Lutika ja Kilu nuki vahele jäävat Tammneeme lahte piiravad põhja poolt alustades Anekari, Kivikari (kaartidel Lookari), Loo saar (Lahesaar) ja Kuusikari nimekandev madalik.
Lahe keskosa kohal paiknevat Loo saart kutsuti vanasti sealsete peamiste asukate järgi ka kajakasaareks.
Jäävabadel talvedel kogunevad kajakad juba veebruaris-märtsis Loo saarele „maid jagama“, lootuses alustada aprillis-mais pesitsemist. Pesapaikadega läheb aga sellel laiul järjest kitsamaks. Kindlasti on mere ääres jalutaja pannud tähele luikede üha suurenevat arvukust, kes oma järglastel samuti sellises rannalähedases, ent siiski turvalises keskkonnas ilmale tulla eelistavad. Viimastel aastatel on aga toimunud veelgi võimsam invasioon kaugematelt merealadelt ja praeguseks mustab juba ligi kolmveerand Loo saarest kormoranidest ehk karbastest.
Varem oli kormoran Muuga lahel ajutine peatuja. Olles lõpetanud pesitsemise avamere laidudel, Viimsile kõige lähemal arvatavalt Malusi saartel Kolga lahes, võis neid tontlikke linde siinkandis toitumas ja rändeks jõudu kogumas näha juulist septembrini. Kuna kormorani arvukus Eestis järjepidevalt suureneb, tuleb hõivata järjest uusi pesitsuskolooniaid. Loo saarel toimub see paraku ka teiste linnuliikide, peamiselt kajakate ja tiirude arvelt, kes omakorda on sunnitud otsima pesapaiku rannalähedastel kividel, kus juhuslikke häirijaid on rohkem ja see võib nende pesitsemisedukust negatiivselt mõjutada.
Milline on kormoranide roll kalavarude vähenemisel?
Kormoranid ja nendega enam-vähem sama mõõtu hõbekajakad küll taluvad üksteise naabrust ja pesakaitsmisel võiks viimastest isegi abi olla. Nimelt hülgavad pelglikud kormoranid sissetungi korral nii munad kui juba koorunud tibud ja lasevad näiteks merikotkal kui meie vete ühel tippkiskjal segamatult toimetada. Kajakad vähemalt üritavad pikeerides kotkaid segadusse ajada. Aga kui juba pesa on hüljatud, võtavad sealt matti ka naabrid hõbekajakad. Ehk on just see põhjus, miks teised suuremad röövlinnud pole saart lõplikult maha jätnud…
Ornitoloogid ühelt ning kalurid ja kalateadlased teiselt poolt on pikalt olnud sõnasõjas kormoranide rolli üle kalavarude vähenemises. Esimesed väidavad, et kormoran toitub peamiselt nendest liikidest, kes töönduslikku püüki silmas pidades kalurile huvi ei paku (emakala, ümarmudil) ja võivad nende arvukust ohjes hoides hoopis jätta väärtuslikemale liikidele rohkem šansse suureks sirguda. Kui kormoran oleks nii valiv, et vitsutaks ainult ümarmudilat ja jätaks teised rahule, võiks tõesti rääkida tillukesest positiivsest mõjust rannikumere ökosüsteemile, aga looduses langeb saagiks ikkagi see, kes esimesena ette juhtub ja kellest jõud üle käib.
Paraku katab ümarmudil Muuga lahes kohati merepõhja sama tihedalt kui kormoran laidusid ja hävitab lisaks merekarpidele isukalt ka kalamarja, ikka teiste liikide oma. Tulemus on käes – näiteks varem tavalised ja arvukad haug, ahven ja särg on väljapüükides muutunud haruldaseks või sootuks kadumas. Lisades siia vääriskalu nagu merisiig ja -forell rappivad hülged, läheb pilt veel nukramaks.
Tuleb käia ka mööda vanu radu
Eks meid ole õpetatud, et ökosüsteemis on kõigil liikidel oma koht ning putukate, lindude ja muude lojuste jagamine kasulikeks või kahjulikeks on pelgalt inimkeskne lähenemine. On arusaadav, et ornitoloog püüab ikka leida argumente lindude ja kalateadlane oma uurimisobjekti kaitseks, ent kui süsteem läheb tasakaalust välja ja keegi hakkab liialt domineerima, toimub reeglina vaesestumine. Seda just elurikkuse seisukohalt, mida praegusajal ühe eesmärgina, mille poole püüelda, esile tuuakse.
Sel kevadel võis Tammneemes mõnel hommikul näha kormoranide saalimist mere ja metsa vahel nagu mõnes õudusfilmis.
Fred Jüssi on öelnud, et kui tahad leida midagi uut, käi vanu radu. Keskkonna valdkonnas otsusi langetavate ametnike hulgas on vaid vähesed, kellel selline pikk vaade pagasist võtta. Ehk peaks rohkem usaldama neid, kes silmanud või lausa jälginud muutusi oma kodukandis juba aastakümneid. Sel kevadel võis Tammneemes mõnel hommikul näha kormoranide saalimist mere ja metsa vahel nagu mõnes õudusfilmis ning nende laskumist puudele. Kas merel on tõesti juba nii kitsaks jäänud, et tuleb hakata pesa tegema toidulauast kaugemale? Metsa hõlvamist aitas tõenäoliselt ära hoida vaid inimeste liikumine. Sarnaseid puudele rajatud kolooniaid olen ise näinud Leedus Kura säärel, Eestist võib tuua näiteks Võrtsjärvel asuva Tondisaare. Pole vist vaja lisada, et kõikjal, kust kormoran üle käib, hävib kogu taimkate ja rohelus.
Mis saab edasi?
Kui Loo saar on end elupaiga laiendamise osas ammendanud, kuhu siis edasi liigutakse? Kas lahe põhjaossa Anekarile, mis jääb lähimatest eluhoonetest vaid paarisaja meetri kaugusele? Koloonia asustamisega kaasneb kormoranide võikavõitu kurguhääl ja väljaheidete lehk, mille kõrval võib naftapütte ja Kehra paberivabrikut võrrelda lilleaasaga. Kuhu siis abi saamiseks pöördutakse?
Ornitoloogiaühingu linnukaitse spetsialisti Kunter Tätte väitel on kormorani arvukus stabiliseerunud ja mõnes paigas isegi languses. Samas küsib Eesti mereinstituudi direktor, kalateadlane Markus Vetemaa Õhtulehe veergudel (9.06.2024), miks peaks arv stabiliseeruma või langema, kui kala veel jätkub ja pesitsuskohti ka? Kalateadlased on kormoranide probleemist rääkinud juba paarkümmend aastat, aga midagi ette võtta ei julgeta. Ega kokku leppida ka piirarvus, kui palju neid linde Eestis olla võiks, nagu soovitatakse näiteks meie metsade suurkiskjate (hunt, karu, ilves) puhul, ilma et see liigile ohtlikuks võiks saada.
Mereinstituudi kalanduse teaduri Redik Eschbaumi väitel on ornitoloogid ise kunagi välja arvutanud, et kormoranide populatsioon oleks heas seisus ja jätkusuutlik, kui Eestis pesitseks 400 paari. Hinnanguliselt on neid aga juba 100 korda rohkem ja arvukus kasvavat ligi 10% aastas. Loo saare kolooniat pole vist keegi loendamas käinud, aga tuhat isendit sellel väiksel laiul poleks sugugi üle pakutud.
Loodushoidliku indiviidi seisukohalt on kormorani arvukuse piiramine igal moel jõhker sekkumine, olgu selleks siis mõnel pool praktiseeritud munade õlitamine või otsene jaht. Küttimise efektiivsus on sarnane hanede-lagledega, kes paugu peale lihtsalt uue söögi-, pesategemise või puhkepaiga hõlvavad, populatsiooni suurust see eriti ei mõjuta. Munade õlitamist laidudel peavad ornitoloogid põhjendatuks vaid siis, kui on tõestatud otsene majanduslik kahju ehk oht kalavarule. Kalateadlased käivad omakorda välja, et ametnike otsustamatuse tõttu ja kaldumises liialt liigikaitsele panustab väike Eesti kõigi Läänemere äärsete riikide kormoranide arvukuse juurdekasvu ca 40%, samas kui pindalalt moodustab Eesti vaid 10 protsenti.
Ahvenamaa näide
Markus Vetemaa toob näiteks Ahvenamaa, kus just kohalik kogukond on võtnud vastu otsuse kormoranil mitte võimust võtta lasta ja seal polevat senini ühtegi kolooniat. Kui keskkonnaametnikud õnnestuks ära veenda, nõuaks kormoranide ohjeldamine pikka ja järjekindlat tegevust. Arvestades lindude elueaks 15–20 aastat, hakkaks isegi 90% munade õlitamise tagajärjel arvukus suremuse arvelt kahanema kõige vähem viie aasta möödudes.
Ettevõtmine saaks olema vaevaline ja küsimus on ka selles, kas kohalikul kogukonnal jätkuks visadust ja järjepidevust isegi juhul, kui selline luba antaks. Kuid mis oleks parem lahendus, kui soovime liikuda suurema tasakaalu ja liigirikkuse poole, mida pikema mäluga külaelanikud veel meeles kannavad? Ümarmudilaga võitlemiseks pole lootustki ja seda sissetungijat ei suudaks piirata ka praegusest kordades rohkem kormorane.
Andres Jaanus on merebioloog.
Tunnusfoto: Loo saarelt lendu tõusnud kormoranid Tammneeme lahe kohal.
Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.
Viimsi Uudised
Jaga: