Oktoobrikuisel Viimsi vallavolikogu istungil võeti üksmeelselt vastu otsus uute kohalike kaitsealade moodustamise menetluse algatamiseks.
Eelnõu käis läbi ka volikogu komisjonidest ning keskkonna- ja heakorrakomisjoni liikmena hääletasin ka ise protsessi algatamise poolt. Mingi kõhklus siiski jäi, sest puudus teadmine, milline on Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) kui kinnistute omaniku seisukoht.
Seni veel kaitsepiiranguteta riigimetsa kohaliku kaitse alla võtmise plaan valmistati volikogule kinnitamiseks ette juba 2018. aasta kevadel, seega on tegemist uue katsega. Milliselt pinnalt see algatus sündis ja mis on vahepeal muutunud? Algseis on selline, et Viimsi valla mandriosa riigimetsast on juba kaitsepiirangutega või RMK enda poolt majandustegevusest välja arvatud ligikaudu 80% kogupindalast. Võttes arvesse ka Viimsi valla saartel (peamiselt Naissaarel) kasvava riigimetsa, tõuseb see osakaal lausa 90% ligi. Viimasel kümnendil on just rangema kaitsekategooria riigimetsa osakaal Viimsis suurenenud peaaegu kolm korda ja seda peamiselt majanduspiirangutega metsa arvelt. Võrdluseks, Eestis tervikuna on RMK hallatavast metsamaast rangelt kaitstav või majanduspiirangutega pisut üle kolmandiku.
Kaitse alla võtmise põhjendustena on välja toodud erinevate liikide elupaikade säilitamine, pärandkultuuri hoidmine (kohalikele elanikele olulised seene- ja marjakorjamiskohad) ning kliimamuutuste tasakaalustamine peamiselt väljakujunenud veerežiimi kaudu. Kõige kummalisem selle loetelu järel on aga väide, et loodavad uued kaitsealad aitavad kaasa kogu valla mandriosa tasakaalustatud arengule, kuna metsade intensiivse majandamise tagajärjel või lausa täisehitamise tulemusel eelnimetatud hüved kaoksid.
Kui eelnõu esitajad või uuringu läbiviijad oskaksid tuua Viimsist näiteid riigimetsa täisehitamisest, oleksin üllatunud, et midagi olulist on kahe silma vahele jäänud. Võrreldes näiteks aastaga 2012 on riigimets Viimsis hoopis enam kui 700 ha võrra laienenud, sest enda hallata on võetud hulgaliselt seni reformimata riigimaid. Kitsad äralõiked riigimetsast on tehtud enamasti uute kergliiklusteede rajamisel, seega avalikes huvides. Küll aga on volikogu või vallavalitsus ka viimasel kümnendil kehtestanud mitmeid planeeringuid ja andnud välja ehituslubasid eravaldusse jäävatele rohevõrgustiku koridoridele ja haljastutele. Eriti rängalt on pihta saanud rohevõrgustiku puhveralad, mis peaksid intensiivse inimtegevuse survet tuum- ja tugialadele leevendama.
Näiteks on kehtivas miljööväärtuslike alade ja rohevõrgustiku teemaplaneeringus puhveraladena määratletud ka Pringi küla tagune üle 30 ha suurune metsaala, kus kirves on enam kui 70 uuselamu ja neid teenindava teedevõrgu rajamiseks juba langenud.
Samuti Antenniväljaku piirkond, kuhu ehitatavast rohkem kui 250 elamuühikust esimeste müürid kerkivad. Kui järjekordselt tuuakse ohvriks mõni metsatukk või põllusiil, toovad arendajad ühe argumendina enda ettevõtmise õigustamisel ikka välja, et Viimsis tervikuna on roheala pindala suur, mõni majake lisaks ei riku ju üldpilti…
Planeeringuvaidluste üheks sõlmküsimuseks on sageli olnud avalike ja erahuvide tasakaalustamine, milles poolte arusaamad lahknevad. Selles valguses paistab eriti küünilisena Viimsi abivallavanema Alar Miku hiljuti volikogus väljaöeldud seisukoht, et kui üldplaneeringut muutev detailplaneering on kehtestatud, muutub see üldplaneeringu osaks, üldplaneering ise aga ongi mõeldud avaliku huvi elluviimiseks. Nii et, kallid viimsilased, ärge nurisege. Kõik see, mis viinud meid praeguse olukorrani, on ju tehtud avalikes huvides…
Kui 2005. aastal loodi Mäealuse maastikukaitseala, üks esimesi kohaliku tasandi kaitsealasid kogu Eestis, tehti seda põhjendusel, et Viimsi areng on läinud üle piiri. Viis aasta varem kehtestati valla mandriosa üldplaneering tingimustes, kus Viimsi valla territooriumil elas faktiliselt pea 12000 inimest ja vastavalt prognoosile pidi see arv tulevikus kasvama veel vaid pisut, 13500 elanikuni. Juba siis toodi prognoosi põhialusena välja Viimsi poolsaare veevarustuse ja kanalisatsiooni arengukavas seatud piirid. Juhtus aga see, et juba paar aastat peale üldplaneeringu kehtestamist hakati arendajate survele järele andes planeeringu põhimõtetele läbi sõrmede vaatama ning aastaks 2005 olidki loodud eeldused vallaelanike arvu kahekordistumiseks. Nagu teame, on ka see arv (24000) tänaseks tegelikkuseks saanud.
Ei saa märkimata jätta, et Mäealuse kaitseala moodustamise ajal püsis võimul sama reformierakondliku taustaga seltskond, kes eelnevalt oli enda poolt kehtestatud planeeringutingimusi ulatuslikult eiranud. Kaitseala enda moodustamisest oli aga niigi palju abi, et vähemalt Viimsi „viimane heinamaa“ on tänaseni alles, ehkki toona pidas just arendajate huve teeninud keskkonnaekspert ainuüksi mõtet „söötis põllu“ kaitse alla võtmisest jaburaks.
Aga metsa juurde tagasi tulles, kas pole tegu lahtisest uksest sisse murdmisega? Kui Viimsi muutuvas elukeskkonnas midagi järjepidevat ja püsivat-taastuvat üldse leiab, siis üks on kindlasti riigimets. Kaitseala moodustamise ettepanekus on eraldi välja toodud ka metsa kui inimeste aktiivse puhkeala aspekt. On tõsi, et mida lähemal asulatele, seda tihedamini võib Viimsis liikudes ka teisi jalutajaid või tervisesportlasi kohata. Enamasti liigutakse ikka laiu sissetallatud ja märgistatud radu, sest nendelt väiksematele radadele kõrvale kaldudes võib takistus ootamatult ees olla. Kuna Viimsi riigimets on juba aastakümneid suhteliselt väheintensiivselt majandatud, teeb aeg lihtsalt oma töö. Lõpuks ei suuda kuusevanakesed enam üraskite ja juurepessu rünnetele vastu panna ja lõpetavad oma elukäigu nii-öelda jala pealt ilma harvesteri või saemehe abita. Kui selline pilt muutub valdavaks, kas säilib siis mets pikemas vaates ka puhkajatele sama atraktiivsena? Pigem võib oodata reaktsioone, et mets tuleb korda teha. Suure Munamäe ümbruse surevast kuusikust on viimasel ajal küllalt juttu olnud, Viimsis ei pea sama eksperimenti kordama.
Mets on kõige tervem ja tugevam ning häiringutele vastupidavam, kui seal on tasakaalus erinevas vanuses ja erineva liigilise koosseisuga puistud. See tähendab ühtlasi ka rohkem erinevaid elupaiku ja elurikkust üldse. Lükata metsade majandamine viimase järgu tegevuste hulka, nagu kaitseala loomise ettepanekus kirjas, pole terve Viimsi poolsaare ulatuses mõistlik ja sellega on siinkirjutaja arvates kaitse piirid ületatud. Selle asemel tuleks keskenduda nendele sõna otseses mõttes kitsaskohtadele, kus suures kinnisvaratuhinas on ühendused nii poolsaare piires kui ümbritsevate aladega kinni pigistatud ja mis ka ökosüsteemi tervikliku toimimise küsimärgi alla on seadnud. Maksku käestlastud olukorra taastamine seal, kus see veel vähegi võimalik, kuitahes palju.
Andres Jaanus on Viimsi vallavolikogu keskkonna- ja heakorrakomisjoni liige (Kogukondade Viimsi).
Tunnusfoto: Eluea lõpule jõudnud kuusik Tammneemes.
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: