Meie suhteliselt noores demokraatias on võimaluste aken uutele poliitilistele erakondadele jätkuvalt avatud, kuid juba niigi kitsast pilu nügitakse iga kampaaniaga üha kitsamaks.
Eesti valimissüsteemi on Toompeal pikalt toimetanud erakonnad sisse kirjutanud üpris mitu tugevat tõkendit, mis ei võimalda uutel poliitilistele jõududel niisama lihtsalt parlamenti jõuda. Või ei lase neil seal pikemaks perioodiks kui neli aastat püsima jääda.
Esiteks on käesoleval sajandil olnud võimalik Riigikogu valimistel osaleda vaid ametlikult registreeritud ja äriregistrisse kantud erakondadel (1992 ja 1995 said osaleda ka valimisliidud). Et partei ametlikult registreeritaks, peab sellel olema vähemalt 500 liiget (aastast 1995 kuni aastani 2015 nõuti 1000 liiget). Kuid meie inimesed ei taha ilmselt osalt kompartei negatiivsest mälestusest ning teisalt tänapäevastest ühiskondlikest käitumismustritest lähtuvalt väga erakondade liikmeteks astuda. Seda enam, et info mõne erakonnaga liitumisest või sellest väljaastumise kohta on avalik. Mis omakorda võib kärpida inimese väljavaateid tööturul või avalikes aruteludes isiklike vaadete esitamisel.
Olen olnud mõnede uute erakondade rajamise lähedal ja tean, kui raske on meelitada häid inimesi poliitikasse minema. Enamik end oma erialal tõestanud spetsialistidest või juhtimiskogemustega inimestest hoidub erakonnapoliitikast, kuna selles on liiga palju irratsionaalsust ning negatiivseid emotsioone. Seetõttu võetakse uutesse erakondadesse korralike inimeste kõrval vastu ka senistes parteides äpardunuid, täiesti juhuslikke ja kontrollimata taustaga tegelasi ning erakonna siseringi liikmete sugulasi ja hõimlasi (mõnikord lausa kümnete kaupa). Loomulikult osutub selliselt kallutatud kaadri juhtimine juba valimiskampaania ajal ülimalt keeruliseks ülesandeks ning konfliktid on kerged kerkima. Ja kui poliitilisel uustulnukal õnnestubki parlamendi lävend ületada, tekitab see omakorda palju pingeid väheste Riigikokku pääsenute ning enamiku sealt väljajäänute vahel.
Teiseks peab ametlikul registreeritud erakond saama vähemalt 5% valimistel osalenute toetuse, et üldse Toomapeal kohtade jagamise võrrandisse pääseda. 2019. aastal tähendas 5% hääletest veidi üle 28 tuhande inimese toetust, mis jäi toona uue jõuna areenile tulnud Eesti 200-l ületamata. Väga kindlad ei saa 200-lised oma künnise ületamises olla seekordki. Turbulentse poliitilise seltskonnana on neil juba hulk sisevõitlusi käsil ning vahetult valimiste eel napi hääletenamusega erakonna juhi väljavahetamine pole loodetud edu toonud ei sisemiselt ega välimiselt.
Kolmandaks pärsib uute tulijate võimalusi oluliselt tänane erakondade rahastamise süsteem. Riigieelarvest saavad märkimisväärselt rahalist toetust vastavalt oma kohtade arvule peamiselt parlamendiparteid. Näpuotsaga jagub toetust ka valimistel vähemalt 2 – 5 % häältest kogunud, kuid künnist mitte ületanud erakondadele. Olukorras, kus eraisikute hulk (enamasti milleski huvitatud ettevõtjad), kes soovivad parteidele annetada, kuivab kokku ning ka summad pigem vähenevad, muutuvad poliitilised erakonnad valimiskampaaniate ajal rahast üha sõltuvamateks. Tuleb ju kampaaniates väga lühikesel ajaperioodil kulutada märkimisväärsel hulgal raha, et saavutada oma parteile ühiskondlikus ruumis suuremat silmapaistvust ning haamerdada võimalikult palju kõhklejaid enda valijateks.
Need meie minigarhid, kes poliitikutelt midagi vastu ootavad, reeglina ei rahasta parlamendiväliseid parteisid. Ja kuna viimased ei saa märkimisväärset toetust ka riigieelavest, siis jäävadki uustulnukate valimisreklaamid kas väga tagasihoidlikeks või ei tehta neid rahapuudusel mõnes meediavaldkonnas üldse (näiteks teles või välimeedias). Mis omakorda tähendab, et suur osa uute tulijate sõnumitest lihtsalt ei jõua potentsiaalsete valijateni. Seda enam, et juba Toompeal pikalt kanda kinnitanud parteid saavad oma tegevusega peavoolumeedia agendat märkimisväärses ulatuses mõjutada ka päevauudiste ning publitsistikaga.
Mõned uued tulijaid on just eelnevatest piirangutest läbi murdmiseks valinud suurde poliitikasse jõudmiseks jõulise populismi tee.
Res Publica 2003. aastal selles õnnestus, Eesti 200 aga 2019. aastal kõrbes (mäletate veel neid plakateid seal trammipeatuses?!).
Osad on tulnud selge maailmavaatelise agendaga (Erakond Eestimaa Rohelised 2007 ja EKRE 2015) ning õnnestunult. Kuid väga raske on konkreetse maailmavaatega 2023. aasta valimistele minevale Parempoolsete erakonnale ennustada märkimisväärset edu. Paraku muud olulised faktorid (liikmeskond, finantsid, hetke ühiskondlik agenda jm) ei anna selleks alust.
Ühekordseid õnnestumisi on toonud ka hästi ajastatud ning õigesti välja mängitud protest (Vabaerakond 2015). Kuid sellelt pinnalt on probleeme parlamenti püsima jäämisega (rohelised ja vabatmehed langesid välja 2011. aastal, Vabaerakond 2019. aastal, Res Publica liitus enne järgmisi valimisi Isamaaga).
Andmata heakskiitu EKRE tegevusele paljudes valdkondades tuleb tunnistada, et just jõuline populism on 2015. aastal parlamenti murdnud väikesest protestiparteist teinud tänaseks ühe suurima ja mõjukaima Eesti erakonna. Kes seekord läheb valimistele täiesti arvestatava võimalusega need võita.
Kõige eelneva kontekstis võib tekkida küsimus, kas üldse tasub poliitikas uusi tulijaid ja selget maailmavaadet omavaid pisiparteisid valida. Soovitan teha selline valik neil, kes vastavaid põhimõtteid väärtustavad. Kuigi täna on Roheliste toetus ligikaudu 2% ja Parempoolsete toetus umbes 1%, tasub keskkonda ja vastutustundlikku majanduslikku käitumist tähtsaks pidavatel inimestel hääletada väärtuspõhiselt nende poolt isegi siis, kuid kõik küsitlused näitavad lemmikute parlamendist seekord välja jäämist. Kasvõi selleks, et maailmavaatelistel väikeparteidel tekiks motivatsioon jätkata oma tegevust väljapool parlamenti kuni järgmiste valimisteni.
Tunnusfoto: pexels.com
Järgmine osa Ivo Rulli e-raamatust „Populismi võidukäik“ ilmub laupäeval 7. jaanuaril.
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: