Üle aastakümnete võis möödunud ja mullusel suvel Tammneeme väikesel mereäärsel maalapil näha toimetamas lambaid.
Maaomanikult sain teada, et kümmekond kihnu maalammast on toodud rendile Kesk-Eestist. Seda tõugu peetakse vähenõudlikuks ja sobivaks ka algajale loomapidajale. Veendusin oma silmaga, et kauaks roogu mattunud rannaäärselt avanesid nüüd ülemerevaated ja üksikud kasvama jäänud pillirootutid andsid maastikule hoopis aktsendi. Loomulikult oli karjatamiseks vaja maad ka ette valmistada, et värskele söögipoolisele kasvuruumi tekitada.
Kokku oli hooldatavat maad umbes 1,5 ha jagu ja lammaste rentniku sõnul oleks võinud suveks „tööle“ võtta paar looma enamgi. Sellised Viimsi mõistes avaraid karjamaid oli paaris rannakülas kuni 1990ndate keskpaigani, mil kodune loomapidamine hääbus. Kahtlemata on asemele tekkinud roostikki omaette väärtustega elupaik, kuid selle säilitamine ja pillirooväljale külateelt veel parema vaate avamine nagu 2018. aastal ilmavalgust näinud valla haljastuse ja heakorra arengukava ette nägi, ometi küsitav.
Jutt jõuabki valla või riigi omandusse vormistatud rannaäärsete maatükkideni. Neid leidub peamiselt poolsaare idakaldal ning sobivamaks kasutuseks on potentsiaali eelkõige Leppneemes ja Tammneemes asuvatel kunagistel rannakarjamaadel. Kui arvata juurde ka naabruses asuvad eraomandis samade eeldustega maatükid, saaks mõelda veelgi laiemate alade taastamise peale. Tammneeme rannakarjamaale juhtisime külaseltsiga tähelepanu juba sellesama heakorra ja haljastuse arengukava koostamise käigus, Leppneemes Võrkaia lahega piirnevat ala aga soovitatakse muuhulgas karjatamise teel majandada aasta tagasi valminud Viimsi rohevõrgustiku toimivuse uuringus.
Kui vallavanem Illar Lemetti tegi tutvumiskäike külades, kasutasime haruldast võimalust ja jalutasime Tammneeme külavanema Raivo Kaare saatel otse üle merejää rannaroostikuni, kuhu tavaliselt ligi ei pääse. Midagi sellest käigust paistis sündivatki, sest valla toonase kommunaalameti mehed pandi rannakarjamaa taastamise mõtet vähemalt kaaluma.
Esimene tõrge tekkis jutu järgi aga sellest, et ei olevat lihtne leida loomaomanikke, kes neid kaugele nuumale saata sooviks.
Ometi saab loo alguses toodud näite varal osutada, et kes otsib, see leiab. Pärnu linnaveisedki sõidutatakse kohale Võrumaalt, ehkki tegu on palju enam põllumajandusliku tagamaaga piirkonnaga kui Viimsi. Ka naaberomavalitsuses Tallinnas on varnast võtta kogemused nii Paljassaare kui Pirita jõe Kõrkja saare niitude hooldamisest loomade abiga. Kuuldavasti uuritakse praegu võimalusi laiendamaks selliseid majandamisvõtteid Stroomi ranna ja Rocca al Mare vahelisele samuti pilliroogu mattunud alale.
Just sügis oleks parim aeg ettevalmistustöödeks ja ehkki selleks aastaks on rong juba tagatulesid näitamas, saaks hea tahtmise juures valla heakorraks ja maastikuhoolduseks eraldatud vahendeid nähtavama ja püsivama tulemuse poole suunata. See eeldab ka vallavalitsuse osakondade paremat koostööd. Miks mitte rakendada ehitus- ja kommunaalosakonna haldusalas toimetavaid niidubrigaade sügaval sügisel hoopis roostike tasandamisel, selle asemel, et neid veel oktoobri lõpuski kusagile maanteekraavi põhja viimaseid rohuliblesid nilpsama saata.
Nagu praegu kehtiv valla üldplaneering sedastab, jääb hoogsa kinnisvaraarenduse tulemusel maalähedase elulaadiga ning traditsioonilise miljööga alasid järjest vähemaks ning väärtused, mille pärast Viimsisse kuni viimase ajani elama tullakse, on ohus või paiguti juba pöördumatult kadunud. Viimsi rannakarjamaade taastamine on üks võimalusi selle protsessi pidurdamisel ja poolsaare maastike mitmekesistamisel. Kui tublide lihaveiste meelitamine miljonivaatega rohumaadele üle jõu käib, on ka oinad vähemalt alustuseks asja eest.
Andres Jaanus on vallavolikogu keskkonna- ja heakorrakomisjoni liige (Kogukondade Viimsi).
Tunnuspilt: Kihnu maalammas on tõhus maastikuhooldaja.
Loe samal teemal:
„Kogukondade Viimsi esitas valla 2021. aasta eelarvele 7 muudatusettepanekut“
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: