NOSTALGIALAKS! Nõukaaegse eliidi suvituspaigad ja argielu piiritsoonis

Facebookis on alates 2025. aastast üleval leht Randvere Metsikud Viisid, millel on hetkel 115 jälgijat ning mille on meeldivaks märkinud 89 kasutajat.

Randvere vanemat ja uuemat ajalugu peegeldaval lehel on ühed värvikamad meenutskillud nõukaperioodist, mis toonasele kultuuri- ja majanduseliitu kuulunutel oli eraldatud Randvere piiritsoonis asunud suvilakrundid.

Põhjalikult leiab käsitlemist „Salme Reegi sauna“ saaga ehk kuidas merevees olnud rändrahnule ehitati palksaun.

„Töö selleks käis „Valdo Pandi krundil, mis oli meie tee lõpus, aga Pant ei kasutanud seda kunagi,” meenutab Facebooki lehe eestvedaja.

See eksklusiivne saunamajake polnud siiski mitte nõrkadele:

“Kuna saun oli rannast kaugel ja sinna sai kas läbi vee kahlates või kummipaadiga, ei käidud seal ülearu tihti. Puud tuli paadiga kohale vedada, sest kivi ümber oli vesi nii sügav, et jalgsi minnes poleks puud kuivaks jäänud. Paadist tuli puud mööda vette ulatuvat treppi üles vinnata. Trepp oli tehtud liigendiga, et saaks talveks alumise osa üles tõmmata. Kogu saunaskäik oli rohkem nagu häppening, näiteks kui keegi külla tuli. Väga suure seltskonnaga sinna ka minna ei saanud, leiliruumi mahtus ehk neli inimest.”

Saab teada sedagi, et “tegelikult ajas oma tädi, Salme Reegi eest asju Juhan Paadam, kes suvitas tihti tädi juures” või et “perekond Kihnod olid meeldivad naabrid. Viktor Kihno “Vasara” direktor, kes sõitis musta Volgaga, proua Ester alati šikk daam. Randlastele avaldas muljet nende mereveega täidetav bassein ja Soome katuseakendega saun”.

Mälestused nõukogude piirivalvest

Värvikaid mälestusi igapäevasest elust piiritsoonis naaberkülas Tammneemes, mille pani kirja Hallikivi talus kasvanud sõjaajaloolane Mati Õun (1942–2024),on lehel samuti jagatud:

“Mäletan lapsena Tammneemest, kuidas piirivalve end seal sisse seadis. Kordon oli naaberkülas Leppneemes ja söödi-magati põhiliselt seal, aga meilegi Tammneeme randa minu vanaema elumajast vast 60 m kaugusele lasti ehitada üks väike majake, mõõtmetega vast 4 x 5 m, milles olid magamisasemed ja väike raudahi koos katusest välja ulatuva plekkkorstnaga.

Selles majakeses seadis end sisse neli kuni kuus meest noid vapraist vapramaid ja ega nad külmal ajal sealt palju väljas ei käinud. Tundus, et nende põhitegevusteks on söömine ja magamine. Öösiti siiski kolasid nad ilmselt küla peal ringi, sest kaevudest hakkasid kaduma piimamannergud, mis nööri otsas sinna jahedasse vette olid lastud. Kaevudest kadusid ka korvid, kuhu lihakraami oli pandud, näiteks sülti kaussides kallerdama. Ja kadusid kuivad tulepuud, mis kuuris luku taga ei juhtunud olema. Aga lukke ei tarvitatud tookordseis rannakülades kodudegi lukustamiseks, mis siis veel puukuuridest rääkida. Mäletan, et meil oli küll ukse küljes jämedast traadist aas ja ukselingis teine, ning neist tabalukku läbi pannes sai ukse lukku panna. Aga kui just kaugele ei mindud ja omas külas ringi liiguti, pandi neist aasadest läbi vaid kõverik lahtine pulk – inimene ju näeb, et pererahvast kodus ei ole ega hakka sisse trügima.

Võisin arvata, et tulepuude varujaiks olid piirivalvurid ise, aga nende putkas ahju kütmine oli juba ilmselt madalama kategooria töö ja selleks oli neil külast öövaht palgatud – Kuuse Kustas (Gustav Pikpõld, 1889–1955). Tundus, et Kuuse Kustas valvas öösiti ka tolle piirivalveputka ümbruses kaldale vinnatud paate, mis keti ja tabalukuga kindlalt maa sees olevate postide külge olid kinnitatud. Ja nõukogude süsteemi juures ei imestanud keegi, et kõik need paadid ja piirivalvurite mõnulemisputka olid okastraataiaga ümbritsetud. Sellel okastraataiaga ümbritsetud kogumil oli kena venekeelne nimetus – pritsaal.

Ühel pimedal sügisõhtul aga tuli sellesse pritsaali Kustase kuueteistaastane poeg oma isa otsima. Väljas ta isa ei leidnud ja nüüd vaatas ta läbi akna tollesse piirivalveputkasse, vast on isa seal. Ma ei tea, kas oli või ei olnud, igatahes oli ärkvel üks valvas, kuid aravereline piirivalvur, kes aknast vaatajale kuuli näkku laskis. Lihtsalt laskis ja kõik, selle asemel, et uksest välja tormata ja see kahtlane element kinni pidada.

Kas too mees karistada sai, või hoopis valvsuse eest medali rinda, ei tea. Mõnda aega hiljem aga muudatused tollesse piirivalvurite elukorraldusse Tammneemes tulid.

Köetav putka lammutati ja piki randa hakkasid piirivalvurid kahekaupa ringi kõndima. Pritsaalis oli neil varjualuseks vaid nn „seen“ – ümarik puitpost, millele toetus maast umbes 2 m kõrgusel olev katus. Selle mõõtmed võisid olla vast 1,5 x 1,5 m.

No sellega tubli osa piiri valvamise mõnust muidugi kadus, aga eks edaspidigi tehti mis saadi. Mäletan, kuidas kulges mu vanaema juubelisünnipäev, vast oli see 75. sünnipäev 25. juulil 1953. Eks meil Hallikivil olnud suur laar head õlut tehtud, riigiviina veel muidugi lisaks. Ja oli õppust saadud, et kui süldi kaevu paned, pane kaevukaas tabalukuga kinni – lukke piirivalvepoisid lõhkuma ei kippunud, küllap see oli neile rangelt keelatud.

Allikas: Õun, Mati; Ojalo, Hanno. Külm sõda Läänemerel 1946-1994. Tallinn, 2019. lk 119-121.”

Tunnuspilt: “Salme Reegi saun” 1980ndatele (Facebooki leht Randvere Metsikud Viisid).

Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.

Viimsi Uudised