Kui uskuda valimiskampaania käigus tehtavaid erakondade prognoose enda saavutatava tulemuse kohta, peaks meie Riigikogu olema mitte 101-kohaline, vaid vähemalt 202-kohaline.
Erakonnad blufivad valimiste ajal võimsalt ning ilma igusuguste süümepiinadeta. Ning mitte ainult oma valimistulemuste kohta (sest valijad kalduvad alateadlikult toetama neid, keda saab pidada tõenäoliselt võitjateks), vaid ka oma valimislubadustes. Lubadusi jagatakse vasakule ja paremale, hoolimata tõsiasjadest, et nende täitmiseks puudub raha (kiire palkade ja pensionite tõus) või mis eiravad meie ühiskonna toimimise loogikat (kodanikupalga kehtestamine). Räägitakse vajadusest rajada neljarealine Tallinn-Tartu maantee, merealune raudteetunnel Tallinnast Helsingisse või sild mandrilt Muhu- ja Saaremaale. Muidugi peab kiire raudtee jõudma igasse Eesti linna ning Tallinnat peab selle lähivaldadega ühendama moodne trammivõrk. Raha kõige selle kauni ja veelgi parema tegemiseks tulevat kusagilt…eee…eurofondidest!
Mingil määral jäävad sellised bluffimised arusaadavaks, kui jutt jääb rohkem visiooni, mitte konkreetseet tärminite ja summade juurde. Samas on olnud mastaapseid bluffe, kus on antud ka ajaliselt ning tulemuselt mõõdetavaid lubadusi. Neist kahtlemata kõige sügavama jälje meie poliitilise kommunikatsiooni lähiajalukku on jätnud 2007. aasta Riigikogu valimiskampaanias Reformierakonna reljeeselt välja käidud loosung „15 aastaga Euroopa 5 rikkama riigi hulka“.
Tegelikkus, nagu me teame, on kujunenud hoopiski karmimaks. Eesti oli pikka aega pärast refide loosungi väljahõikamist hoopiski Euroopa Liidu viie kõige vaesema riigi hulgas. Nüüdseks on mõned meist veelgi vaesemad Euroopa Liitu pääsenud Balkanimaad Eesti sellest tagumisest grupist välja aidanud. Ent ikkagi on lubatu jäänud kaugelt kättesaamatuks, olgugi et Reformierakond on viimasel 15-l aastal olnud enamasti valitsuspartei.
Tegemist oli tüüpilise reformierakondlaste kampaanianõksuga, milles on ühendatud nende ülbus (meie teame ja oskame!) ning toonase majandusliku tõusuperioodi eufooria. Lisaks veel teadmine, et nii pikaajalise lubaduse realiseerumise või läbikukkumise eest peavad vastuseid andma partei järgmise põlvakonna poliitikud. Samas on mitmed toonase lubaduse ideoloogid (Siim Kallas, Jürgen Ligi jt) jätkuvalt minemas 2023 märtsivalimistele. Eks nad siis selgitavad, et mis valesti on läinud.
Juba on näha, et tänavuste valimiste kõige jõulisemad bluffid koonduvad elektri hinna ümber. Eesti 200 pakub seda 6 senti kilovatist, EKRE pakkumine on 3 senti. Kas ehk Keskerakond pakub tasuta sotsiaalelektrit?!
Lisaks elektribörsile on meil tekkinud nendel valimistel ka populismibörs, millel ostetakse blufiga kokku lihtsameelsete hääli.
Taaskord tuleb tõdeda, et head ravimit populistliku bluffimise vastu ei ole. Mingil määral aitavad mullijutte tasakaalustada poliitilised konkurendid ja mingil määrav uurivad ajakirjanikud. Ent kui populistid panevad oma lubadustele taha võimenduse peavoolu- ja sotsiaalmeedias, kontrollivad mängu suures plaanis ikkagi nemad. Sest suuremale osale valijaskonnast meeldivad muinasjutud.
Tunnusfoto: pixabay.com
Järgmine osa Ivo Rulli e-raamatust „Populismi võidukäik“ ilmub laupäeval 31. detsembril.
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: