Olen Viimsis jalutades kogenud omapärast fenomeni – pea alati ütlevad inimesed võõrastega kohtudes “Tere!” metsavaheteedel.
Aga niipea kui asfalt kätte jõuab, möödutakse teineteisest reeglina vaikides.
Loomulikult pole mõeldav, et Viimsi kaubanduskeskustega piirnevates kvartalites hakkaksid kõik üksteist mitte tundvad inimesed pidevalt teretama. Ent erinevates külades tugevdaks see kindlasti kogukonnatunnet, kui möödujaid tervitaksid teineteist kas suusõnaliselt või sõbraliku viipe ja naeratusega. Tean, et paljudes väiksemates kohtades see täpselt nii ongi.
Valla kergliiklusteedel kõndijad kuulavad sageli kõrvaklappidest, mida kaugelt ei pruugi tähele pannagi, muusikat või jutusaateid. Klapistatud olekus piisaks vastutulijatele ka kergest noogutusest. Minugipoolest võiks ka jalgratturitelgi olla mingi oma rituaalne žest, millega möödavuhisevat pedaalijat teretada-ergutada. Miks mitte näiteks lenkse hoidvatel kätel korraks pöidlate püsti ajamine?!
Tere, olgu sõna või žesti vormis, väljendab märkamist ja lugupidamist.
Koroona-ajal kadus meil ära isegi kättpidi teretamine, rääkimata kallistamisest. Asendudes mingil perioodil veidrate sõrme- või küünarnukkide kokku koksimisega. Samuti on nutividinatega pidevas ühenduses olek sageli teedel ja tänavatel kõndijad sulgenud sedavõrd oma mulli, et sageli ei märgata isegi teel olevaid auke või poste. Vastutulijatele noogutamine võiks neile hästi mõjuda mitte üksnes emotsionaalselt, vaid ka füüsiliselt.
Tuntud tõde on, et kui mingis kogukonnas on üksteise teretamine normiks, peletab see sealt eemale kurjade mõtetega ringiluusijaid. Seega kui näete oma tänaval liikumas kahtlast kuju, siis ärge tehke temast telefoniga kohalikku sotsiaalmeediagruppi postitamiseks udupilt. Öelge talle lihtsalt kõva ja selge häälega „Tere!“ ning proovige silma vaadata. Kui inimesel peaksid olema tõesti mingi kurjad kavatsused, tunneb ta end sellisel juhul nö paljastatuna ning loobub oma plaanide realiseerimisest.
Kogukonna liikmetena saame ise kujundada just sellise teretamiskultuuri, mille puhul tunneme end turvaliselt ja hoituna.
Autor on Pringi küla elanik.
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: