INGER UDEKÜLL: noorte heaolu – kas me tegeleme põhjuste või tagajärgedega?

Viimasel ajal räägime noortest siis, kui on tekkinud probleemid. Räägime noorte vaimse tervise kehvast seisust, koolistressist, nutisõltuvusest, kiusamisest, vägivallast ja riskikäitumisest.

Kõik need mured on päriselt olemas. Neid ei tohi pisendada ega ilusamaks rääkida.

Tegelikult on kõigi nende teemade taga hoopis teine, näiliselt lihtne, kuid sisult äärmiselt keeruline küsimus: mida räägivad need probleemid meile meie endi kohta?

Millises keskkonnas meie noored kasvavad? Milliseid väärtusi me omame? Kas lapsel on toetav kodu? Kui palju on noorte elus päriselt kohalolevaid täiskasvanuid? Kas neil on võimalus kuuluda kuhugi ja olla aktsepteeritud? Kas nad oskavad oma emotsioonidega toime tulla ja teiste inimeste piiridega arvestada? Kas me õpetame neile piisavalt selgelt, et vabadusega kaasneb alati ka vastutus?

Viimaste aastate jooksul oleme noorte probleemidest rääkinud üha rohkem. Samal ajal mulle tundub, et me räägime enamasti tagajärgedest, aga mitte põhjustest.

Tänapäeva noor kasvab hoopis teistsuguses maailmas

Tänapäeva noore maailm on võrreldes varasemate põlvkondadega täielikult muutunud, kuid inimese olemus püsib muutumatuna.

Nutitelefon ja sotsiaalmeedia on muutnud suhtlemist ning vähendanud paljudel lastel võimalust kogeda arenguks vajalikke etappe: mängu, vahetut suhtlust, turvatunde ja  kiindumussuhte kujunemist. Tehisintellekt muudab õppimist ning seeläbi aju toimimist ja pidev infovoog mõjutab tähelepanu ja vähendab keskendumisvõimet.

Olen ka varem kirjutanud nutimaailma mõjust lastele ja noortele. Küsimus ei ole selles, kas tehnoloogia on hea või halb. Küsimus on selles, kas meie juhime tehnoloogiat või juhib tehnoloogia meid.

Loe samal teemal:

„AJAPEEGEL/ INGER UDEKÜLL: nutiseadmed – kas õnnistus või needus?“

Aga ekraan on ainult üks osa suurest pildist.

Lapsed vajavad päris suhteid ja päris kogemusi. Nad vajavad võimalust õppida, eksida ja uuesti proovida. Nad vajavad tunnet, et nad kuuluvad kuhugi ja on kellelegi olulised.

Inimene vajab kuuluvust, aga eriti vajab seda laps ja noor.

Teismeiga on aeg, mil otsitakse vastust küsimustele: kes ma olen, milline ma tahan olla ja kuhu ma kuulun. Sõprade arvamus muutub väga oluliseks ning soov olla aktsepteeritud on ürginimlik soov.

Kui noor ei leia tunnustust ja aktsepteerimist oma perelt, hakkab ta seda otsima mujalt, sageli valedest kohtadest.

Piirid ei ole karistus

Mulle tundub, et tänapäeva kasvatuse üks keerulisemaid küsimusi on tasakaal vabaduse ja piiride vahel.

Laps ja noor vajavad võimalust ise otsustada, aga nad vajavad ka piire. Nad vajavad võimalust oma arvamust avaldada, aga sealjuures peavad nad õppima arvestama ka teiste arvamusega. Isegi siis, kui need arvamused ei kattu.

Piiride seadmine ei tähenda lapse kontrollimist. Otse vastupidi, selged ja mõistlikud piirid annavad noorele vabaduse ja turvatunde.

Kui noor teeb midagi valesti, ei tohiks meie esimene reaktsioon olla üksnes küsimus, kuidas teda karistada. Muidugi peab inimene oma tegude eest vastutama, kuid samal ajal tuleb küsida: miks see juhtus ja mida on vaja muuta, et see ei korduks?

Kui me tegeleme ainult tagajärjega, jääb põhjus alles. Täna just nii ongi.

Noorte probleemid ei lahene ühe ametkonna abil

Ma ei usu, et noorte probleemidele on üks lihtne lahendus. Tegelikult peame tegema mitut asja korraga ja, mis kõige tähtsam, küsima palju küsimusi.

Lahendusi ei tule enne, kui on teada, kus on probleem.

Täna otsime kiireid vastuseid ja lihtsaid lahendusi. Paraku neid lihtsalt ei ole. Küsida on vaja palju küsimusi ja küsimustele ka ausalt vastata.

Kas vaimse tervise abi on piisavalt kättesaadav?

Täna me teame, et alati ei ole. See on elementaarne, et juba tekkinud probleemide korral oleks abi kättesaadav.

Kas me jõuame noorteni enne, kui kriis on juba tekkinud?

Tänane seis näitab, et liiga tihti ei jõua. Paljude lugude taga näeme juba pikemat aega kestnud probleeme ja küsimusi, mis oleks pidanud olema juba ammu lahendatud.

Kas õpetaja märkab, kui noor on hädas?

Täna me teame, et liiga tihti ta lihtsalt ei jõua. Õpetajal on korraga palju rolle ja vastutust ning kõike ei ole võimalik ühe inimese õlule panna.

Kas kool õpetab lapsele eluks vajalikke oskusi?

Oleme jännis, kuna kool ei jõua piisavalt kiiresti muutuva maailmaga kaasas käia.

Koolil on väga oluline roll, sest seal veedavad noored suure osa oma ajast. Kool peab olema koht, kus lisaks teadmistele arendatakse ka enesejuhtimist, suhtlemist, koostööd ja vastutust.

Haridus ei saa olla ainult hinnete ja õpitulemuste küsimus. Laps vajab terviklikku arengut ning hariduses peab olema rohkem paindlikkust ja erinevaid võimalusi.

Kas noorel on koolis inimene, kelle poole pöörduda?

Siin peab iga kool endale otsa vaatama ja kontrollima, kas kollektiivis on olemas pädev inimene või inimesed, kelle poole noor saab pöörduda ning kes oskab ka ennetavalt märgata sekkumist vajavaid olukordi.

Kas noorel on väljaspool kooli mõni täiskasvanu, keda ta saab usaldada?

Kui lapsel on perega suhted keerulised või puudub kodus turvaline täiskasvanu, peab igas kogukonnas olema inimene, kellega noor saaks vabalt suhelda. See võib olla noorsootöötaja, treener, huvihariduse juhendaja või keegi teine, kelle poole on noorel lihtne pöörduda.

Kas meil on kohad, kus noor saab lihtsalt olla, tegutseda, liikuda ja suhelda?

Kui noorel on koht, kuhu minna, tegevus, milles osaleda, ning inimesed, kellega koos midagi teha, loob see kuuluvust. Kuuluvus omakorda vähendab vajadust otsida tunnustust ükskõik kust.

Olen ka varem kirjutanud, et Viimsi kui perevald peab mõtlema sellele, milliseid võimalusi pakume erinevas vanuses lastele ja noortele. Mänguväljakutest üksi ei piisa. Noortel peab olema võimalusi sportimiseks, huvitegevuseks, suhtlemiseks ja lihtsalt koos olemiseks. Samuti vajavad noored võimalusi oma energiat, aktiivsust ja seiklusjanu turvaliselt suunata. See ei ole pelgalt mugavuse küsimus.

Kas noorel on viise eneseväljenduseks?

Huvitegevus võib anda noorele tähenduse, mida kool ei paku. See on võimalus tegeleda millegagi, mis talle tõeliselt meeldib ning milles ta tunneb end hästi ja vajalikuna.

Kas noored oskavad digimaailmas teadlikult tegutseda?

Täna näeme, et siin on veel palju arenguruumi. Peame õpetama eakohast digitaalset kirjaoskust, aga samal ajal tooma lapsi ja noori rohkem tagasi pärisellu ning õue ja loodusesse.

Kas me usaldame noori piisavalt ja anname neile vastutust?

Mulle tundub, et mitte liiga palju. Tihti soovime nende eest ise otsustada ja luua keskkonda, kuigi nad peaksid ja võiksid rohkem ise panustada. Seeläbi näeb noor, et tema elul on tähendus.

Kas vanem oskab märgata, kui lapse käitumise taga on tõsine mure?

Siinkohal on pigem küsimus kas vanem oskab luua tähenduslikke suhteid ja tegutseda kui lapsel on mure.  Tõsi on see, et kool ega keegi teine ei saa heastada seda mis on kodus jäänud tegemata. Kõik eelnevad küsimused ja vastused ei saa asendada kodust turvalist keskkonda, mida lapsed vajavad.

Kõige suurem väljakutse ongi jõuda nende lasteni, kellele kodu ei suuda pakkuda turvatunnet, toetust ja lähedust, mida iga laps vajab.

Lapse mure ei tähenda automaatselt, et vanem on läbi kukkunud. Tänapäeva vanemlus on keeruline, sest maailm muutub kiiresti ja põlvkonnad on kasvanud täiesti erinevates maailmades. Paljud vanemad vajavad ise rohkem teadmisi ja tuge.

Milliseid noori me siis kasvatame?

Ennetus ei ole ainult loeng vaimsest tervisest või järjekordne kampaania.

Me ei saa lihtsalt targutada, et „käituge korralikult“ ja „ärge tehke teistele haiget“. Noored õpivad empaatiat ja vastutust sellest, mida nad näevad enda ümber ja kuidas käituvad täiskasvanud.

Siin räägib eeskuju rohkem kui sõnad.

Liiga sageli vaatame noori kui eraldi gruppi, kuid tegelikkuses on noored üks osa ühiskonnast, kus me kõik koos elame. Noori ei saa eraldada teistest ühiskonna gruppidest ja siis asuda üksnes nende probleeme lahendama.

Kui noortel on halvasti, siis tähendab see tegelikult, et midagi on katki kogu ühiskonnas. Siin on koht, kus peame otsa vaatama iseendale.

Enne kui küsime, miks noored nii käituvad, peaksime vaatama otsa ka iseendale.

Milliseid väärtusi me ise kanname? Kuidas me lahendame konflikte? Kuidas me räägime teistest inimestest? Kui palju me kuulame ja kui palju ainult räägime? Kas me näitame oma käitumisega, et teise inimese austamine on päriselt oluline?

Probleemide ennetamine on alati lihtsam, inimlikum ja lõpuks ka odavam kui tagajärgedega tegelemine. Ja võib-olla ei peakski kõigepealt küsima, mis on tänapäeva noortel viga. Pigem peaksime küsima: mida meie täiskasvanutena saame teha paremini?

Noorte heaolu ei ole ainult noorte küsimus. See on meie kõigi küsimus.

Enne kui küsime, miks noored nii käituvad, peaksime vaatama otsa ka iseendale. Kuidas me räägime teistest inimestest? Kuidas käitume liikluses, avalikus ruumis ja sotsiaalmeedias? Kuidas reageerime siis, kui keegi meiega ei nõustu? Me ei saa noortelt oodata austust, rahulikku suhtlust ja vastutust, kui meie enda käitumine neile vastupidist õpetab.

Inger Udeküll on Viimsi vallavolikogu ning volikogu haridus- ja noortekomisjoni liige (Kogukondade Viimsi)

Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.

Viimsi Uudised