HELEN AAREMÄE-SAAR: noorte vaimse tervise tegelik väljakutse – kas abi jääb raha taha?

Sattusin hiljuti kuulama Kuku Hommikuraadio saadet, kus psühhiaater Anne Kleinberg arutles noorte vaimse tervise probleemide ja ennetuse üle.

Kõlama jäi mõte, mis väärib laiemat tähelepanu: tagajärgedega tegelemine ei ole piisav – sekkumine peab toimuma varem. Paraku kinnitas ta, et sageli jäävad sellised otsused omavalitsustes just raha taha.

Olen sarnasel teemal kirjutanud ka varem, rõhutades, et ennetus ei alga ainult süsteemist, vaid ka meie igapäevastest valikutest ja tähelepanust laste suhtes. Täna on aga põhjust sellest rääkida veelgi teravamalt.

Hiljutine Eesti Ekspress artikkel tõi selgelt esile, et noorte üheks peamiseks probleemiks on liigne sotsiaalmeedia kasutus. See tekitab sõltuvust, keskendumisraskusi ja vaimse tervise probleeme. Paljud noored ei suuda enam hästi lugeda ega õppimisele keskenduda, sest harjumus pidevalt ekraani kasutada hajutab tähelepanu. Sotsiaalmeedia mõjutab ka enesehinnangut – noored võrdlevad end teistega ning kogevad kiusamist ja survet. Samal ajal on see oluline suhtlusvahend, mistõttu on sellest raske loobuda.

See tähendab, et lahendused ei saa olla ainult keelamises või nende eiramises. Vaja on teadlikumat kasutamist, selgeid piire ning tasakaalu digimaailma ja päriselu vahel. Oluline on nii vanemate eeskuju kui ka noorte kaasamine, et nad ise mõistaksid oma valikute mõju.

Viimaste kuude arengud viitavad aga selgelt, et noorte riskikäitumine, vaimse tervise mured ja ka kõige raskemad juhtumid ei ole enam üksikud erandid. Need on kujunemas mustriks, mis vajab tõsist tähelepanu.

Hiljutine Delfi artikkel tõi muuhulgas välja, et abivajavate laste arv on Eestis rekordtasemel ning omavalitsustel napib jõudu nendega tegelemiseks. Osa noori jääb süsteemist lihtsalt välja – ilma raviplaani, teraapia või järjepideva toeta. Tagajärjeks võivad olla vägivalla- ja sõltuvusprobleemid ning sattumine kuritegelikule teele.

See viitab selgelt süsteemsele probleemile – abi ei jõua noorteni piisavalt vara ega järjepidevalt.

Viimsi ei ole erand

Kuigi Viimsis on tegemist turvalise ja peresõbraliku elukeskkonnaga, ei jää need murekohad meist eemale. Need on osa laiemast probleemist, mis puudutab kogu ühiskonda.

Nii rõhutas Anne Kleinberg, et sageli ei räägita lastega tunnetest ning probleemidega hakatakse tegelema alles siis, kui olukord on juba kriitiline. Kui vanemad ei oska või ei jõua last toetada, peab süsteem olema valmis varem sekkuma.

Küsimus ei ole teadmistes, vaid rahastuses ja prioriteetides.

Kus on lahendused? Siin on koolil keskne roll.

Rahvusvahelised uuringud kinnitavad, et varajane ja järjepidev tugi koolikeskkonnas aitab ennetada nii vaimse tervise probleeme kui ka riskikäitumist. Küsimus ei ole teadmistes, vaid rahastuses ja prioriteetides.

Liiga sageli käsitletakse koolipsühholoogi ja tugispetsialistide rolli kitsalt – kui võimalust noorel ise abi otsida. Tegelikult saab kool süsteemselt kujundada turvalist keskkonda, toetada õpetajaid ja märgata riske varakult. Sageli piisaks Kleinbergi sõnul juba kahest tugevast spetsialistist kooli kohta, et mõju oleks märgatav. Paraku jääb see paljudele omavalitsustele kulukuse tõttu kättesaamatuks.

Samas ei saa lahendused piirduda ainult tugiteenustega. Üha enam on vaja mõelda ka sellele, milline on õpikeskkond tervikuna – kas see toetab lapse loomulikku huvi, keskendumist ja arengut.

Siin on üheks näiteks Montessori pedagoogika, mille puhul luuakse õpikeskkond, mis toetab lapse iseseisvust, sisemist motivatsiooni ja õppimisrõõmu. See ei ole ainus lahendus, kuid näitab suunda. Hariduskorraldust tuleb mitmekesistada ning tuua rohkem sisse laste- ja noortekeskseid lähenemisi, mis aitavad ennetada probleeme enne nende süvenemist.

Oluline roll on ka nutiseadmete kasutuse tasakaalustamisel. 2025. aastal võttis Soome vastu seaduse, mis piirab telefonide kasutamist koolis – neid tohib tunnis kasutada ainult õpetaja loal. Eestis ei ole kehtestatud üleriigilist keeldu, kuid alates 1. septembrist 2025 peavad kõik koolid ise kehtestama nutiseadmete kasutamise reeglid. Fookus on mitte keelamisel, vaid tasakaalul – et nutiseadmed toetaks õppimist ega segaks keskendumist.

Samas tuleb mõista, et digikeskkonnas toimuv ei ole pelgalt tähelepanu hajumine, vaid see mõjutab otseselt noorte vaimset heaolu. Küberkiusamine, norimine ja noorte omavaheline halvakspanu võivad jätta väga sügava jälje ning kujundada noore enesehinnangut ja turvatunnet pikaks ajaks. Kui koduses keskkonnas puudub lapsel piisav tugi, kandub see koormus paratamatult kooli. Nagu rõhutas Kleinberg, on koolipsühholoogidel sageli tööd liiga palju ning kui ennetusega ei jõuta tegeleda, siis tuleb tegelda juba kriisidega.

Seetõttu on oluline liikuda reageerivalt mudelilt ennetavale lähenemisele. See tähendab, et lisaks spetsialistide arvu suurendamisele tuleb süsteemselt toetada ka õpetajaid, arendada noorte sotsiaalseid ja emotsionaalseid oskusi ning luua koolikultuur, kus märgatakse ja sekkutakse varakult. Tõhusaks on osutunud ka regulaarne vaimse tervise teemade käsitlemine õppetöös, usalduslike suhete loomine ning madala lävega abi, et noor ei peaks abi saamiseks ootama kriisini.

Just seetõttu peaks iga omavalitsus käsitlema noorte vaimset tervist strateegilise prioriteedina.

Viimsi vallas on praegu käimas arengukava 2027–2031 täiendamine ning ettepanekuid saab esitada kuni 15. aprillini. See on võimalus tuua noorte vaimne tervis ja koolipõhine ennetus selgelt järgmise viie aasta fookusesse.

Kui soovime, et traagilised juhtumid meie kodukohas ei juhtuks, ei piisa üksikutest projektidest või reaktsioonidest. Vaja on süsteemset, läbimõeldud ja järjepidevat lähenemist.

See ei ole ainult hariduse või sotsiaalvaldkonna küsimus.

See on kogukonna, turvalisuse ja tuleviku küsimus.

Helen Aaremäe-Saar on kahe väikelapse ema, MTÜ Edendades Montessori Haridust juhatuse liige ja aktiivne kogukonna liige

Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.

Viimsi Uudised