Vaadates Eesti tänast poliitmaastikku näeme muutust, mis toimub üle kogu Euroopa. Vanad poliitilised kategooriad kaotavad tähendust, samas kui uued jõujooned alles otsivad oma kuju.
See pole enam lihtsalt vasak-parem telg, vaid midagi keerulisemat ja ähmasemat.
Julgeolekuparanoiast on saanud normaalsus
Meie poliitiline diskursus on viimase kolme aasta jooksul muutunud julgeolekukeskseks. Kõik teemad haridusest tervishoiuni filtreeritakse läbi julgeolekuprisma. Piltlikult peab iga otsus läbima “kas see tugevdab või nõrgestab meie kaitset” filtri.
Julgeolekukeskkonna ebastabiilsus on muutnud kogu piirkonna poliitilisi prioriteete. Diplomaatia ajakiri kirjutas, kuidas väikeriikide realism asendub üha enam kollektiivse hirmuga. See pole lihtsalt Vene ohu küsimus, vaid eksistentsiaalne ärevus, mis määratleb meie poliitilisi valikuid tõenäoliselt järgmiseks kümnendiks.
Demograafiline reaalsus versus poliitilised lubadused
Numbrid ei valeta: Eesti rahvastik vananeb, tööealiste arv kukub. Ometi lubavad poliitikud endiselt kõike kõigile. See lõhe reaalsuse ja poliitilise retoorika vahel on meie homse suurim väljakutse.
Demograafilised analüüsid näitavad, et 2040. aastaks on meil kuni 30% vähem tööealisi kui täna. Ükski erakond ei julge öelda, mida see tegelikult tähendab. Ilmselt pakub riik vähem teenuseid, maksud tõusevad või juhtuvad mõlemad korraga.
Regionaalne identiteedikriis
Eesti poliitikud räägivad üha enam “Põhjamaade mudelist”. Samas kipub reaalsus paljudes eluvaldkondades olema see, et Eesti on endiselt post-sovetlik riik Skandinaavia unistustega. See identiteedikriis väljendub ka poliitilistes otsustes, mis üritavad olla korraga nii neoliberaalsed kui ka sotsiaaldemokraatlikud.
Tahame olla osa Põhjala klubist, kuid meie majanduslik reaalsus sarnaneb rohkem Kesk-Euroopaga. Kutsekoja prognoosisüsteem näitab selgelt, et meie tööjõuturg ja majandusstruktuur erinevad põhimõtteliselt Põhjamaadest.
Digitaalsest utoopiast digitaalse düstoopiani
Kümme aastat tagasi oli e-Eesti meie uhkus. Täna arutletakse avalikult, kas digitaalne infrastruktuur muutub üha enam kontrolli- ja jälgimisvahendiks. Poliitilised trendid näitavad liikumist “turvalisuse” poole, aga pole lõpuni arutatud, millise “vabaduse” arvelt. Samas on pigem tavaline, et iga uus digitaalne lahendus toob kaasa uue andmebaasi.
Meie poliitikud mängivad endiselt vana mängu – lubavad majanduskasvu, töökohti, heaolu. Kuid globaalsed trendid näitavad midagi muud. Automatiseerimine kaotab töökohti, kliimamuutused nõuavad tohutuid investeeringuid, geopoliitilised pinged lõikavad läbi tarneahelaid.
Huvitaval kombel on poliitika muutunud üha enam hasartmängu laadseks. Õnnestumise tõenäosus on nagu pokkerimäng: pigem juhuslike võitude kui ratsionaalsete otsuste tagajärgedega seotud. Poliitikud blufivad, valijad loodavad imet.
Mis meid tegelikult ees ootab?
Tänased trendid näitavad selgelt, et alanud polariseerumine ja erinevate, tugevate huvigruppide teke süveneb. Keskteed jääb vähemaks ja äärmused kasvavad. Ilmselt näeme üha enam ka tehnokraatia tõusu, kus poliitilised otsused delegeeritakse ekspertidele. Vahed generatsioonide vahel kasvavad ning noorte ja vanade inimeste huvid võivad veel suuremasse vastuollu minna. Samuti on näha lokalismi ja globalismi vahelise konflikti intensiivistumist.
Reaalpoliitika asendub üha enam emotsioonipoliitikaga. Faktid kaotavad tähtsust, emotsionaalsed narratiivid võidavad.
Kantar Emori erakondade toetusreitingud näitavad, et valijad otsivad üha enam radikaalseid lahendusi. See pole juhus, vaid loogiline reaktsioon süsteemi suutmatusele tekkinud probleeme lahendada.
Me ei saa enam vanasse normaalsusesse tagasi. Ainus tee on praegu edasi, läbi ebamugavate tõdede ja valusate kompromisside. Poliitilised trendid ei näita meile mitte ainult, kuhu me läheme, vaid ka seda, kui vähe kontrolli meil selle üle tegelikult on.
Tähelepanu! Tegemist on hasartmängu reklaamiga. Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks. Tutvuge reeglitega ja käituge vastutustundlikult!
SISUTURUNDUS
Jaga:

