INGER UDEKÜLL: eestikeelne õpe ei tohi jääda ainult õpetaja õlgadele, 2.osa

Käesoleval nädala avaldame Viimsi vallavolikogu liikme ning haridus- ja noortekomisjoni liikme Inger Udekülli (Kogukondade Viimsi) 3-osalise artiklite sarja muu emakeelega lastele eesti keele õpetamisest.

Jätkan artiklisarja ning pakun vastuseid küsimusele, mis on tänaseks selgunud ja mida saame teha?

1. Kõik algab õpetajast

Õpetajale ei saa jõuga panna ülesannet hakata ilma ettevalmistuseta õpetama klassi, kus on erineva eesti keele oskusega lapsed. Aine õpetamine keeles, mida osa õpilasi veel piisavalt ei valda, nõuab teistsugust lähenemist, palju ettevalmistust ja oskust kohandada oma õpemeetodid vastavalt klassi vajadustele.

Äärmiselt oluline on toetada õpetajaid mentori, praktilise koolituse ja kohandatud õppematerjalidega. Samuti on vaja õpetajate omavahelist koostööd, et tunnirutiinid oleksid võimalikult ühtsed ning materjalide kvaliteet ja ülesehitus ei sõltuks ainult iga õpetaja isiklikust ajaressursist ning oskustest.

Hea lahendus oleks koolideülene koostöövõrgustik, kus õpetajad saavad jagada oma kogemusi, kasutada juba katsetatud materjale ning küsida nõu kolleegidelt, kes on sarnaste olukordadega kokku puutunud.

Kui anname õpetajale uue ülesande, peame andma ka vahendid, millega eesmärk saavutada.

2. Õpilaste keeleoskuse ja teadmiste erinevus klassiruumis

Ühte klassi võivad sattuda sama kodukeele, kuid väga erineva eesti keele oskusega lapsed. Mõni saab õpetaja selgitustest hästi aru, teine mõistab lihtsamaid juhiseid, kolmas alles üldse õpib eesti keelest aru saama. Ka nende ainealased teadmised võivad olla väga erinevad.

Õpetajal peab olema enne õppetöö alustamist selge ülevaade, millised on laste teadmised ja keeleoskus. Alles siis saab ta planeerida õpet nii, et iga laps saaks õppida oma võimetele vastavalt.

Siin on oluline eristada keeleoskust ja ainealaseid teadmisi. Kui laps ei oska ülesande sõnastusest aru saada, ei tähenda see automaatselt, et ta ei oska matemaatikat või ei mõista loodusteadusi.

Ka Merili Vipper kinnitab seda oma töökogemuse põhjal:

„Minu klassis võib olla õpilasi, kes mõistavad loodusõpetuse teemat hästi, kuid ei oska oma teadmisi eesti keeles väljendada. Annan õpilasele võimaluse vastata läbi joonistuse, annan ette lausemudeli või sõnapanga ja siis selgub, et teadmised on ikkagi olemas, aga õpilane ei saanud end eesti keelega väljendada. Seepärast on väga oluline mõista, kas õpilane ei tea vastust või ei oska seda veel eesti keeles öelda.”

Lahenduseks on diferentseeritud õpe (ehk õpetamise kohandamine laste erineva keeleoskuse, teadmiste ja vajaduste järgi), selgemad juhised, visuaalsed abivahendid ja vajaduse korral väiksemad õpperühmad. Üks ja sama ülesanne võib olla eri raskusastmega, ilma et õppe eesmärk kaoks.

3. Õppematerjalid peavad aitama õppida, mitte muutma seda raskemaks

Tavalise eestikeelse õpiku sõnavara võib olla vähese eesti keele oskusega lapse jaoks liiga keeruline. Kui ta peab korraga mõistma nii uut ainet kui ka selle selgitusi keeles, mida ta veel hästi ei valda, muutub õppimine ületamatult raskeks.

Abi on keeleliselt kohandatud materjalidest, piltidest, skeemidest ja praktilistest ülesannetest. Loodusõpetust ei pea õppima ainult õpikust: mõnda teemat on lihtsam mõista looduses vaadeldes, katsetades või päriselus kogedes.

Viimsi koolid võiksid koondada õpetajate jaoks ühisesse materjalikogusse juba katsetatud õppematerjalid ja näidistunnid. See säästaks õpetajate aega ning aitaks tagada, et sobivad lahendused oleksid kättesaadavad kõigile koolidele, mitte ainult neile, kus õpetajatel on olnud aega neid ise välja töötada.

4. Tunnirahu ja distsipliin

Kui laps ei saa tunnis toimuvast piisavalt aru, ei pruugi ta suuta õppetöös kaasa tulla. Kui sellele lisandub pidev pingutus ja tunne, et ta ei saa hakkama, võib tekkida tüdimus, rahutus või vastuseis. Mõni laps hakkab tundi segama, teine tõmbub endasse ja kolmas jutustama klassikaaslastega oma emakeeles.

Merili teab omast kogemusest, et keelebarjäär võib mõjutada ka õpilase käitumist:

„Olen oma tundides märganud, et kui laps ei saa ülesandest aru, võib ta üsna kiiresti kaotada huvi ja loobuda kaasa töötamast. Siis tekivad kõrvalised tegevused, omavaheline jutustamine ning vahel ka tunnirahu häirimine. See ei tähenda alati, et laps ei taha õppida – sageli vajab ta lihtsalt teistsugust selgitust või jõukohasemat ülesannet.”

Siin tuleb olla ettevaatlik, et me ei seostaks käitumisprobleeme automaatselt lapse kodukeelega. Iga juhtumi puhul tuleb mõista, mis käitumise taga on. Kas laps ei saa aru? Kas ülesanne on liiga raske või liiga lihtne? Kas ta vajab rohkem tähelepanu või selgemaid piire? Samas ei saa keelebarjäärist otsida vabandust vastuvõetamatule käitumisele. Koolil on kohustus last toetada ja aidata tal õppetöös toime tulla, kuid ka õpilasel on kohustused: järgida kooli reegleid, austada õpetajat ja kaasõpilasi. Lapsevanema roll on toetada õppimist, teha kooliga koostööd ja aidata lapsel mõista, millist käitumist temalt oodatakse. Kui probleemid korduvad, tuleb koolil ja kodul leida ühiselt lahendus, mitte jätta vastutus ainiti õpetaja õlgadele.

Samas ei saa keelebarjäärist otsida vabandust vastuvõetamatule käitumisele.

Lahenduseks on jällegi diferentseeritud õpe, selged ja järjepidevad kokkulepped ning õpetaja oskus märgata probleemi enne, kui see hakkab mõjutama kogu klassi. Kui laps vajab individuaalset tuge, peab see tugi olema ka päriselt kättesaadav.

Samal ajal tuleb kaitsta kõigi õpilaste õigust õppida rahulikus ja turvalises keskkonnas. Ühe lapse toetamine ei tohi tähendada, et teised lapsed ei saa jätkata oma õppetööga.

5. Väsimus ja läbipõlemise oht

Õpetaja peab pidevalt jälgima, kas lapsed saavad aru, kohandama oma selgitusi, leidma uusi näiteid ja reageerima klassis toimuvale. Kui ta peab seda kõike tegema ilma piisava ettevalmistuse ja toeta, tekib väga kergesti läbipõlemine.

Vipperi sõnul on õpetajate valmisolek muutustega kaasa minna olemas, kuid selleks peavad olema loodud ka vajalikud tingimused:

„Õpetajad tahavad, et lapsed saaksid hakkama, ja pingutavad selle nimel väga palju. Samas ei nähta alati, kui suur töö toimub väljaspool klassiruumi. Kohandame õppematerjale, koostame sõnavaralehti, otsime visuaale ja mõtleme läbi, kuidas ühes tunnis toetada väga erineva keeleoskusega lapsi. Seda kõike ei saa lõputult teha ainult õpetaja isikliku aja ja entusiasmi arvelt.”

Samamoodi väsivad lapsed, kes peavad terve koolipäeva hakkama saama keeles, mida nad veel piisaval tasemel ei valda. Pidev pingutus võib vähendada keskendumisvõimet ja õpimotivatsiooni ning suurendada rahutust.

Seetõttu tuleb õpetajate töökoormust ja laste toimetulekut hinnata koos: kui ootame paremaid tulemusi, peame tagama ka selleks vajalikud tingimused.

Me ei saa oodata, et kõik muutub üleöö. Keele omandamine ja uue õpikeskkonnaga kohanemine võtavad aega, kuid see aeg peab olema sisuliselt täidetud.

Inger Udekülli artiklite sarja 3. osa, milles ta keskendub keeleõppe korralduslikele küsimustele,  saab lugeda 24. oktoobril.

Tunnuspilt: Inger Udeküll (foto: Anno Proosvelt)

Loe samal teemal:

„INGER UDEKÜLL: eestikeelne õpe ei tohi jääda ainult õpetaja õlgadele, 1.osa“

Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.

Viimsi Uudised