Valimiskampaania ajal hoiavad erakondi pinges regulaarselt ilmuvad avaliku arvamuse uuringute tulemused.
Uuringute tegijaid on mitmeid ning nad kasutavad erinevaid metoodikaid, mistõttu jääb alati õhku palju küsimärke ning tõlgendamisruumi. Isegi kõigiti korrektselt läbi viidud arvamusküsitluse tulemustes sisaldub väike statistiline viga. Ja paraku võib mõni uuring olla ka tellimustöö kellegi edu või allakäigu sillutamiseks.
Kõige selle tulemusel on poliitikutel tekkinud üksjagu vilumust, kuidas avalikkusele oma reitingute hetkeseisu kommenteerida. Tõusuteel olijad või tipus püsijad rõhutavad enda tehtud otsuste õigsust ning lubavad jätkata samas vaimus. Kel reiting kukkunud või püsib stabiilselt madal, võtavad nö riigimeheliku hoiaku. Rääkides kulm kipras, et julgevad teha hädavajalikke, ent ebapopulaarseid samme. Ja lisades justkui muuseas, et poliitikat ei tehta ju ometi mingi tühise populaarsuse, vaid ikka tõsiste ja sisuliste eesmärkide nimel. Jutuks kena küll.
Kui sotsioloogiline uuring viiakse läbi korrektselt, saadakse ka adekvaatsed tulemused. Selleks peab koostama küsitletavate õige valimi (Riigikogu valimiste puhul mõistagi vaid valimisõiguslikest kodanikest), mis oleks ühtlasi sootsiumi miniportree. Küsimused peavad olema sõnastatud üheselt mõistetavalt ning küsitluse läbiviimise metoodika ei tohiks välistada mõnd valijaskonna segmenti (näiteks neid, kes igapäevaselt ei kasuta internetti).
Tulemusi mõjutavad ka küsitlusperioodid – et kas need langevad ajale enne või vahetult pärast mõnd poliitilist skandaali. Samuti regionaalne katvus, näiteks omal ajal eksisid küsitlusfirmad sageli just Rahvaliidu tegeliku toetuse hindamisel, sest küsitlejad ei jõudnud nn ääremaadele. Ning muud võimalikud tegurid nagu mõne erakonna suurürituse toimumine või populaarse persooni avaldus parteisse astumisest või kandideerimisest.
Kuna erakondade siseringides on täpselt teada, millal peamised uuringufirmad oma järjekordseid küsitlusi läbi viivad, ajatatakse ka erinevaid positiivseid sündmusi ja sõnumeid just antud perioodidele.
Teisalt teevad küsitlusfirmad ise erakondadele pakkumisi viia läbi vaid nende sisemiseks tarbeks tehtavaid uuringuid, millega parteid saavad kampaania algfaasis testida erinevaid valimislubadusi ning võimalike kandidaatide populaarsust. Paraku on siingi oht kes-maksab-tellib-muusika-kokkulepeteks. Ühe väga tuntud sotsioloogi ettevõte pidas möödunud parlamendivalimiste favoriidiks Keskerakonda, kuigi hääletustulemuste järgi võitis valimised selgelt hoopiski Reformierakond. Võib-olla oli see juhus, ent sama sotsiloloog pakkus ühele hoopis teisest puust erakonnale aasta varem üldsegi mitte odavat valijate profileerimise uuringut. Ning kui too partei rahalistel kaalutlustel selle pakkumise tagasi lükkas, langes juba järgmises avalikus uuringuraportis ka nende toetus mitu protsendipunkti…
Poliitikas on alati üleval oht, et sotsioloogia pole mitte üksnes avaliku arvamuse mõõtmise tööriist, vaid ka sellega manipuleerimise vahend. Enamus meediakanaleid on väga avatud uuringutulemuste avaldamisele, seega saab järjekordse toetusreitingu ilmumisest kriitilisel kampaaniaperioodil sündmus mitmes plaanis. Erakonna sees võib see viia strateegiliste pööreteni (näiteks juhtide vahetus), avalikkuses aga tõmbab kellegi tõus või langus samas suunas kaasa kahtlejate hoiakuid.
Just kampaania viimastel kuudel on parteidele tähtis toetuse trend, sest sotsiaalpühholoogiliselt eelistab enamus inimesi olla võitjate leeris.
Sotsioloogiliste uuringutega manipuleerimist pole aga praktiliselt võimalik tõestada, mistõttu käesolevas peatükis ei esine ka ühtki konkreetset nime. Kui mõne firma prognoosid valimistulemuste kohta valimisööl metsa lähevad, püütakse taoliste piinlike olukordi sotsioloogide poolt põhjendada viimastel valimiseelsetel päevadel toimunuga või mõne erakonna põhitoetajate nö koju jäämisega.
Õnneks on Eestis tekkinud uuringufirmasid, kes on järjepidevalt suutnud ennustada suhteliselt täpselt valimiste tegelikke tulemusi. Sest nad küsitleva professionaalselt ja kasutavad kampaania lõpusirgel ka reaalsete kandidaatide nimesid nende kandideerimise ringkondades.
Tõsusnud on ka meediakanalite nõudlikkus ning enam ei avaldata uuringutulemusi, mille metoodika märkimisväärselt eirab reaalset valimissituatsiooni. Samuti küsitlustulemusi firmadelt, kel puudub pikem kogemus või kelle puhul tajutakse seoseid mõne erakonnaga.
Lõpuks on kindel vaid üks – näitagu uuringutulemused mida iganes, tegelik asjade seis selgub valimisööl. Ning see üllatab ja jahmatab paljusid.
Tunnusfoto: Alari Tammsalu, pexels.com
Järgmine osa Ivo Rulli e-raamatust „Populismi võidukäik“ ilmub laupäeval 22. oktoobril.
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: