Juuni lõpus ilmus vallavalitsuse dokumendiregistrisse pikk kontrollkäigu protokoll, kus loeti üles rida Randvere, Muuga ja Äigrumäe külavaheteid.
Ühistunnuseks oli töövõtja poolne lepingu rikkumine, kuna jaanipäevaks polnud niiduring nende kohtadeni veel jõudnud.
Ühelt poolt näitab see, et hankel soodsaima pakkumise teinud ettevõte on oma võimeid üle hinnanud, kuid küsimuse tekitab hoopis tähtaeg. Miks peab esimene niiduring (vaadeldud kohtades oli niidusageduseks 2 või 3 korda suve jooksul) olema tehtud just 24. juuniks? Protokollile lisatud fotodelt ei paistnud vältimatut sekkumist nõudvat olukorda ja eks alanud heinaaegki traditsiooniliselt alles pärast jaanipäeva.
Kui tutvuda kaardirakendusega VAAL, algab niidusagedus valla teedel kahest ja lõpeb seitsme korraga aastas. Pikkuselt domineerivad riigimaanteede äärsed kergliiklusteed, kus sageduseks märgitud viis korda aastas. Just nendel lõikudel tekibki suveharjaks kontrast, sest vastasserva eest hoolt kandev transpordiamet piirdub üldjuhul kahe niidukorraga ning teest kaugemale jääv ala läheb ainsale niitmisele alles vastu sügist. Ei saa öelda, et praegu, kesksuvel sealt avanev pilt kuidagi häiriv oleks.
Aga see pole ainus kontrast. Kõik algab juba haljastuse planeerimisest. Kergliiklusteede äärde ja ka paljudesse muudesse kohtadesse, eriti uute teede äärde on rajatud haljastus, mis sagedasemat niitmist pigem soodustab, kuna sealt on tööde käigus eemaldatud kogu looduslik kohaomane pinnas ning asendatud sõelutud ja üldjuhul rammusama mullakihiga. Eriti veider on selline vahetus just väheviljakatel, kuid suuremat liigirikkust kandvatel metsamaadel, mida kergliiklusteed suures osas läbivad. Sarnast uushaljastust nõutakse ka vallale teemaid üleandvatelt arendajatelt ja kõiksugu kaevetööde tegijatelt.
Teema on arutlusel
Kevadel tegin keskkonna- ja heakorrakomisjoni kaudu ettepaneku, et Tammneeme kergliiklustee ääres võiks töö valmimisel kasutada haljastuses sedasama mulda, mis sealt välja kaevati. Ehitaja läks aga ikkagi kergema vastupanu teed ja laskis kogu väljakaeve ära vedada, sest olevat peaaegu võimatu eraldada mullast savi ja puujuuri. Ometi mõnedel objektidel (pole tõendeid, et ka Viimsi vallas) olemasolev muld sõelutakse kohapeal ja taaskasutatakse. Jääb ära hulk ühest kohast teise transporditavaid tonnkilomeetreid. Ootele jäi uus ettepanek, et loobuda võiks vähemalt täiendavast murukülvist ja oodata, et tekiks looduslähedasem taimkate.
Oodata polevat aga aega. Hiljutisel mõttevahetusel vallavalitsuse haljastuse ja heakorrateenistuse juhi Allar Lehtsaluga väitis viimane, et muru peaks tärkama võimalikult kiiresti, sest muidu olevat kole. Lisaks peaks pind olema võimalikult sile ja takistusteta, et oleks mugav niita… Lehtsalu arvates kohapealne pinnas haljastuseks ei sobi, sest sinna hulka võib sattuda savi ja muud soovimatut ollust. Kujutage pilti, suur osa Viimsist ongi savi peal ja ometi pole maa paljaks jäänud. Vallavalitsuse ehitus- ja kommunaalosakonnal paistabki ideaaliks olevat üheülbaline uushaljastus nii vallakeskuses kui kaugemate külavaheteede ääres. Ametniku elu on ses mõttes lihtne, et talle on eeskirjade ja normatiividega ette pandud rööpad, mida mööda on mugav kulgeda. Igasugu kõrvalekalded ja erandite tegemine või eksperimenteerimine nõuab aga julgust ja võib kaasa tuua ka ebaõnnestumise või kellegi pahameele. Keskkonnaosakond, kellel on teised eesmärgid, jääb oma tänuväärses toimetamises kaitsealadel paraku varju, sest mulje loob ikkagi avalik ruum, mille moodustavad needsamad teed ja asustusesisesed haljasalad. Küsimuse peale, kuidas senine praktika toetab üha sagedamini kõlavaid üleskutseid säilitada ja suurendada elurikkust, tõi Allar Lehtsalu näiteks, et mõnel pool on siiski niidusagedust vähendatud ning rajatud lillepeenraid ja -ampleid.
See viimane on rohkem valla keskasulate teema. Nii luuakse küll vaevanõudvamalt ja kulukamalt ilusamat ja inimsõbralikumat keskkonna, kuid dekoratiivhaljastust ja looduslikku elurikkust ühte patta panna ei saa.
Vallavalitsusel kui suurimal avaliku ruumi haldajal on võimalus näidata eeskuju ja minna elurikkuse teemadel viimaks sõnadelt üle tegudele.
Erakinnistute omanike suunamise ja ümberkasvatamise peale ma pigem energiat ei raiskaks. Jäägu igaühe otsustada, kas ta „betoneerib“ terve krundi või laseb võsal võimutseda. Piiranguks olgu otsese ohu või kahju tekitamise, näiteks võõrliikide leviku vältimine väljapoole kinnistu piire. Kuid invasiivsete liikide seemnete ja munade efektiivseks levitajaks on ka needsamad niidubrigaadid, mis täna tegutsevad valla ühes ja homme juba teises servas.
Mida parandada saaks?
Sellest, kuidas tajume ümbritsevat keskkonda, sõltub lõpuks, kas identifitseerime end kultuuriliselt oma kodukoha kaudu ja kui tihe see side on. Liigirikkus on ka tervise pant, seevastu monotoonne ja tehiskeskkond tekitab hädasid ning sellest eemalesaamine on pea igaühe alateadlik soov.
Valla heakorraeeskiri kohustab siiani hoidma rohu kõrgust maksimaalselt 15 cm piires. See kehtib mõistusevastaselt ka tiheasustusalale jäävatele looduslikele rohumaadele ja nagu näitab hiljutine märgukiri ühe Nugise teel asuva kinnistu kohta, soodustab hoopis pealekaebamiskultuuri. Nõuet ei pea järgima vaid looduskaitse all olevatel maadel ja hajaasustuses. Lillemuru rajamine on siiski lubatud ja just valla hooldatavatel maadel tuleks seda palju julgemalt rakendama hakata. Miks mitte kasutada avalikus haljastuses muid kodumaiseid liike ühe-kahe tavalisema kõrrelise asemel. Kui nüüd tekib tõrge, et kõrge taimkate hakkab piirama nähtavust teedel ja ristmikel, saab alati teha sobiva valiku. Näiteks valge ristik pakub õitsedes pikalt silmailu, talub põuda, kannatab tallamist ja on atraktiivne tolmeldajatele. Ning mis peaasi, ei kõrgu üle ametnike seatud kasvupiiri.
Kui kõrguspiirangu mööndus on heakorraeeskirja juba sisse viidud, siis niitmissageduse kohta seal mingeid soovitusi ei anta ja miks peakski. Ometi saadetakse niitmisbrigaadid taas ja taas üle käima suuri alasid, kus üks kõrs huikab teist taga. Ka selle artikli kirjutamise ajal kammivad traktoristid ja trimmerdajad läbi Randvere ja Leppneeme tee ääri, aga ka vaikset metsavahelist Tammekivi teed, nii et tolm lendab (fotol).
Põletavad kütust, tekitavad tarbetut müra, aga kasutegur on väike, eriti tänavusel kuivapoolsel suvel. Kõrvalepõikena, klindilt laskuvat Tammekivi teed koos selle ääres õitsva härgheinaga olen pidanud üheks ilusamaks teelõiguks tervel poolsaarel, kuid nüüd…
Niitmistööde lepingud peaksid olema palju paindlikumad ja enam vajaduspõhised. Ei juhtu suurt midagi, kui mõnes kohas tehakse esimene ja soovitavalt ka ainuke niide näiteks juuli keskpaigas. Viie korra taga ajamise asemel võib aga vabalt piirduda kahe või maksimaalselt kolme niidukorraga, ilma et heakord silmnähtavalt kannataks. Lisaks on palju avalikku ala, mida hoiavad korras hoopis külgnevate erakinnistute omanikud ja need teed võib julgelt valla niiduplaanist välja arvata. Isegi siis, kui sinna vahele peaks jääma mõni vähemhooldatud lõiguke.
Nii-öelda vabanev ressurss tuleks aga suunata hoopis niite koristamisele. Kui veel „õndsal“ kolhoosiajal veeti näiteks kogu Haabneeme aleviku haljasaladelt niidetud rohumass otseteed Raudoja farmi lehmadele ninaesiseks, siis praegu on lubatud kogu niide sinnasamasse maha jätta. Loomasöödaks see ei kõlba, kuid kogu see lagunev mass toimib omakorda väetisena ja annab pikkamööda eelise nõudlikumatele ja vähemaid vendi lämmatavatele liikidele. Mis tähendab ühtlasi liigilist vaesestumist. Osa sellest lagunevast orgaanikast jõuab suuremate sadude või lumesulamisveega paraku ka mereni, mille puhtuse eest samuti vähemalt sõnades püütakse seista.
See aga toob taas esile vajaduse kompostimisväljaku järele valla piires. Vähemalt keskkonna- ja heakorrakomisjonis on vallavalitsuse poolt lubadus teemaga tegeleda antud (vt. 07.06.2022 protokolli), kuid kindlasti tuleks selline ala reserveerida koostatavas Viimsi valla üldplaneeringus ja võimalikult kiiresti ka kasutusele võtta.
Andres Jaanus on Viimsi vallavolikogu keskkonna- ja heakorrakomisjoni liige (Kogukondade Viimsi).
Tunnusfoto: põdrakanepi õitsemise järgi näeb suve kulgemist (autori foto).
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: