Rohkem kui pool sajandit tagasi alanud suvilate rajamine praeguse Tallinna kuldse ringi aladel ei tähendanud ainult korterielanike puhkevõimaluste avardamist, vaid ka rassimist aiamaal, et toidulauda värske ja omakasvatatuga rikastada.
Selleks leidsid kasutust ka Viimsi kivised, savised ja väheviljakad maalapid.
Tavaline oli, et esmalt pandigi kasvama mõned viljapuud ja põõsad ning meisterdati käepärastest vahenditest kasvuhoone. Selle kõrval võis suvila enda ehitus aja- ja materjalinappuse tõttu venida aastaid. Koos oma riigi ja kaubakülluse tulekuga muutus mullas küürutamine suhteliselt mõttetuks ja vähetulusaks ettevõtmiseks ning põllulappide asemel nägi üha rohkem haljendavaid muruplatse. Enda tarbeks köögivilja või koguni talvekartuli kasvatajad jäid üha haruldasemaks ning isegi põlised maainimesed muutusid värske kraami kättesaadavuses täielikult poe- ja turusõltlasteks.
Viimaste aegade ärevad sündmused ja isevarustatuse tähtsustamine on pannud nii mõnegi enda maakasutust ümber hindama. Olen ka enda naabruskonnas märganud huvi tõusu, mis väljendub nii uute kasvumajade püstitamises kui taimekastide või peenarde sobitamises krundile. Selgitamaks, kui suurt rolli tarbeaiandus viimsilaste elus üldse mängib, tegin veidi kaarditööd ja võtsin ette enda koduküla Tammneeme. Valim on igati mitmekesine ja peaks andma pildi ka Viimsist laiemalt. Siin leidub põlistalude kõrval majapidamisi erinevatest aastakümnetest, lisaks piirneb küla mõlemast otsast kunagiste suvilarajoonidega. Analüüsist jäävad seekord välja viljapuud ja marjapõõsad, sest see nõuaks juba tõsisemat ülevaadet kohapeal.
Enam kui 250 elamuühikust üle kolmandiku on uusehitised, mis valminud pärast maa- ja omandireformi. Valdavalt on tegu üksikelamutega, mille ümber enamjaolt ka piisavalt ruutmeetreid, et aeda mitmekesiselt liigendada. Umbes viiendik elupindadest on ehitatud 1970-1980ndatel, seega „kolhoosiajal“. Põliseks talusüdameks saab kõikidest eluasemetest pidada iga seitsmendat, elanikud ise aga ei kanna paljudel juhtudel enam järjepidevust, sest omanikud on vahetunud. Pealegi pole aiapidamine tegevus, mida tingimata põlvest põlve edasi antakse. Ülejäänud 30% on endised suvilakrundid, millest suur osa on tänaseks leidnud aastaringse kasutuse. Samas tuleb arvestada, et küla põhjaosa ja lõunaosa suvilatel on aiapidamise seisukohast ka erinevad eeltingimused. Neist esimesed olidki loodud aianduskooperatiividena, kus krundid enamasti tillukesed, alla 1000 m2, teised aga mõeldud eelkõige puhkeotstarbelistena.
Tammneemes kasvatatakse köögivilju vaid ühel protsendil elamumaadest
Kuna „tuvastustöö“ on tehtud kaardimaterjali põhjal, siis on väike veaprotsent loomulik ja pidevad muutused toimuvad ka aastate lõikes. Midagi jääb sööti, kusagil pööratakse aga murukamar ümber. Tammneemes on elamumaadest ja nendega orgaaniliselt seotud maatulundusmaadest köögivilja või kasvuhoonete all umbes 1% kogupinnast (>0,5 ha). Põliste talukohtade ja kolhoosiaegsete eramute juures on aiamaad ja kasvuhooned pooltel majapidamistel.
Üllatavalt on kunagiste suvilakruntide omanikest vaid neljandikul oma peenramaa, samas kui kasvuhooneid leiab pisut sagedamini kui igast kolmandast aiast. Üks põhjus on kindlasti eelviidatud esmane otstarve, ent endiste aianduskooperatiivide alal on suuremate elumajade ja kõrvalhoonete rajamise tõttu muuks kasulikku pinda lihtsalt napiks jäänud. Sageli on ümberehitusega kaasnenud ka elustiilimuutus ja rohkem rõhku on pandud hoopis iluaiandusele. Uusarendustes on pilt üsna kirju. Aiamaad või vähemalt peenrakaste kasutab umbes viiendik, kasvuhoone on igas neljandas majapidamises. Kahtlemata on igal pool erandeid, kuid paistab, et just 1990ndatel ja 2000ndate esimesel kümnendil soetatud eramute omanikud eriti tarbeaiandusest lugu ei pea. Päris viimastel aastatel enda elamise külamiljöösse rajanutele tuleb aga veel aega anda, et kõik võimalused ära proovitud saaksid.
Vahed ei ole küll väga märgatavad, aga praegu tuleb välja, et 1970-1980ndate eramute juures on aiamaade suhteline pind kõige suurem. Järgnevad põlised talukohad, suvilad ja kõige viimaks uusarendused. Aiamaa keskmine suuruski on vanemate eluasemete juures üle kahe korra suurem kui suvilakruntidel ja uusarendustel – vastavalt üle 60 ja alla 30 ruutmeetri. Samas üle 100 m2 pinnaga aiamaid saab Tammneemes täpselt kahe käe sõrmedel üles lugeda ja ühe erandiga asuvad needki vanemate majapidamiste juures. Sellest pindalast alates võib juba arvestada korralike talvevarudega, loomulikult peaks siis käepärast olema kas maakelder või vähemalt vanamoodne sahver hoiustamiseks. Kahjuks on just maakeldrid need, mis uusarenduste rajamise või ka omanike vahetuse käigus sageli kergekäeliselt maatasa on tehtud.
Kaetud pinda ehk kasvuhooneid on krundi suuruse kohta enim endistel suvilaaladel. See on loomulik, sest krundid on ju väiksemad, aga ka triiphooned ise on suvilapiirkondades „külakeskmisest“ mõne ruutmeetri võrra suuremad.
Loodetavasti on kasvuhooned kasutuses ikka leivakõrvase pärast, mida värskelt tarbida või hoidistada, kuigi uhkemad neist võivad sama hästi täita ka puhkekoha eesmärki.
Üsna raske on hinnata, kui suure lisa omakasvatatud juur- ja köögivili keskmise aeda omava viimsilase toidulauale annab. Aga neid, kel ületalve midagi keldrist või sahvrist võtta oleks, ei paista just palju olevat. Enamus viimsilastest elab ju hoopis kortermajades, mille ümber erinevalt nii mõnestki Tallinna, Tartu või teise suurema linna asumist kogukonnaaedu pole märgatud. Ka esimese kaasava eelarve ettepanekute reas leidis kogukonnaaedade rajamise mõte üsna kasinalt poolehoidjaid. Ehk pole aeg veel piisavalt küps, aga algatatud üldplaneeringus võiks nii mõnegi ala selleks reserveerida.
Tunnusfoto: koduaias võib kasvatada kümneid või koguni sadu erinevaid tomatisorte (Tiia Jaanus).
Andres Jaanus (Kogukondade Viimsi) on Tammneeme külaseltsi juhatuse liige.
Viimsi Uudised
Jaga: