Viimsi Uudised jätkab tänavusuvist igalaupäevast sarja, milles avaldame valitud osi uuriva ajakirjaniku Toomas Kümmeli raamatust „VEB-fond. Kadunud raha“.
Katkendid on valitud põhimõttel, et neil oleks seos ka tänases Viimsi avalikus elus tegutsejatega.
Katkendid peatükist „2004 – LUHTUNUD VÕIMALUSED“.
2000. aastate alguseks oli VEB-fondi teema varjusurmas. Aleksander Matt ja Igor Kostikov olid Venemaa võlakirjad ja raha VEB-i külmutatud kontolt kätte saanud, Eesti Panga petuskeem edukalt ellu viidud, Vahur Kraft teiseks ametiajaks keskpanga presidendiks tagasi valitud, kohtuprotsessid lõppenud, fond kujundatud ümber sihtasutuseks VEB (SA VEB), kreeditoride üldkoosolek toimunud Eesti Panga soovitud manipuleerimisel. Miski ei ennustanud selle unelaadse oleku lõppu.
Esimene vaevumärgatav kahin käis koolnust läbi, kui Riigikogu arutas 08.06.1999 Eesti Panga 1998. aasta aruande kinnitamise eelnõud. (http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/199906081000#PKP-2000005809) Ettekandega esines Eesti Panga president Vahur Kraft. Pärast ettekannet algas saadikute küsimuste voor. Keskpanga siseringis peaaegu et salavaenlasteks peetud vennad Reiljanid, Villu ja Janno andsid tuld.
/—/
Järgmisena küsis Janno Reiljan ootamatult ka VEB-fondi kohta. Segaselt sõnastatud küsimusega taheti teada Eesti Panga VEB-fondi nõudeõiguse (sertifikaad) müügi kohta Ühispangale 12 protsendiga nominaalist.
Vahur Kraft: „Mis puudutab nn VEB-fondi ja selle sertifikaate, siis VEB-fond moodustati 1993. aastal pärast seda, kui oluline osa kahe suurema Eesti kommertspanga aktivatest külmutati Moskva Välismajanduspangas. Pärast seda, alates 1993. aastast on igal tasemel, nii panga tasemel, personaalsel tasemel kui ka riikidevaheliste läbirääkimiste tasemel püstitatud nn külmutatud vahendite lahtikülmutamise küsimus. Kuid väga selgelt on välja kujunenud selline situatsioon, kus seda küsimust vaadatakse üldiselt riikidevaheliste võlgnevuste osana. Nii et VEB-fondi probleemi omaette kahe riigi nõuete-kohustuste osast ei eraldata. VEB-fond on päris aktiivselt tegutsenud, et püüda lahti külmutada VEB-fondi külmutatud aktivaid, kuid kahjuks ebaõnnestunult. Lähtudes sellest on VEB-fond toimetanud nii, et on püüdnud teha tasaarveldusi ka omal ajal Vnešekonom-pangast saadud laenude arvel, kuid kahjuks ei ole seegi ettepanek leidnud heakskiitu. Seetõttu on lähtutud põhimõttest, et anda VEB-fondi sertifikaadid nende omanikele, kes siis juba kohapealset initsiatiivi kasutades suudaksid need vahendid n-ö lahti külmutada. Võiks öelda, et siin on küll saavutatud märkimisväärset edu selles mõttes, et kui VEB-fondi loomise ajal oli fondi maht umbes 80 miljonit dollarit, siis praegu on see umbes 30 miljonit dollarit. Nii et tegelikult on neid probleeme just erainitsiatiivil lahendatud. Mis puudutab Eesti Panga osalust, siis tõesti, Eesti Pank on ka varem teinud ettepaneku, et VEB-fondi sertifikaadid võiksid olla vabalt ringlevad ehk ostetavad ja müüdavad, et turg paneks paika hinna, millega fondi sertifikaate saaks vabalt osta või müüa. Teataval määral on selline vaba ringlus ka toimunud, tõsi küll, see on toimunud erinevate subjektide vahel ja hind kõigub 5%-st 10%-ni. Minu arvates oli see, et Eesti Pank müüs oma VEB-fondi sertifikaadid Ühispangale umbes 12%-ga, kasulik tehing.“
Missugusest erainitsiatiivist Vahur Kraft räägib VEB-i külmutatud konto mahu vähenemisel 80 miljonilt dollaril 30 miljonile dollarile, me teame. Aleksander Matti erainitsiatiiv sai võimalikuks tänu Eesti Panga organiseeritud petuskeemile. 1998. aastal kanditi VEB-i külmutatud kontolt kahe tehinguga välja 30,5 miljonit dollarit.
Kummalisel kombel ei pälvinud see Vahur Krafti teade erilist tähelepanu, Riigikogu saadikud ei pannud seda isegi tähele. Vaid mõni kirjutis meedias ja koolnu lebas rahus edasi. Äripäeva ajakirjanik Tiit Einer pani seda tähele ja küsis selle kohta ka kommentaare. (Äripäev, 11.06.1999) VEB-fondi direktoril Vladimir Mihailov täiendas Vahur Krafti vastusevarianti VEB-i külmutatud konto mahu vähenemise kohta. Tema sõnul kuulus 2/3 VEB-fondi nõudeõigusest VEB-i vastu Eesti ettevõtetele. SA VEB juhataja väitis, et arvukalt nõudeid olid kreeditorid aja jooksul fondist välja võtnud ja ise Moskvast raha nõudnud ning väidetavalt oli mõnel puhul see isegi korda läinud.
Teise VEB-is külmutatud konto mahu vähenemise põhjusena nimetas Vladimir Mihailov läbirääkimisi Nõukogude Liidu endiste vabariikide ettevõtetega, et nad 1992. aastal VEBi-siseselt toimunud ülekanded teistelt külmutatud kontodelt Eesti kahe panga külmutatud kontodele tagasi võtaksid. Vladimir Mihailov parandas ka Vahur Krafti, et VEB-is külmutatud kontol on alles vaid 20, mitte 30 miljonit dollarit.
/—/
Vladimir Mihailovi ülevaates on huvitav alalõik „Nõudeõiguse iseseisev teostamine“: „Vastavalt Eesti Panga poolt 25.01.1993. aastal kinnitatud VEB-fondi sertifikaadi tingimuste punktile 8 on sertifikaat valdaja nõudel vahetatav VEB-fondi volitusega nõude esitamiseks Nõukogude Liidu Välismajanduspangale sertifikaadi nominaalväärtuse ulatuses. Iseseisvalt teostati nõudeõigust 32 miljoni USA dollari ulatuses.“
Kõigil järgnevatel aastatel nimetavad Eesti Panga juhid pettusega Aleksander Matti TSL Internationalile kanditud nõuete lahtikülmutamist nõudeõiguse iseseisvaks teostamiseks.
VEB-fond taas päevakorral
8. juunil 2000. aastal ilmus majandusajakirjanik Andres Reimeri kirjutis, milles ta pööras tähelepanu PEP-i VEB-is külmutatud konto mahu suurele vähenemisele. (Äripäev, 08.06.2000) „Ühispangale kuuluvalt Põhja-Eesti Aktsiapanga külmutatud arvelt VEB-ist kanti välja 40 miljonit dollarit (650 miljonit krooni) klientide raha, mille kadumist Ühispank ei oska seletada,“ kirjutas Andres Reimer. Ajakirjaniku küsimusele raha kadumise kohta ei soovinud Ühispanga president Ain Hanschmidt ja peadirektor Lembit Kitter vastata. Ühispanga pressiteenistus aga teatas: „Mõned panga inimesed on sellega tegelenud, kuid selliseid operatsioone pole Ühispank teinud.“ Ühispanga pressiteenistus ei valetanud.
Andres Reimer ei saanud aga sellel ajal teada, et tegelikult kuulus VEB-is külmutatud konto jätkuvalt PEP-ile, tema nimel tegi aga maksekorraldusi Ühispank, kasutades selleks mitteeksisteeriva panga tunnusvahendeid. Ühispanga selline tegevus oli kriminaalkorras karistatav dokumendivõltsimine. Äriregistri andmed PEP-i kohta ütlevad, et ühinemine on jõustunud 04.09.1997 tehtud ühinemiskandega AS-i Eesti Ühispank registrikaardile. Aktsiaselts Põhja-Eesti Pank loetakse lõppenuks ja on Äriregistrist kustutatud.
Huvitav on ka kuni 1999. aasta märtsini rahandusministri ametis ja VEB-fondi nõukogu liige olnud Mart Opmanni vastus ajakirjanik Andres Reimeri küsimusele raha kadumise kohta, et tema ametisoleku jooksul ei teavitanud Eesti Panga president ja VEB-fondi nõukogu esimees Vahur Kraft teda VEB-is külmutatud summade vähenemisest. „64 miljoni dollari suuruse Eesti pankade nõude vähenemine sai toimuda alles märtsikuus pärast uue valitsuse ametisse asumist,“ väitis Mart Opmann. Petuskeemi tehingud TSL Internationalile raha lahtikülmutamiseks toimusid teatavasti 25.08.1997 (1,8 miljonit dollarit), 17.03.1998 (10 miljonit dollarit) ja 05.08.1998 (20,5 miljonit dollarit). Seega, kas Vahur Kraft varjas rahandusminister Mart Opmanni eest neid tehinguid või Mart Opmann valetas. Ajakirjanduses, peamiselt küll Äripäevas, jätkus arutelu raha salapärase kadumise kohta PEP-i VEB-is külmutatud kontolt. Kommentaare andnud Enn Teimann ja Vladimir Mihailov valetasid väljatöötatud versiooni kohaselt. (Äripäev, 09.06.2000)
Aasta oli mööda läinud ja 13. juunil 2000 arutas Riigikogu järjekordselt Eesti Panga aastaaruande kinnitamise eelnõu. Nagu ikka esitas ettekande hiljuti teiseks ametiajaks Eesti Panga presidendiks tagasi valitud Vahur Kraft. Arvestades ajakirjanduses tõusnud huvi VEB-fondi teema suhtes on isegi pisut üllatav, et selle kohta tuli talle ainult üks küsimus. Georg Pelisaar küsis pärast sissejuhatust VEB-fondi moodustamise ajaloo kohta: „Ajakirjanduse väitel on aga vähemasti kahel korral sellest fondist raha välja kantud. Milline on Eesti Panga roll VEB-fondi rahade liikumises ja kui suur siis ikkagi on praegu veel Eesti ettevõtete summa VEB-fondis?“
Vahur Kraft: „Mis puudutab nn VEB-fondi, siis julgen arvata, et siin ei ole tõepoolest tegemist, nagu ajakirjanduses on väidetud, mingisuguse uskumatu segaduse või salapärasusega. Kui natukenegi soovida ja tahta sellesse küsimusse süüvida, siis on vastused väga lihtsad ja ma kavatsen need teile siin ka ette kanda. Mulle tundub kahjuks, et ajakirjandus on sellest VEB-fondist täiesti valesti aru saanud ja näinud võimalust mingisugune uus skandaal üles puhuda (…) Kui minna edasi, siis tuleb rääkida, et tänaseks päevaks on fondi varade hulgast iseseisvaks nõudeõiguse realiseerimiseks välja võetud fondi sertifikaate, mis on vabalt ostetavad-müüdavad, 34,5 miljoni USA dollari ulatuses. Mitteresidentidele on tagastatud veidi üle seitsme miljoni USA dollari. Tegelikult, kui vaadata Riigikogu otsust 1993. aastast, siis see otsus lähtub sellest, et VEB-fond peab tegelema Eesti residentidega. Kahjuks oli selles fondis umbes kolmandiku summa ulatuses mitteresidentide arveid, sest VEB-i Tallinna harukontori kaudu toimetasid makseid ka mitmed teised endised liiduvabariigid ja sellest tulenevalt on seal mitteresidentide nõudeid. Need on sealt osaliselt välja kantud, nagu ma ütlesin. Ka see on vähendanud VEB-fondi varade mahtu. Samuti on eraisikutele Põhja-Eesti Panga ja Balti Ühispanga arvelt välja makstud umbes 300 000 USA dollarit. Praeguseks hetkeks on fondi jäänud ümmarguselt 20 miljonit USA dollarit. Ma tahaksin veel rõhutada, et siin ei ole saadud fondivarade lahendust selles mõttes, nagu seda loodeti saada, kõikide vahendite lahtikülmutamisega VEB-ist riikidevaheliste läbirääkimiste teel. Kuid kõik need fondinõuete omanikud − sest VEB-fond on sisuliselt nõuete koondaja − on ise teostanud nõuete nn realiseerimist ja tänu sellele ongi nõuete, fondinõuete maht vähenenud.“
Päheõpitud plaat oli käima läinud ja muudkui keerles. Neil oli alibi toimunud petuskeemi kohta ja seda ei suutnud keegi kontrollida, sest teave toimunu tegelikest tagamaadest oli kiivalt varjatud. „Venemaa VEB-is külmutatud rahaga seotud üksikasju on seni varjatud ka Eesti Panga nõukogu eest,“ kommenteeris üles kerkinud küsimusi tollane keskpanga nõukogu liige ja Riigikogu Rahanduskomisjoni esimees Kalle Jürgenson. (Äripäev, 06.10.2000)
/—/
Ehk „hirmul on Siimu silmad,“ nagu üks mu tuttav irooniliselt kalambuuritses. (Urmas Kaju)
/—/
28. juunil 2014 esitas Riigikogu Isamaaliidu fraktsioon arupärimise Eesti Panga presidendile Vahur Kraftile. Arupärimine puudutas segaseid seiku VEB-fondi loos ning oli ilmselt ajendatud minu raamatus esitatud materjalidest.
Vahur Kraft vastas arupärimisele kirjalikult augustis 2014. Eesti Panga koostatud 15-leheküljelises vastuses olid ära toodud kõik tuntud ja tavapärased seisukohad. Kuid esimest korda kogu VEB-fondi eksisteerimise aja jooksul alates 1993. aastast tuli vastust anda nii paljudele ja olulistele küsimustele, millest sinnani oli vaikitud. Kui arupärimisele vastusest välja tuua ainult kõige olulisem, tahaksin märkida vaid ühte episoodi. See puudutas vastust küsimusele, kas 20,5 miljoni dollari väljakantimine külmutatud arvelt oli Ühispanga tehing või aitas ka Eesti Pank sellele kaasa?
Vahur Kraft: „Eesti Panga 25.01.1993. aasta käskkirjaga nr 15 kinnitatud „VEB-fondi sertifikaad tingimuste“ kohaselt on sertifikaatidega väljendatud nõuded tasu eest või tasuta loovutatavad, kusjuures see ei saa toimuda sertifikaadiomaniku nõusolekuta. Selliseid tehinguid on paljude sertifikaadiomanike poolt ka tehtud ning selleks oli sertifikaadiomanikuna õigustatud ka Ühispank.“ Vahur Kraft hiilis kavalalt küsimusest mööda, ütlemata sõnagi konkreetselt küsitud tehingu kohta 20,5 dollari väljakantimisest külmutatud arvelt VEB-is. (…)
„Samuti on oluline, et VEB-fondi sertifikaatide registris registreeritud sertifikaadiomanik võis soovi korral oma sertifikaadi vahetada VEB-fondi volitusega nõude esitamiseks Nõukogude Liidu VEB-i vastu ning püüda omal riisikol talle kuuluvat nõuet Nõukogude Liidu VEB-i vastu teostada ja viimaselt hüvitust saada. Eesti Pangal puudus seaduslik õigus ja põhjus sekkuda VEB-fondi sertifikaadiomanike poolt nende seaduslike õiguste teostamisse.“
Ilma kommentaarideta, nagu öeldakse. Iga lugeja võib kõige eelneva põhjal juba ise hinnata Vahur Krafti vastuste adekvaatsust ja usaldusväärsust.
Arupärimise lõpus oli veel eriline rosin-repliik: „Arupärimises süüdistatakse alusetult Eesti Panka „andmete varjamises“, „mahavaikimises“, „suutmatuses“, „absoluutselt mitte millegi tegemises“, „kellegi teiste dollarite ülekandmises“ jm. (…) Vastuse andja võib üksnes oletada, et nn „raamatu“ all peavad küsimuste koostajad silmas Toomas Kümmeli raamatut „Isamaa rüüstajad,“ mis on kahjuks kantud samasugusest räigetest ja fakte eiravatest süüdistustest nagu ka Isamaaliidu fraktsiooni arupärimine.“
Arupärimisel vastas Vahur Kraft suuliselt Riigikogu istungil 20. septembril 2014. Kuna mitmetele tema vastustele on juba eelnevates peatükkides tähelepanu pööratud, siin neid enam ei puudutata. Ja mitte midagi uut me tema vastustest ka teada ei saaks. Hoopis olulisem sellest oli Isamaaliidu fraktsiooni esitatud eelnõu Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamiseks Riigikogu otsuse „Nõukogude Liidu Välismajanduspangas külmutatud Eesti pankade kontod“ täitmise uurimiseks ja arutelud selle ümber. Eelkõige vedasid seda asja Andres Herkel ja Helir-Valdor Seeder.
Miks sellel Riigikogus läbi kukkunud eelnõul peatuda? Põhiliselt kahel põhjusel. Esiteks selleks, et vaadata, kust eelkõige tuli vastuseis uurimiskomisjoni moodustamisele ja millised olid sealjuures argumendid. Teiseks tuleb esile tõsta seda fakti, et selleks ajaks ei olnud veel VEB-fondi loos sooritatud võimalikud kuriteod ja nende uurimine aegunud. Kindlasti oleks uurimiskomisjoni moodustamine aidanud tuua päevavalgele sellel ajal veel varjatud dokumente ja asitõendeid ning kuriteokahtluste korral pöörduda vastavate asutuste poole taotlusega kriminaalasjade algatamiseks.
Riigikogu töö spetsiifikat arvestades on olulisem komisjonides räägitu kui suures saalis parlamendi istungi ajal toimunud rangelt reglementeeritud arutelu. Riigikogu põhiseaduskomisjon arutas eelnõud 20. septembril 2014 ja riigieelarve kontrolli komisjon 11. oktoobril 2014.
Põhiseaduskomisjonis toimunud arutelul olid lisaks kohal ka Eesti Panga president Vahur Kraft, Eesti Panga juriidilise osakonna juhataja Kadi (Viira) Kapral, riigikontrolör Mihkel Oviir, Riigikontrolli peakontrolör Jüri Kõrge ja Riigikontrolli vanemaudiitor Saima Strenze. Andres Herkel andis ülevaate Isamaaliidu fraktsiooni poolt algatatud eelnõust VEB-fondi uurimiskomisjoni moodustamise kohta. Vahur Kraft tegi eelnõu algatajatele etteheite, et nad ei ole tutvunud Eesti Panga poolt koostatud VEB-fondi ülevaatega. Muu hulgas ütles Vahur Kraft: „…on viidatud Toomas Kümmeli raamatule. Kui Isamaaliidu uurimiskomisjoni põhimõte lähtub nimetatud raamatust, tekib küsimus, kas on loetud Villu Zirnaski „15 aastat Eesti uut pangandust: ülesehitusaja saavutused ja õppetunnid“.“ Vahur Krafti sõnul oli selles raamatus antud asjadele objektiivne hinnang, et pankade päästeoperatsioon, mis lõppes VEB-fondi moodustamise ja PEP-i asutamisega, oli hästi läbi viidud. Villu Zirnaski raamat oli tõepoolest hea ülevaade Eesti panganduse kujunemisest, kuid see ei seadnud eesmärgiks VEB-fondi loo detailset uurimist. Pankade päästeoperatsioon ja VEB-fondi moodustamine ning tegevus olid raamatus ainult üheks episoodiks. Vahur Kraft rääkis komisjonile ka 2000. aastal Mart Laarile saadetud kirjast VEB-fondi probleemide kohta. (EP dok nr 144) Edasi pani Vahur Kraft Mart Laarile suhu sõnu, mida ta olevat justkui vastuseks sellele kirjale öelnud: „Oli arvamusel, et informatsioon on olnud piisav, avalik, mingisuguseid tegevusi ei ole varjatud, informatsiooni on edastatud Riigikogule, Vabariigi Valitsusele, ministeeriumidele. Riigikogu otsusega oli kohustus leida lahendusi nõuete mahu vähendamiseks ja riiklik VEB-fond on suutnud erinevate tegevustega seda teha. Mitteresidentide nõuded suudeti osaliselt tagasi kanda Eesti kontole Nõukogude Liidu VEB-is ning see väärib tunnustust, kahjuks ei ole suudetud seda täies mahus teha.“
Vahur Kraft nõuab tunnustust oma petukirjale ja selles kavandatud petuskeemi elluviimisele. See oli tema tegelik sõnum. Ainult siis ei teadnud petukirjast ja ebaseaduslikust skeemist raha VEB-is külmutatud kontolt väljakantimiseks mitte keegi peale mõne asjasse pühendatud isiku.
Viimasena arutelul sõna võtnud Meelis Atonen tegi ettepaneku uurimiskomisjoni mitte moodustada. Selle poolt oli kuus ja vastu kolm komisjoni liiget.
Eelnõud arutati ka riigieelarve kontrolli komisjoni istungil. Paljuski oli arutelul ühist põhiseaduskomisjonis räägituga. Kohal olid samuti Riigikontrolli ja Eesti Panga inimesed. Tahan eraldi välja tuua ainult kolm Andres Lipstoki arvamust. Väljavõtted komisjoni istungi protokollist:
1. Andres Lipstok tegi ettepaneku mitte kohustada Riigikontrolli VEB-fondiga seonduva täiendavaks auditeerimiseks ning leidis, et komisjon võiks pöörduda Rahandusministeeriumi poole SA VEB likvideerimiseks.
2. Andres Lipstok leidis, et VEB-fondiga seonduv on juba põhjalikult läbi uuritud. Ei ole põhjust arvata, et Eesti Panga ja SA VEB poolt tehtu oleks olnud väär. SA VEB-fondi tegevust on auditeerinud sõltumatu audiitorühing, kes pole leidnud sihtasutuse tegevuses vigu. Samuti ei ole mõtet anda Riigikontrollile ülesannet VEB-fondi uuesti auditeerida. Rahandusministeeriumilt ja Eesti Pangalt võib paluda seisukohta küsimuses, mida nõuetega edasi teha.
3. Helir-Valdor Seeder oli teinud ettepaneku, et komisjon paluks Riigikontrollil auditeerida VEB-fondi tegevust perioodil alates 1997. aastast kuni tänaseni, keskendudes toimunule ja andes sellele juriidilise ja majandusliku hinnangu ning peale Riigikontrolli auditi saamist tulla Riigikogus otsustamise juurde tagasi.
Andres Lipstok tegi ettepaneku mitte paluda Riigikontrollil VEB-fondi auditeerida, vaid pöörduda Rahandusministeeriumi ja Eesti Panga presidendi poole seisukohtade saamiseks ühtse tegevuse kujundamiseks.
Häältega 4:3 sai toetuse Andres Lipstoki ettepanek. Oli selge, et Riigikogus eelnõu VEB-fondi uurimiskomisjoni moodustamiseks või Riigikontrolli auditi tegemiseks toetust ei saa.
/—/
Samal ajal pöördusid VEB-fondi kreeditorid ajendatuna uute faktide päevavalgele tulekust uuesti kohtusse, et nõuda oma kaotatud raha eest kompensatsiooni riigilt.
/—/
Kui võtta selle kohtuprotsessi olulisemad etapid väga lühidalt kokku võtta, siis oleksid need järgmised.
Kaebajad esitasid 30. detsembril 2004 kaebused, milles palusid kohustada Eesti Vabariiki (Vabariigi Valitsuse kaudu) kompenseerima neile väljastatud Riikliku VEB Fondi sertifikaadid kas riigi võlakirjade, raha maksmise või muu õiglase hüvitise määramise kaudu.
29. augustil 2005 võttis Tallinna Halduskohus määrusega kohustamiskaebuse menetlusse.
12. mai 2006 määrusega otsustas Tallinna Halduskohus menetluse lõpetada taotlustes Eesti Vabariigi kohustamiseks kompenseerida kaebuse esitajatele väljastatud riikliku VEB Fondi sertifikaat riigi võlakirjade, raha maksmise või muu õiglase hüvituse määramise kaudu.
Tallinna Ringkonnakohtu 10. juuni 2006 määrusega haldusasjas nr 3-04-469 tühistati Tallinna Halduskohtu 12. mai 2006 määruse punkt 1 osas, milles halduskohus lõpetas Akke AS, Tartu Lihakombinaat, AS Saare Kalur ja AS Pärnu Kalur Holding kaebuste menetluse, ja saadeti selles osas asi halduskohtule eelmenetluse edasiseks läbiviimiseks, sealhulgas menetluse lõpetamise uueks otsustamiseks. Ringkonnakohus asendas halduskohtu määruse põhjendused AS A.O. Imbi kaebuse menetluse lõpetamise osas määruse põhjendava osa punktis 11 toodud põhjendustega ja jättis AS A.O. Imbi määruskaebuse rahuldamata, leides, et AS A.O. Imbi osas on kohus juba otsuse selles vaidluses teinud.
12. detsembri 2006 määrusega tühistas Riigikohus AS A.O. Imbi osas menetluse lõpetamise määruse, leides, et A.O. Imbi ei ole esitanud sama kaebust.
14. veebruaril 2007 leidis Tallinna Halduskohus, et kaebused on esitatud tähtaega rikkudes ja andis võimaluse tähtaja ennistamise taotluse esitamiseks.
17. aprilli 2007 määrusega lõpetati kõigi kaebajate kõigi nõuete osas menetlus, kuna kohus leidis, et kaebused ei ole esitatud tähtaegselt ja puuduvad alused tähtaja ennistamiseks.
30. mail 2007 esitasid kaebajad menetluse lõpetamise määruse peale määruskaebuse.
16. novembri 2007 leidis Tallinna Ringkonnakohus, et kaebused ei ole esitatud tähtaega rikkudes, tühistas Tallinna Halduskohtu 17. aprilli 2007 määruse haldusasjas nr 3-04-469 ja saatis halduskohtule edasiseks menetlemiseks.
Eesti Vabariik, Sihtasutus VEB ja Eesti Pank esitasid Tallinna Ringkonnakohtu 16. novembri 2007 määruse peale määruskaebused, mida Riigikohtu halduskolleegiumi määrusega ei võetud menetlusse.
2. märtsil 2006 olid kaebajad esitanud taotluse Venemaa VEB-i kolmanda isikuna kaasamiseks (I kd lk 194−196).
Tallinna Halduskohtu 25. aprilli 2008 määrusega jäeti taotlus rahuldamata ja kolmas isik kaasamata.
Tallinna Halduskohtu 2. detsembri 2008 otsusega jäeti kaebajate kaebused täies ulatuses rahuldamata.
Tallinna Ringkonnakohtu 2. veebruari 2010 otsusega rahuldati kaebused ja kohustati Eesti Vabariiki (Vabariigi Valitsuse kaudu) otsustama kaebajatele hüvitise määramise Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega kompenseeritud nõuete eest.
Riigikohtu 27. mai 2010 otsusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 2. veebruari 2010 otsus haldusasjas nr 3-04-469 ja saadeti asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Tühistamise põhjuseks oli menetlusnormide oluline rikkumine, täpsemalt asja arutamise ajal kohtu koosseisus ühe kohtuniku vahetumine.
Tallinna Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2010 otsusega rahuldati kohustamiskaebused uuesti.
Sihtasutus VEB ja Eesti Pank esitasid Riigikohtule kassatsioonkaebused 18. novembril 2010 ja Eesti Vabariik 22. novembril 2010.
Riigikohus ei võtnud 1. veebruari 2011 määrusega Eesti Vabariigi, Eesti Panga ja Sihtasutuse VEB kassatsioonkaebuseid menetlusse ning seega ringkonnakohtu 22. oktoobril 2010 kohtuotsus jõustus.
/—/
Käesolev osa oli viimane peatükk Toomas Kümmeli raamatust „VEB-fond. kadunud raha“. Viimsi Uudiste toimetus tänab veelkord autorit nõusoleku eest oma raamatu katkeid portaali lugejatega jagada.
Tunnuspilt: kollaaž VEB-fondi saaga teemal.
Viimsi Uudised
Jaga: