Avaldame taas Andres Jaanuse kommentaari, mis ilmus esmakordselt Viimsi Uudistes 16. augustil 2022. Kommentaarile on lisatud autori tänane täiendav repliik.
Vallavolikogu keskkonna- ja heakorrakomisjoni istungil küsis Püünsi külavanemast komisjoni liige Esta Järv, kas erakinnistutega piirnevale valla teemaale võib istutada puid-põõsaid.
Abivallavanem Alar Miku kinnitusel on see võimalik, kui rajatav haljastus ei jää ette olemasolevatele või kavandatavatele kommunikatsioonidele, tagab liiklusohutuse ja külgneva erakinnistu kasutaja võtab endale hooldamiskohustuse.
Juba aastaid tagasi võeti suund pigem sinnapoole, et teemaadelt tuleb likvideerida varemistutatud hekid ja põõsad. Eelkõige peeti silmas lõike, kus need takistavad liiklust, sest mõnes teekoridoris nõuab suurenenud liiklusvoog ja eriti liinibusside kulgemine teravdatud tähelepanu. Teisalt on aga eriti uusasumites piisavalt teelõike, mida ilmestavad vaid laiad niidetavad mururibad. Seal kus võimalik, on igati tervitatav haljastuse mitmekesistamine. Kui saadakse kokkulepe vallavalitsusega, tekib ka suurem kindlus, et niitmise või muude hooldustööde käigus jäävad rohust esialgu vaevalt välja paistvad puud või põõsad vigastamata või sootuks maa pealt minema pühkimata.
Need kokkulepped aga saavadki enamasti olla vaid ühe külgneva erakinnistu piirides, samas teehooldus toimub ikka tänava või asumi ulatuses.
Olen ka ise aastaid osalenud kassi-hiire mängus, kas õnnestub säästa tee ääres pigem kesksuvel välja ilmuvaid ja õitsema hakkavaid taimi või jõuab mõni hästirelvastatud kommunaalbrigaad kõik juba varakult maatasa teha.
Siiani on seis üsna võrdne, aga selline valvelolek pole normaalne. Nüüd, mil aina enam räägitakse loodusliku mitmekesisuse hoidmisest, hakkab selline hoiakumuutus juba nii mõnelegi viimsilasele külge.
Üsna visalt püsib siiski sotsiaalne surve, mis endiselt kaldub „korraarmastuse“ poole ja pigem vaadatakse viltu neile, kes pealtnäha hooletud. Trimmerite undamist ja muruniidukite põrinat-plärinat oleks siiski justkui vähemaks jäänud, aga oma osa on selles kindlasti vaikselt toimetavatel robotniidukitel. Ometi on inimeste ootused ja harjumused erinevad ning ühtlaselt madalaks pügatud sile puude-põõsasteta muruplats ei tohiks olla ainus ideaal, mille poole püüelda. See kehtib ühtviisi ka teemaade kohta, mille kogupindala Viimsi vallas aina kasvab. Ühes sellega kasvab ka tööde maht, millega avalikku ruumi rohkem või vähem korras hoida. Teatavasti on niidusagedused eristuvad sõltuvalt asukohast ja kasutusintensiivsusest, kuid palju on ka neid teelõike, kuhu valla poolt palgatud haljastustöölised ka harvima regulaarsusega ei jõua. Enamasti pole selleks ka põhjust, sest suur osa kinnistuomanikke ei tõmba ranget piiri era- ja avaliku maa vahele ning hoiavad ka enda aiataguse korras.
Nagu juba mainisin, sunnib selleks lisaks ilumeelele ka sotsiaalne surve, et mitte naabrist kehvem välja paista. Siin aga võikski kehtida kokkulepe, et vähemalt ühe asumi piires toimivad sarnaselt kõik maaomanikud ja vallavalitsus võiks haljastustööde planeerimisel keskenduda pigem nendele aladele, mis lausaliselt erakinnistutega ei piirne. Niidukilomeetrid ja selleks põletatud kütuse hulk väheneksid, samas tuleks senisest enam mõelda niite kokkukogumisele ja äravedamisele.
Valla teemaadega piirnevate kinnistute omanikud omakorda saaksid hooldustöid teha neile meelepärasemal ajal ja sagedusega. Pigem kipub olema hoopis nii, et ülihoolsad kinnistuomanikud käivad teeäärse riba üle tihedamini kui valla poolt tellitud teenusepakkujad. Üldmulje võib nii kujuneda küll ebaühtlasemaks, aga kohanemisvõimeline indiviid harjub sellegagi. Hilisema algusega ja harvemad niidutööd annaksid ühtlasi kasvamis- ja õitsemisvõimaluse suuremale hulgale taimeliikidele, mida lisaks inimsilma rõõmustamisele oleksid varmad ära kasutama näiteks tolmeldavad putukad ja seemnetest toituvad värvulised. Pikemas rohus tunnevad end kõrvetava päikese ajal paremini ka konnad ja teised väiksemad elukad. Teiste hulgas puugid, aga eks nemadki ole looduse osa ja omakorda kellegi saakloomad.
Komisjoni istungil näidati põgusalt ka kaardirakendust, kus peal valla teemaade hooldustööde sagedused. Alar Miku lubadus oli see rakendus juba augustis avalikult ligipääsetavaks muuta.
***
Augustis 2024 lisas Andres Jaanus järgmise repliigi:
Lisakommentaariks niipalju, et hädad saavad sageli alguse vähempakkumisest, heakord on siin vaid üks paljudest valdkondadest. Ka sel aastal valla teemaade ja haljasalade niitmiseks korraldatud hanke võitis firma, kellel ettekujutus tööde tegelikust mahust ja võimekus kõike lepingujärgset täita jättis pehmelt öeldes soovida. Teisest küljest osutas töödega jännijäämine, et vähemalt maanteeäärsetel kergliiklusteedel, kus seni pidi niitma viis korda aastas, ja mitmel pool mujalgi pole niidusageduse vähenemine kuidagi halvasti mõjunud ja nii võiks edaspidi jäädagi. Vähem mõttetut kütusepõletamist ja müra. Küll tuleks sellise raske töö jaoks valla eelarves n-ö ühikuhinda oluliselt tõsta ning kus võimalik, niidet ka koristada ja ära vedada.
Tunnusfoto: Valla poolt tellitud varasuvine niitmine sellisele lilleribale külatee ääres eluõigust ei annaks.
Loe samal teemal:
“Andres Jaanus: külvata, et niita”
Andres Jaanus (Kogukondade Viimsi) oli vallavolikogu keskkonna- ja heakorrakomisjoni liige.
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: