JAAK SEPP: kolm aastat elust elasin tegelikult vaenlase jaoks

Viimsi vallavolikogu liige ning Randvere külavanem Jaak Sepp avaldas tänavu aprillis memuaarteose „Ellujäämiskursus“.

Memuaarides meenutab Jaak Sepp ausalt oma kolmeaastat teenistus nõukogude sõjalaevas aastatel 1987 – 1990.

Raamatu ilmumise puhul intervjueeris autorit samuti N. armees sundajateenistuse läbinud Ivo Rull.

Kas omale demblialbumi tegid?

Ei, see jättis mind täiesti külmaks. Mõttetu pokazuhha, millel tegelikkusega vähe pistmist. Kirjutan ka raamatus, kuidas üht kaabakat seal armees selle albumiga kimbutasin. Lubasin ta maha lüüa, siis kadus koos oma taiesega.

Kas panid raamatu mälu järgi kirja või olid ka märkmed?

Mälu järgi. Mälu on hea.

Kogu Su teenistuskäik on kirjas kronoloogias.

Jah, kõik järjest. Ma ikka suhtlen osade kuttidega veel, mõned surid raamatu kirjutamise ajal kahjuks ära. Pool laeva meeskonnast on teispoolsuses juba. Elavad on Usbekistanis, Kõrgõstanis, Venemaal ja Ukrainas. Kirjutan neile mugavus mõttes ladina tähestikus vene keeles. Vahel ka helistame.

Hiljem kokku olete saanud?

Ei. Kutsuvad küll, aga piirid on vahel. Venemaale ei taha minna, sealt ei pääse enam tagasi.

Mustad tahavad kangesti Eestisse tulla, aga ma kardan , et siis ei saa neist enam lahti. Pärast on kusagil ehitusel või lähevad Bolti kulleriks.

Palju raamatu kirjutamine aega võttis?

Kolm kuud. Võtsin iga päev selleks pool tundi. Seejärel andsin käsikirja lugemiseks Aarele, kellega saime tuttavaks Pärsial lahel teenistuse ajal. Tema siis ka toimetas käsikirja. Ütles, et midagi välja jätta ei tohi.

Kui palju Sa ise end tsenseerisid?

Kõige hullemaid asju kirja panna ei tohi. Inimeste jaoks liiga karm. Aga põhiline on olemas.

Siiski oled Sa otsesest naturalismist, brutalismist ja ropendamisest hoidunud.

Ma ei tahtnud kõiki jubedusi kirja panna. Mereväes räägitud keel oli nii kole, et kui mul täitus 1,5 aastat ja sain nö ametlikult vanakese staatusse, siis laeva komandör manitses mind linnaloaga maale lastes, et püüaksin inimestega mitte palju rääkida…Võtsin ta nõu kuulda.

Võib-olla nendele lugejatele, kes ise armeest läbi käinud, jääb Su leksika liiga lahjaks?

No kui iga lause algkaks väljendiga jo….ma….. (rõve roppus vene keeles – I.R.), siis poleks ju see ka OK. Aga seda keelt ei kasutanud mitte ainult ajateenijad, vaid ka ohvitserid. Ning ka ohvitseride naised, kui nad sattusid laeva vahest.

Kas panid oma loo raamatuna kirja selle pärast, et see Sind kuidagi painab?

Kuulen suhteliselt sageli seda, et küll ikka nõukaajal oli mõnus elu. Paljud inimesed ei tea, mis tegelikult toimus. Sealt armeekatlast käinutest kümned tuhanded tulid tagasi kas peast lollide või lihtsalt invaliididena. Paljud ei tulnudki tagasi. Ja siis imestati, et miks isad peredes oma lapsi peksavad. Sealt paljudele see vägivald külge jäigi. Mina olen põhimõtteliselt vägivalla vastu ning pärast armeed sellest loobunud. Aga see nõudis pikka pingutust ning tööd iseendaga.

Mereväes pidi ellujäämiseks end nö kehtestama.

Valik oli, kas kehtestad end või jääd peksupoisiks. Palja jõuga üksi pole midagi peale hakata, pea tuli tööle panna. Seal nalja ei mõistetud. See vägivaldne süsteem on ka üks põhjustest, miks täna Vene sõjavägi Ukrainas nii nõrk on. Käib üks pidev omade vaheline võitlus, elu ja surma peale. Selga tulistatakse üksteisele. Muide, see laev mille peal mina teenisin, lasti nüüd Ukraina sõja ajal ukrainlaste poolt põhja*. Maailm kohe puhtam.

Kas naine kodus ka ütles, et ära sellest või tollest kirjuta?

Naine ei taha seda lugeda. Aga poegadel on veel vara selle jaoks, üritavad kätte saada ja salaja lugeda. Aga need teemad raamatus puudutavad mitmeid põlvkondi ning inimestel on vaja teada, mille eest enda järeltulevaid põlvi hoida ning millest hoiduda. Võõras vägi pole kunagi hellitanud või kellelegi kaasa tundnud.

Raamatus oled avaldanud ka mitmeid omale ajale tüüpilisi fotosid, millele tänapäeval võidakse külge pookida hoopis muu tähendus. Näiteks poseerid Aafrikas koos kahe niudevöös kohaliku noorsandiga, endal jalas vaid susped.

See on elu. Poseeriti ju kõigiga, kes ette jäid ning kellega tegemist tehti. Aga selles mõttes oli kord vene sõjalaevas rangelt paigas – kui keegi oleks tabatud laste pilastamiselt või meestevahelises suhtes, oleks asjaosalised kas maha löödud või vähemalt vigaseks pekstud.

Aga midagi ikkagi ju toimus, nagu ka raamatust lugeda.

Ei tea mis täpselt toimus, aga baaslaeval oli kord juhtum, kus mitmed aluste mehed rivistati üles pärast edukat miinide traalimist, kokku viielt laevalt paartuhat meest. Baaslaeva kamandanud admiral juhtis rivistatute tähelepanu asjaoludele, et laeva ümber meres ujuvad kondoomid, aga laeval ühtki naist pole.

Kas võtsid sõjaväes napsi?

Absoluutselt mitte. Mulle kärakas siis ei istunud, tahtsin sporti teha. Pärast sõjaväge ja merekooli, kui läksin praktikale kalatraalerile, ütles kapten mulle kohe esimesel päeval: „Tead poiss, kui sa siin midagi muud ei õpi, siis jooma õpid kindlasti.“ Ega ta ei eksinudki.

Aga sõjalaevas ikka joodi – nii odekolonni, kalalaevadelt saadud peenemaid napse kui ise aetud praskat jmt. Päästepaadi kompass oli piiritusest tühjaks joodud ning sinna valati mingit soga. Kompass suunda ei näidanud, aga näha oli selles ujuvaid mingid imelikke tükke, mis õunakompotti meenutasid.

Su raamatu pealkiri on „Ellujäämiskursus“. Räägi nendest olukordadest, kui su elu oli ohus.

Kui satud noormehena üksi ilma keeleoskuseta ja koduse toeta suvalisse kohta, kus sul on terve kari vastas, kes sind pidavalt püüab ahistada, siis kas annad alla või jääd ellu. Laevas oli enesetapukatseid, hulluksminemisi jne. Pidi aru saama, kellega kuidas suhelda ja mida mingis olukorras teha. Nalja ei olnud. Kui oled kinnises toas koos nelja pätiga, siis tuleb osata sealt välja tulla. Lahendus on alati olemas. Hirmu ei tohi olla, seda õppisin kohe.

See oli jah mul sama, et kui oledki nõrgem aga ei karda, siis tekitab see ambaalide hulgas respekti.

Tugevus ei määra, sest öösel tahavad kõik magada. Oli neid, kellele tõmmati une ajal kott pähe ning virutati siis peaga vastu põrandat… Et mõistus koju tuleks. Meie laevas nii kaugele asi ei läinud, aga brigaadis räägiti jutte, kuidas kõva meest mänginud tegelastele padjapüür une pealt pähe tõmmati, keretäis kätte anti ja tagatipuks üle parda visati.

Su raamatust käib ühe olulise liinina läbi varguste teema.

Varastamine oli laevas tabu. Maaväes käis see pidevalt. Kui keegi laevas vargusega vahele jäi, olid karistused väga karmid. Ses suhtes olid kord majas, aga kõik muu oli bardakk: ohvitserid tolereerisid vägivalda ja nn. oma süsteemi. Määrustik põhimõtteliselt ei kehtinud.

Kui tavaarmees kestis teenistus 2 aastat, siis mereväes 3 aastat.

Väga pinda käis see pikk mereväes olek, seal oldud aastad peaksin inimesel elus kõige ilusam aeg olema. Ajal kui mind lasti esimest korda puhkusele, siis osa mehi mu tutvusringkonnas said tavaarmeest juba koju. Mul aga veel 1,5 aastat… Merekoolist võeti mind väkke II kursuselt, siis minu kooli tagasi tulles osa mehi juba lõpetas.

Sind võeti armeesse aastal 1987. Kuidas sinna kostus see, et Eesti hakkas süsteem juba murenema.

Jah, teati küll. Mind näiteks teist korda puhkusele laskmise eel hoiatati kapteni poolt, et kui sa tagasi ei tule, siis arvesta, et kogu laeva meeskonnast mitte keegi enam puhkusele ei saa. See on nõukogude armee levinud võte – kui keegi midagi tegi, siis karistati selle eest kogu meeskonda.

Milliseid põhilisi järeldusi saad sõjaväes kogetu põhjal teha?

Karta pole midagi. Ja tuleb teada kuhu lüüa (naerab irooniliselt ). Aga miks see läbi sellise vaeva ja valu pidi tulema, on omaette teema. Inimesi tundma õppisin kiiresti ja inimese anatoomiat ka. Tuli ennast kontrollima õppida. Sain selgeks, et puhta jõuga ei saavuta midagi, alati on keegi sust tugevam. Inimene on karjaloom, tuleb osata koostööd teha.

Hakkasid sihikindlamalt sporti tegema?

Tegin enne ka, aga seal ikka väga karmilt. Enesekaitse oskus oluline. Pärast teenistust tegin sporti edasi.

Tagasituleku trauma oli ka?

Jah. Hiljem läks mitu aastat, et sellest taagast välja tulla. Toona olid Eesti metsikud 90ndate algusaastad. Palju poisid libisesid kuritegelikule teele, ise suutsin nendest ahvatlemistest loobuda.

Tean, et ka su järgmised eluetapid pärast armeed olid värvikad. Kas kirjutad ja avaldad sellest ka memuaarid?

Tahan seda teha, sest 1990ndate esimene pool oli väga põnev aeg. Tegijamad inimesed kas said rikkaks või lahkusid erinevatel põhjusel elavate hulgast. Enamus lihtsalt virelesid ning said ajapikku koos riigi ning majanduse kosumisega ka paremale elujärjele.

Ise läksin toona merele, et raha teenida. Olen meremeeste suguvõsast ning vanaisa ütles kohe, et tuleb minna välismaale tööle, Eesti laevas lihtsalt lüpstakse. Nii sõitsingi merd, kuni isu sai täis ning majanduslikult jalad alla.

Sellest ajas ei saa ju ausalt kirjutada, sest paljud on ju veel elus ning kaebavad Su kohtusse.

Eks ma pean inimestega rääkima. Küllap tuleb kasutada hüüdnimesid või varjunimesid. Ma tahaks ikka nendega sõber edasi olla.

Oled külavanem ja volikogu liige. Kui nüüd keegi hakkaks Su memuaare halvasti kohalikus mudamaadluses ära kasutama.

See näitaks selliste inimeste väiksust. Külavanemana seisan oma küla eest ning volikogus ajan kogukondade asju. Mul häbeneda pole midagi. Mu lähedased ja sõbrad teavad, milline ma olen.

Sa seilasid sõjalaevas ka nendes kohtades, mis tänagi nö kuumad.

Mu esimene sõjaline reis oli Hormuzi väina ja Pärsia lahe piirkond. Olid täpselt samad jamad mis täna. Iraaniga madistati ning nõukogude sõjalaevad eskortisid tankereid Kuveiti. Meil olid laevas pikad torud ning iraanlaste sõjapaadid hoidsid distantsi. Nõukogude Liit kasseeris ühe ülesõidu eest 3-7 laevaga 3-7 miljonit dollarit. Miljon dollari laev, üks ots kestis 3 päeva. Kord oli majas.

Hiljem jõudsid ka Aafrikasse.

Jah, Guineas olid olukord hoopis teine. Ohvitserid varastasid ja müüsid ise kütust ja kõike, mida vähegi kannatas. Salakaubavedu oli suur sissetuleku allikas. Seal sai nalja ikka väga kõvasti.

Nagu nüüd Ukraina täiemahulise sõja alguses, kui üks Vene tankikolonn jäi teel Kiievi suunas teele toppama, kuna kütus oli ära varastatud.

Täpselt nii. Motoristid pidasid arvet, mõni päev müüdi mustadele 7 tonni kütust. Kuna sõjalaevadel tollikontrolli polnud, siis meie laevas tehti ühest ohvitseri kajutist ladu, kuhu pandi müüdud kütuse eest ostetud salakaup – magnetofonid, telekad jmt. Et meeskond suu kinni hoiaks, saime ühe videomaki, millelt saime vaadata toonaseid Lääne filme. Saime kino.

Vaatasite ka täiskasvanute filme?

Ka neid oli, aga vaadata sai vaid valitud seltskond.

Olid priviligeeritud.

Ühel hetkel tundsin, et võingi teha, mida süda kutsub, aga ega see kaotatud aega tasa teinud. Kolm aastat elust elasin tegelikult vaenlase jaoks. Samas sain sellise elukooli, mida väga vähesed saanud on. Maailma nägin samuti.

Iga halb on tegelikult millekski hea, võtame elu positiivselt.

*Laev oli miinitraaler Harkovski Komsomolets. Hilisem Ivan Golubets.

Tunnuspilt: Jaak Sepp Lääne-Aafrika rannavetes seilaval nõukogude sõjalaeval Harkovski Komsomolets 1990. aasta kevadel.

Loe samal teemal:

“Jaak Sepp avaldas memuaarteose „Ellujäämiskursus“”

Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.

Viimsi Uudised