Albert Trapeeži kirjutatud vemmalvärss, mille 1980ndatel laulis kuulsaks Propeller, leiab valimiste aegu ikka ja jälle tsiteermist.
Sestap lubatagu nüüdki enne skandaalide tumeaine käsitlemise juurde siirdumist üks luuleline viiv.
Seisan üksi mere ääres
jalas kollased sandaalid
valged merevahust sääred
hüüan: elagu skandaalid!
Möödunud nädalal lahvatas nende valimiste esimene tõsisem skandaal. Pildistamisskandaali puhkemiseks olid pikalt valmistunud hulk osapooli – nii keerulisi peresuhteid klaarivad asjaosalised, nende advokaadid, kõik suuremad meediamajad kui enamus parlamendierakondi. Seekord prahvatas avalikkuse ette massiivselt infot, mida oli vaaritatud salaja. Valu, solvumisi ja kibestumisi on olnud palju ning tuleb ilmselt veel.
Jätan siinkohal halloweeni eel kapist välja toodud poliitiku luukere sisu lahkamata ning vaatlen selle avalikustamist valimiskampaania laiemas kontekstis.
Esiteks saab juba nimetada antud vastiku loo üht võitjat. Selleks on EKRE, sest Marko Mihkelson ümber puhkenud meediakära pühikis nii peavoolu- kui sotsiaalmeediast kiirelt tahaplaanile Mart Helme sõnad Ukrainas sõjas poolte mittevalimise teemal. Ning mängis käremeelsetele rahvuskonservatiividele kätte järjekordse nuia, millega liberaalset Reformierakonda nüpeldada.
Teiseks tuli ilmsiks, et väga paljud meediakanalid olid asjast olnud juba pikalt informeeritud, aga nö eetilistele kaalutlustele tuginedes jätnud vastavad lood senini avaldamata. Kuid see eetiline barjäär murdus neil momentaalselt, kui üks konkureeriv väljaanne teema lõpuks siiski avalikustas. Pärast seda ilmusid umbes tunni jooksul analoogsed kajastused ka paljudes selle päevani teema avalikustamisest keeldunud väljannetes. Väga omapärane meediaeetos.
Kolmandaks on Reformierakond esialgu võtnud Mihkelsoni kaitsva positsiooni – teda hoitakse jätkuvalt parlamendi väliskomisjoni esimehe kohal. Kui EKRE kõrvale jätta, on ülejäänud parlamendierakonnad skandaali suhtes kas ebalevad või püüavad püsida neutraalsetena. Ilmselt järgmise kuu vältel ilmuvad avaliku arvamuse küsitlustulemused otsustavad Mihkelsoni poliitilise tuleviku. Peaks neis kajastuma refide toetuse langus, jätab võimupartei plekiliseks muutunud Mihkelsoni valimisnimekirjast välja. Kui langust ei tule või tekib hoopiski toetuse tõus, haktakse taas kandideerivast Mihkelsonist voolima märtrit.
Jättes Mihkelsoni pildistamisskandaali kulgema edasi oma krüptilistele radadele, meenutan järgevalt meie lähiajaloo teisi poliitikute ja erakondade ümber lahvatanud skandaale ühes nende järelmitega.
Kõige sagedamini põhjustab skandaali poliitiku ebaeetiline tegu. Sellistel juhtumitel võib piisata oma vigade tunnistamisest ja vabandamisest ‒ nagu tegi peaminister Mart Laar hilinenult, ent siiski pumppüssi skandaalis (Edgar Savisaare pildi tulistamine 2001. aastal). On olnud juhtmeid, kus inimese häbitunne ei luba tal skandaali järel enam poliitikas jätkata. Nii lahkus Riigikogu liige Viktor Niitsoo pärast purjuspäi baarinurka urineerimist esmalt ERSP fraktsioonist ning mõne aja pärast ka parlamendist (1998).
Poliitilise vastutuse küsimuse ümber on alati tõlgendamisruumi.
Mõned ministrid on pidanud oma vastutusalas skandaali lahvatades targemaks kohe ise ametist tagasi astuda, et hiljem saaksid ise edasi minna ning vabastada oma erakond skandaalsest teemast. Kultuuriminister Signe Kivi astus 2002. aastal tagasi, kui avalikuks tuli Kultuurkapitalist suurte summade kasiinos mahamängimine. Põllumajandusminister Tiit Tammsaar astus 2004. aastal tagasi, kui sai ilmsiks riigi tervaviljavarude mastaapne riisumine. Sotsiaalminister Maret Maripuu astus 2009. aastal tagasi, olles eelnevalt lasknud tekkida suurel segadusel pensionirahade saajateni toimetamisel.
Mõni minister on kiirelt tagasi asutunud omaenda hooletuse tõttu. Nagu kaitseminister Margus Hanson 2004. aastal, kui kadus tema portfell ühes riigisaladusi sisaldanud dokumentidega. Või tõekspidamiste tõttu nagu kaitseminister Jaak Jõerüüt 2005. aaastal, reageerides selle sammuga ühele vastuolulise poliitilise sõnumiga T-särgile.
Samas omaaegsel justiitsministril Kristen Michalil kulus 2012.aastal aga tagasiastumiseni otsuse langetamiseks seitse kuud, mille jooksul temalt pidevalt nõuti selgitusi Reformierakonnale laekunud tundmatu päriolu raha kohta.
Veelgi külmema närviga oli oma erakonna rahastamisskandaalis Edgar Savisaar, keda 2010.aastal tabas idaraha skandaal ehk Kremliga seotud isikutelt 3 miljoni euro küsimine („kolmandik sulas“). Savisaar ei hoolinud masiivsest meedia ja poliitiliste konkurentide kriitikalainest ega KaPo menetlusest. Skandaali ajal moodustati Keskrerakonnas „tõekomisjon“, kelle hinnangul kõik oli JOKK. Lõpuks tegi nii Keskerakond kui Savisaar isiklikult 2011. aasta parlamendivalimistel tugeva tulemuse.
Savisaar sai skandaalides toimetamiseks tugeva „karastuse“ juba 1995. aastal lahvatanud lindistamiskandaalis. Tookord taandus ta nii siseministri kui erakonna juhi kohalt. Et siis pärast pooleaastast pausi naasta nö puhtalt lehelt taas suurde poliitikasse.
Mõned poliitikud on otsustanud skandaali puhkedes meediaga sõtta minna. Näiteks Illar Hallaste seksiskandaalis (lõbutüdrukute tellimineoma sünnipäevapeole 1997. aastal). Hästi see paraku talle ei lõppenud nagu pole sõda meediaga tulnud kasuks ka teistele skandaalidesse sattunud poliitikutele.
Poliitikas võib skandaalide järelmõju olla väga erinev. Omaaegse Rahvaliidu esimehe Villu Reiljani maadevahetuse skandaal pani teda 2006. aastal ametis lahkuma. Ning 2007. aasta parlamendivalimistest algas Rahvaliidu allakäik, mis päädis selle erakonna tegevuse lõpetamisega. Samas Kristen Michali rahastamisskandaali ajal (2012) Reformierakonna toetus vahepeal hoopiski veidi tõusis. Edgar Savisaare poolt Moskvast 3 miljoni euro küsimise avalikuks tulek viis Keskerakonna maine vaid ajutisse langustrendi (2010). Savisaare personaalselt kuvandit on enamus temaga seotud skandaale Keskerakonna põhivalijaskonna silmis pigem tugevdanud. Nõnda on see olnud ka EKRE poliitikute vallandatud verbaalsete skandaalide mõjuga nende kuvandile.
Skandaalist poliitik lahkuda nii luuseri kui võitjana, sest avalikkuses toimuv nö kohtupidamine on manipuleeritav kõikidest suundadest. Võidab see, kellle selja taga on professionaalsemad PR-nõustajad ning mõjukamad poliitilised suunamudijad.
Tunnusfoto: pexels.com
Järgmine osa Ivo Rulli e-raamatust „Populismi võidukäik“ ilmub laupäeval 12. novembril.
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: