Kui minister kohtub valimiste eel värvika ettevõtjaga ning selle tulemusel sünnib pressiavaldus Tallinn – Helsingi raudteetunneli perspektiivist, on populism saavutanud taaskord punktivõidu.
Lõppeval nädala tegi majandus- ja taristuminister Riina Sikkut (Sotsiaaldemokraatlik Erakond) pärast kohtumist Soome ärimehe Peter Vesterbackaga avalduse, milles ütles, et pikaajaline plaan rajada kahe pealinna vahel tunnel ning tunneli strateegiline tähendus on jätkuvalt perspektiivsed.
Ülipikas perspektiivis nii ongi. Ent täna on Eesti riik paraku olukorras, kus praeguse rahastamistaseme juures valmib neljarealine Tallinn – Tartu maantee umbes 100 aasta jooksul. Ning Rail Balticu valmimine, mis looks ka Tallinn – Helsingi tunnelile majandusliku mõtte, on esialgu edasi lükkunud vähemalt aastani 2030. Hallo minister Sikkut, siin maa, korrigeerige palun oma kosmoselennu kurssi.
Olukorras, kus Venemaa on sõjas Ukraina vastu juba hävitanud meeletul hulgal taristut ning idanaaber saboteerib Läänemeres Nord Streami gaasitrassi, pole jutt tunneli rajamisest just kõige parema ajastusega. Täna on julgeolekualane olukord ka Läänemerel jätkuvalt pinev. Kui sõda lõppeb, siis ei alga esmalt mitte tunneliehitus Läänemere põhjas, vaid nii Euroopa Liidu kui muu maailma taristuehitajate fookus keskendub Ukraina ülesehitamisele.
Mis ajendab ministrit tegema nii lähinähtavat populistlikku sammu? Tõenäoliselt soov ületada valimiste eel nö suure visiooni esitaja kontekstis uudisekünnist. Ilma sellise motivaatorina vaevalt et leidunuks ministri päevakavas aega kohtuda ettevõtjaga, kes on juba aastaid käinud erinevates meediakanalites vestmas oma visiooni rajada Soome lahe põhja maailma pikim tunnel Hiina kapitaliga. Aga nüüd selline kohtumine toimus ning tunneli teema on taas meedias.
On vaid aja küsimus, millal Märt Sults või mõni teine parlamenti pürgija võtab taas üles Paljassaare lähistele kasiinosaare rajamise teema. Taas ilmuvad 3D vaated pilvelõhkujatele, arvutustabelid maksulaekumistega ja muu tore mullijutt pealekauba. Kuna sellel projektil on jätkuvalt nii tuliseid pooldajaid kui vastaseid, siis juttu jätkub vähemalt valimispäevani. Mil jutuvestjad nopivad nii mõnedki lihtsameelsete hääled.
Paljudel pika plaani mullijutu puhujatel puuduvad teadmised, mis on realistlik ning mis mitte. Tüüpiline näide on Eesti 200 esimees Lauri Hussar, kes käis mõned nädalad tagasi Kuku raadios rääkimas oma partei stammjutt nn pikast plaanist. Energeetika valdkonnas rääkis Hussar taaskord, et Prangli saarele tuleks rajada tuulikute park. Paraku pole populistlik parteijuht võtnud vaevaks tutvuda tuuleenergeetika spetsialistide uuringutega. Mis tõdevad Prangil tuuleolude iseärasustest tulevaid tõsiseid takistusi seal tuulikutega aastaringselt energia tootmiseks. Samuti pole hoogne jutuvestja ilmselt teadlik Prangli saarel kehtivatest tuulikuid välistavatest piirangutest maastikukaitsealadele ja hoiualadele. Rääkimata nõudest, et tuulikud ei tohiks olla eramutele liiga lähedal.
Seni on Lauri Hussar olnud ainuke erakonna esimees, kes on poliitikas populistlikku lähenemisviisi kui sellist kiita võtnud ning tema enda profiili vaadates on see ka mõneti arusaadav. Praktiline näide on, et Hussari populistliku kampaania tõttu istub nüüd Viimsi volikogus laulja Stig Rästa, kes pole seal aasta jooksul kordagi sõna võtnud. Seega võib tõdeda populismi soodsat mõju valimistel saadavale häälte hulgale, ent samas pöördvõrdseliselt negatiivset mõju nende häälte baasil hiljem tehtavale poliitikale.
Eelsõnastatud üldreeglil on erandeid. Kuna 1990ndatel meil veel sõna populism ei tuntud, siis nimetati 1992. aasta Riigikokku valituks osutunud kuningriiklasi lihtsalt pullimeesteks, sageli ka otsesõnu toladeks. Ent üllatus-üllatus, nende ridades parlamenti pääsenud humorist Priit Aimla pälvis konkureerivate erakondade liikmete silmis Toompeal tunnustuse. Sest Aimla eelistas erinevalt teistest kuningriiklastest teha mitte parlamendi suures saalis küsitava väärtusega nalju, vaid süvenes komisjonis hoopiski tõsiselt seal menetletud eelnõudesse.
Populistlik retoorika on kahe teraga mõõk.
Suuri ja abstraktseid protsesse on mõistlik näitlikustada inimestele arusaadavas ja tuttavas mõõtkavas. Ning emotsionaalsed kujundid teevad laiale avalikkusele spetsiifilised asjad kiirelt ja mõjuvalt selgeks. Kõik teavad, millest jutt, kui öeldakse tiigrihüpe, meediapeks, ämbrisse astumine, rehepaplus, poliitbroiler, teine Eesti, demograafiline vetsupott või vaesuslõks. Nõnda muutub kommunikatsioon lihtsamaks, ent samas ka lihtsustavaks.
Populismi ning selle pinnalt võrsuvaid erinevaid mullijutte poliitikast välja juurida ei õnnestu. Sest tegemist on lihtsa ja toimiva meetodiga häälte püüdmiseks. Trend on valimistel valimisteni pigem nii vastanduva retoorika kui erinevate trikkide osakaalu suurenemisele. Samas meedia võiks võtta omale selgema missiooni taoliste mullipuhujate ohtumaks torkimisel.
Tunnusfoto: pexels.com
Järgmine osa Ivo Rulli e-raamatust „Populismi võidukäik“ ilmub laupäeval 19. novembril.
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: