INGER UDEKÜLL: Eesti laste heaolu vajab muutust, lahendusi tuleb otsida nii koolist kui kodust

Värske UNICEFi rahvusvaheline raport paigutas Eesti laste heaolu Euroopa Liidu riikide seas viimasele kohale.

See peaks olema tõsine äratuskell kogu ühiskonnale. Tegelikult on isegi kummastav, et reaalsuse nägemiseks on meil vaja raporteid. Need probleemid on olnud meie silme all juba pikemat aega. Kuigi Eesti lapsed saavutavad häid õpitulemusi, näitavad vaimse tervise probleemid, stress, vähene rahulolu eluga ning kasvavad tervisemured selgelt, et ainult akadeemilisest edukusest ei piisa.

On ilmne, et maailm muutub kiiresti ning selles uues maailmas edukalt toime tulemiseks on vaja oskusi, mida klassikaline kooliharidus üksi enam ei anna. Tammume kohapeal, oodates teistsuguseid tulemusi, aga jätkates samu tegevusi. Samal ajal on meie ees hunnik muresid, mille lahendamisega peaksime tegelema hommikust õhtuni.

Meil on lapsed, kes ei tule toime koolistressiga. Meil on lapsed, kellel puuduvad digioskused ja kriitiline mõtlemine, et mõista nutimaailmaga kaasnevaid ohte. Meil on lapsed, kellel puuduvad sotsiaalsed oskused, lähedased emotsionaalselt toetavad suhted ning teadmised ja harjumused oma tervise hoidmiseks. Teisalt on meil ka vanemaid, kellel puuduvad oskused laste toetamiseks, arvestades nende tegelikke vajadusi ja tänapäeva maailma väljakutseid.

Võimalused muutusteks

Mida siis teha selleks, et Eesti lapsed oleksid rõõmsamad ja omaksid ootusärevust eesootava elu suhtes, tunneksid õppimise vastu huvi ning oleksid nutimaailma ahelatest vabad? Kuidas kasvatada põlvkonda, kes oskab juhtida tehnoloogiat, mitte olla selle ori, kes suudab luua usalduslikke suhteid ning teha oma keha ja vaimu jaoks õigeid valikuid?

Selleks on vaja kusagilt alustada ja midagigi muuta. Tegelikult ei tea päris täpselt mitte keegi, milline on ideaalne lahendus, kuid see ei saa olla põhjus tegevusetuseks. Midagi tuleb ometi teha, mitte jääda ootama järgmist raportit, et taas tõdeda, et midagi pole muutunud.

Meil on ametkonnad täis inimesi, kelle ülesanne peaks olema lahenduste otsimine ja uute lähenemiste katsetamine. Koostööd on vaja teha nii alushariduse, formaalse ja mitteformaalse hariduse kui ka vanemluse arendamisel. Võti peitub koostöös ning erinevate võimaluste pakkumises.

Oma töös kodanikualgatuslikus organisatsioonis MTÜ Edendades Montessori Haridust olen näinud süsteemi pidevat vastuseisu uuendustele ja võimalikele lahendustele ning vastandumist erasektori ja avaliku sektori vahel. Kõrvalt vaadates ei paista see üldse sedamoodi, et päriselt soovitakse lahendusi leida. Aga inimesed ja mured on erinevad ning vajavad erinevaid valikuid. Selleks, et leida lahendus suurele probleemile, tuleb proovida erinevaid teid ja viise. Peaasi, et me ei istu käed rüpes ega vaidle lõputult õige ja vale üle.

Hariduses on vaja rohkem paindlikkust, individuaalsust ning lapse terviklikku arengut toetavaid lähenemisi.

Üha enam kerkib küsimus, kas tänane haridussüsteem toetab piisavalt lapse loomulikku arengut, sisemist motivatsiooni ja emotsionaalset turvatunnet. Hariduses on vaja rohkem paindlikkust, individuaalsust ning lapse terviklikku arengut toetavaid lähenemisi. Samal ajal on laste digimaailma uputamise asemel vaja nad tuua õue ja päris maailma keskele.

Ühe võimaliku lahendusena nähakse Montessori pedagoogikat, mis keskendub lapse iseseisvusele, rahulikule õpikeskkonnale, päriselulistele oskustele ning lapse sisemise huvi hoidmisele. Montessori ei ole kindlasti ainus lahendus, kuid see on üks näide sellest, kuidas õppimist saab korraldada viisil, mis toetab lisaks teadmistele ka lapse eneseusku, keskendumisvõimet ja emotsionaalset heaolu. Peagi saame näha Montessori pedagoogika toimimist ka Viimsis.

Vanemluse roll

Lapse heaolu ei sünni ainult koolis ja lasteaias. Kõige olulisem osa lahendusest peitub vaieldamatult vanemluses. Kodus on sageli kõige lihtsam ja odavam probleeme ennetada või juba tekkinud muresid lahendada. Kui lapsel on mured tekkinud, ei tähenda see automaatselt, et vanem on läbi kukkunud, vaid pigem seda, et ühiskonnas puudub piisav tugi ja teadlikkus.

Üha suuremaks murekohaks on perede vähene ühine aeg, katkised või nõrgad lähisuhted, vanemate kasvav ülekoormus ning suutmatus oma lapsi vajalikul määral toetada. Paljud vanemad tunnevad, et neil puuduvad teadmised ja oskused, kuidas toetada lapse emotsionaalset arengut, luua turvalisi piire või tulla toime digimaailma ja kiire elutempo mõjudega. Seetõttu vajab rohkem tähelepanu ka vanemaharidus – praktilised teadmised lapse arengust, suhtlemisest ja turvalise suhte loomisest. Tihti on ka vanemal endal abi vaja, et oma stressi ja elukoormusega toime tulla.

Kuidagi oleme ühiskonnana päriselust eemaldumas ning talupojamõistus hakkab kaduma.

Minu arvates on meil sassi läinud ootused ja reaalne elu. Kuidagi oleme ühiskonnana päriselust eemaldumas ning talupojamõistus hakkab kaduma. Võib-olla on selle taga elu virtuaalmaailmas, kaugenemine loodusest ning ettekujutuse loomine elust kui sujuvast läbi pehme vati liikumisest. Kui inimene kaotab praktilise arukuse ehk maakeeli talupojatarkuse, siis läheb midagi varem või hiljem paratamatult valesti.

Kui soovime, et Eesti lapsed oleksid arukad ja ka rõõmsad, peame vaatama laiemat pilti. Lahendused ei peitu paremates hinnetes või rangemates õppekavades, vaid turvalistes suhetes, toetavas kasvukeskkonnas ja hariduses, mis näeb last tulevase vaimselt ja sotsiaalselt hästi toimiva ja vastutustundliku täiskasvanuna, mitte lihtsalt tulemuste saavutajana. Selleks, et olla edukas väljaspool kodu, on lapsel vaja turvalisi ja lähedasi suhteid pere ja sõpradega. Selleks, et saaksime lastele pakkuda vajalikku tuge, on meil endal vaja ühiskonnana õppida uuesti koostööd tegema.

Inger Udeküll on Viimsi vallavolikogu ning volikogu haridus- ja noortekomisjoni liige (Kogukondade Viimsi)

Kui lugu meeldis, siis palun toeta sõltumatut kogukonnaportaali ning ANNETA.

Viimsi Uudised