Alanud liikumisaastale sobilikult on nüüdsel ajal, mil valimisnimekirjad pole enamikul parteidel veel lukku löödud, kuum nähtus parteijooks ehk mõnede persoonide poolt ühes erakonnast teise ootamatu üleminek.
Tegemist on tragikoomilise nähtusega, kus justkui viisakad inimesed põhjendavad oma konjunkturismi mingite müütiliste väärtuste ja põhimõtetega. Mida väidetavalt nende eelmises emaerakonnas polnud enam võimalik järgida ning mis kõik löövat lõkkele uues isaerkonnas.
Aastate jooksul oleme juba harjunud, et vanad erakonnad vahetavad valimiste eel hoogsalt liikmeid. Aga selle tõvest pole puutumata jäänud ka uued pürgijad. Näiteks Eesti 200 on hiljuti hõisanud, et said oma ridadesse kandideerima mõned ülejooksikud sotsidest ja Keskerakonnast.
Nagu ka varasematel aastatel peibutab nüüdki parteijooksikuid väljavaade saada uues erakonnas parem positsioon Riigikokku või mõnele poliitiliselt määratletud ametikohale (riigi- ja munitsipaalettevõtete nõukogud, erakonna nõunikud Riigikogus ning tulevaste ministrite nõunikud ministeeriumites jmt) pääsemiseks.
Teema illustreerimiseks pakun näiteid markantsematest parteijooksikutest meie lähiajaloos.
2009. aasta septembris avaldas Postimees nimekirja poliitikutest, kes selleks ajaks olid kõige sagedamini erakonda vahetanud. Selles nimekirjas troonisid toona viie parteivahetuse korraga Tiit Käbin ja Andra Veidemann. Neile järgnesid neljal korral erakonda vahetanud Mark Soosaar, Jaan Kundla, Ülo Nugis ja Sergei Ivanov.
Eesti erakondlike ülehüpete värvikate näidete hulka kuuluvad veel Peeter Võsa minek IRList Keskerakonda (2007), Tõnu Trubetsky astumine roheliste hulgast Keskerakonda (2010) ja hiljem sealt välja, Priit Vilba/Wilbachi hüpe Reformierakonnast Keskerakonda (2013) ning Ain Seppiku ja Deniss Boroditši liikumine Keskerakonnast Reformierakonda (2013).
2010ndate alguses olid Eesti kaks kõige selgemini vastanduvat parteid Keskerakond ja Reformierakond. Ometigi toimus toona pea kõikide valimiste eel ohtralt vastastikuseid ülehüppeid just neis erakondades. Isegi vilunud poliitikavaatlejatel tekkis mingil ajal sellise keskreformi ülehüppevõistluse punktiseisu jälgimisega raskusi. Lisaks juba viidatud poliitikutele avastasid näiteks 2013. aastal põlised keskerakondlased Vilja Savisaar-Toomast ja Toomas Varek endas äkki reformierakondlase. Aastatel 2018 – 19 aga siirdus Reformierakonnast Keskerakonda Andrei Korobeinik.
Omaette tase oli Eerik-Niiles Krossi minek IRLi aseesimehe (sic!) kohalt Reformierakonda 2014. aastal. Kuna enam-vähem samal ajal liikus temaga koos IRList refide hulka ka Yoko Alender, märkis Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand oma toonases kommentaaris irooniliselt, et kui „Bond“ vahetab poolt, siis ikka üheskoos „Bondi tüdrukuga“.
Nii Kross kui Alender on hiljem Reformierakonnas olnud parlamendi erinevates koosseisudes, kuid Reformierakonnas väga mõjukat positsiooni pole kumbki saavutanud. Nõnda on läinud ka enamiku teiste ülehüppajatega. Nad võetakse vastu koos oma imagoga ülekanduvate hääletega, kuid uude siseringi neid üldjuhul ei lasta. Ilmselt alateadlikust kartusest, et kes kord on poolt vahetanud, võib seda tulevikus teha veel ja veel.
Infoajastul pole mitte mingisugune probleem sisestada kandidaadi nimi mõnda otsingumootorisse, et saada kiirelt teada, mis parteidesse on ta varem kuulunud, mida rääkinud või kirjutanud ja mida teinud või tegemata jätnud.
See võiks olla vastutustundlikule valijale rutiinne tegevus pärast seda, kui tal on tekkinud juba eelistus ühe või teiste erakonna suhtes tervikuna. Konkreetses valimisringkonnas on partei keskmiselt välja pannud tosina jagu kandidaate ning nende tausta tundmaõppimine pole ju keeruline ega ülemäära aega nõudev. Ehk aitas seegi peatükk mõne kandidaadi suhtes hoiakuid kujundada.
Tunnusfoto: pexels.com
Järgmine osa Ivo Rulli e-raamatust „Populismi võidukäik“ ilmub laupäeval 21. jaanuaril.
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: