleks oma poliitpartlust kõige mõnusam jätkata. Oh ajad, oh kombed!
Aga lõpetan hea uudisega. Kohtukullid on kohalikule kinnisvarakunnile saatnud järjekordse sõnumi, et looduskaitse alla olevatele maadele tankistide abil oma karpide püsitiajamine pole okei. See teade tekitas metsaelukates rõõmu – elame veel!
Loe samal teemal:
„Viimsi Villemi följeton: safarirahva kibe kiirus ja pikk liug“
„Viimsi Villemi följeton: kolm veidrat Viimsi kunni“
„Viimsi Villemi följeton: vallaisandad ja metsaelukad“
Viimsi Villem on följetonist, kes teeb Viimsi Uudistele kaastööd teenimaks oma igapäevasele vorstile natuke leiba.
Viimsi Uudised
Jaga: