INGER UDEKÜLL: eestikeelne õpe ei tohi jääda ainult õpetaja õlgadele, 3.osa

Käesoleval nädala avaldame Viimsi vallavolikogu liikme ning haridus- ja noortekomisjoni liikme Inger Udekülli (Kogukondade Viimsi) 3-osalise artiklite sarja muu emakeelega lastele eesti keele õpetamisest.

Artiklisarja viimases osas püstitan küsimuse – kui palju erineva keeleoskusega lapsi saab olla ühes klassis?

Selle küsimusele tuleb ausalt otsa vaadata. Kui palju saab ühes eestikeelses klassis olla lapsi, kes vajavad intensiivset keelelist tuge, ilma, et teiste laste õppe kvaliteet kannataks?

Kõigile klassidele sobivat teaduslikult kinnitatud arvu ei ole ning seadus ei kehtesta eraldi piirarvu muu kodukeelega õpilastele. See ei tähenda aga, et laste arvu ja nende toe vajadust ei peaks arvestama.

Kui 24 õpilasega klassis vajab kuus, kaheksa või kümme last pidevalt täiendavat keelelist tuge, peab kool hindama, kas üks õpetaja suudab kõigi vajadustega arvestada.

Minu hinnangul võiksime võtta praktiliseks lähtekohaks, et kui 24 õpilasega klassis vajab 5–6 last intensiivset keelelist tuge, peab kool hindama täiendava abi vajadust. Selleks võib olla lisaõpetaja, väiksemad õpperühmad või muu sihipärane tugi.

Viimsi vald võiks kokku leppida selge korra, mille alusel hinnatakse suurema keelelise toe vajadusega klasside olukorda ning selle alusel otsustatakse lisatoe andmine. See ei tähendaks automaatselt kindla arvu laste puhul klassi ümberkorraldamist, vaid kohustust hinnata olukorda ja leida vajadusel ka lahendus.

Viimsi vald võiks kokku leppida selge korra, mille alusel hinnatakse suurema keelelise toe vajadusega klasside olukorda ning selle alusel otsustatakse lisatoe andmine.

Otsuseid tuleb teha lapse tegeliku keeleoskuse ja abivajaduse, mitte üksnes kodukeele põhjal. Eesmärk on tagada, et eesti keelt õppivad lapsed saaksid vajalikku tuge, kuid ka ülejäänud klass saaks kvaliteetse hariduse ning õpetaja saaks keskenduda õpetamisele.

Keeleõpe ei tohi piirduda kooliga

Kui laps kasutab eesti keelt ainult koolitundides, jääb keelepraktikat väheks. Tuleks leida rohkem võimalusi, et muu kodukeelega lapsed osaleksid eestikeelsetes huviringides, sporditegevustes, laagrites ja kogukonna ettevõtmistes. Eesmärk pole luua eraldi tegevusi, vaid aidata eri taustaga lastel loomulikult koos tegutseda ja suhelda.

Oluline on kaasata ka peresid. Kool saab vanematega järjepidevalt suhelda, selgitada ülemineku eesmärke ja näidata lapse arengut. Vajaduse korral tuleb infot jagada vanema emakeeles, et keelebarjäär ei takistaks koostööd.

Perede suhtumine ei ole ühesugune. Mõni toetab eestikeelsele õppele üleminekut, teine kardab, et laps jääb ainealaste teadmiste omandamisel hätta. Neid muresid tuleb kuulata ja neile sisuliselt vastata, mitte eeldada, et kõik vanemad mõtlevad ühtemoodi.

Samas peab lapsel olema võimalus näha, et eesti keel on kasulik ka väljaspool kooli: see aitab leida sõpru, osaleda ühistegevustes ja avab tulevikus rohkem võimalusi. Keele õppimine muutub tähenduslikumaks, kui selle kasutamiseks on päriselt vajadus.

Siin on ka laiem küsimus: kuidas luua olukord, kus eesti keele oskus ei ole ainult kooli nõue, vaid muutub lapse ja pere jaoks loomulikuks osaks elust?

Korraliku kogemusepagasiga õpetaja Merili Vipper leiab, et eestikeelsele õppele üleminekul oleks oluline õppida nende koolide kogemusest, kes on selle protsessiga juba mitu aastat tegelenud:

„Meie oleme saanud palju õppida katsetamise kaudu – mis töötab, mis ei tööta ja mida tuleb muuta. Kõige olulisem on, et teised koolid ei peaks alustama nullist. Jagada tuleb nii õnnestumisi kui ka raskusi. Eestikeelsele õppele üleminek saab olla edukas ainult siis, kui õpetajat toetab kogu süsteem, mitte ei eeldata, et ta leiab kõik lahendused üksinda.”

Lõpetuseks

Eestikeelsele õppele ülemineku edukust ei saa mõõta ainult sellega, kas õppetöö toimub eesti keeles. Olulisem on, kas lapsed omandavad keele, saavad kvaliteetse hariduse ja neil on motivatsioon eesti keelt õppida. Kas õpetajatel on vajalik ettevalmistus? Kui tulemused ei vasta ootustele, tuleb muuta lahendusi, mitte piirduda õpetajatele ja lastele suuremate nõudmiste esitamisega.

Viimsil on võimalus õppida teiste piirkondade kogemusest ja mitte asuda ise jalgratast leiutama. See tähendab koolidevahelist koostööd, õpetajatele vajaliku toe tagamist, klasside tegeliku abivajaduse hindamist ning eesti keele kasutamise võimaluste laiendamist väljaspool kooli.

Laiemalt peame küsima endalt: mida oleme riigi ja ühiskonnana teinud valesti, kui osa lastest ja peredest ei näe eesti keele õppimiseks vajadust? Kui igapäevaelus saab oma toimingutega hakkama ilma eesti keeleta, on keerulisem mõista, miks selle õppimine on vajalik. Vastutus ei lasu ainult lapsel ja perel. Riik ja omavalitsused peavad looma keskkonna, kus eesti keele oskus annab reaalseid võimalusi ning keele kasutamine on loomulik osa elust.

Tunnuspilt: Inger Udeküll (foto: Anno Proosvelt)

Loe samal teemal:

„INGER UDEKÜLL: eestikeelne õpe ei tohi jääda ainult õpetaja õlgadele, 1.osa“

“INGER UDEKÜLL: eestikeelne õpe ei tohi jääda ainult õpetaja õlgadele, 2.osa”

Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.

Viimsi Uudised